„Siis Jeesus kõneles rahvale ja oma jüngritele: „Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid. Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee! Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada. Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks. Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks.
Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus! Aga suurim teie seast olgu teie teenija! Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.““
Kui küsida inimestelt, kas nad oskaksid kohe nimetada mõnd väljapaistvat isikut, juhti, kes oleks ilmutanud oma töös silmatorkavat alandlikkust ja omakasupüüdmatut soovi inimesi teenida, järgneb vastuseks enamasti pikk vaikus. Mõne aja pärast kostab ehk tõdemus: „Eks nad kõik väidavad ju seda enda kohta…“ See on tõesti raske küsimus, ent mitte lootusetult raske…
Jeesuse kaasaegsed kirjatundjad ja variserid olid mehed, kelle ülesandeks oli juhtida rahvast tundma ja järgima käsuseadust. Selles töös oldi innukad ja väärikad, samal ajal aga ka hoiakult kõrgid ja üleolevad ning kultuslikult silmakirjatsevad. Jeesus oli terane inimese hinge vaatama ja ta ei hoidnud end tagasi neid kritiseerides: nad teevad ise teisiti kui õpetavad, nad panevad käskude ja seadustega inimeste õlgadele liiga suuri koormaid, nad armastavad tähelepanu, uhkeid rõivaid ja inimeste aupaklikkust endi suhtes. Jeesus rõhutab, et inimene ei tohiks ennast ülendada. „Suurim teie seast olgu teie teenija! Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“
Alandlikkus, ld humilitas, on üks Matteuse evangeeliumi läbivaid teemasid. Antiikses maailmas ei olnud kohta valitsejate alandlikkusel, sest see ei sobinud kokku tollase au ja häbi mõistega. Valitsejatelt oodati teistsuguseid loomuomadusi nagu õiglust, vaprust ja mehisust. Jeesus teab seda ega taotle oma teedrajava õpetusega mitte niivõrd end ülendanud variseride ja kirjatundjate meeleparandust, vaid teeb panuse oma jüngritele ja laiemale järgijate hulgale. Uuel kogudusel tuleb hakata elama südame järgi, nii et Jumala seadus oleks kirjutatud inimeste südamesse. Kui inimene tahab taotleda mingit suurust, siis taotlegu ta suurust teiste teenimises ja piirdugu venna nimega.
Jeesuse isikul ja õpetusel on olnud suur mõju lääne kultuurile, kus nii mõnigi väärtus nagu ka tänase evangeeliumiteksti mõiste „inimese suurus“ on võrreldes varasemaga ümberdefineeritud. Juba tõsiasi, et me ootame juhtidelt ja suurmeestelt empaatiat ja teenimisvalmidust oma rahva suhtes ning pettume, kui me seda ei leia, räägib paradigma muutusest. Austraalia kirjanik, ajaloolane ja vaimulik John Dickson, kes on uurinud alandlikkust lääne eetilises mõtlemises, kirjutab: „Alandlikkus on üllas valik loobuda oma staatusest ja kasutada oma ressursse või mõjujõudu teiste heaks enese asemel.“ (Dickson, John (2011) Humilitas: A Lost Key to Life, Love, and Leadership. Grand Rapids: Zondervan, lk 24.) Dickson leiab, et kõige mõjukamaid ja inspireerivamaid inimesi iseloomustab sageli alandlikkus, tuues näiteks sellised usujuhid nagu Naatsareti Jeesus ja Gauthama Buddha, aga ka poliitikud Mahatma Gandhi, Martin Luther King, Nelson Mandela ja Desmond Tutu (Dickson 2011: 43–45). Alandlikkus ei tee kedagi automaatselt suureks juhiks, aga „see parandab tavalist ja teeb suure veel suuremaks“ (Dickson 2011: 29).
Tänavu sügisel tähistab Eesti kultuuri- ja vaimuelu avalikkus kaht suurt juubelit: vähem kui kuu pärast, septembri alguses helilooja Arvo Pärdi kaheksakümnendat sünnipäeva ja vähem kui kolme kuu pärast, 5. novembril katoliku vaimuliku, ajaloolase, teoloogi, literaadi, kirjastaja ja tõlkija Vello Salo üheksakümnendat. Mõlema suurmehe panus Eesti ja maailma kultuuri on mõõtmatu, samas saab neid suurkujusid iseloomustada kui äärmiselt tagasihoidlikke, teenimisalteid ja alandlikke inimesi. Mõlemad mehed on oma elus jõudnud läbi suurte raskuste ja katsumuste sügava ja alandliku usuni, mis on kandnud ja inspireerinud neid nende loometeel.
Alandlikkus on oma põhiolemuselt kristlikku päritolu, usuline voorus, mille valguses saab kristlane hinnata oma suhtumist Jumalasse ja kaasinimesse. Mõeldes alandlikkusele, ei tohiks jääda silmitsema ainult ümbritsejaid ja endast kõrgemalseisjaid. Jeesus kõnetab alandlikkuse nõudega kõiki oma jüngreid, mille tõttu puudutab see ka igat kristlast isiklikul tasandil. Tänase jutluse aluseks oleva kirjakohaga (Mt 23:1–12) on kirikus seotud pühapäev, mille teemaks on „enese läbikatsumine“ ehk eneseanalüüs. Kirjakoha eesmärk on suunata meie pilku eelkõige iseenesesse. Inimloomuse juurde kuulub paraku ka omadus näha vigu pigem teistes kui iseeneses. Mäejutluses manitseb Jeesus: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?“ (Mt 7:3)
Eneseanalüüsis peame olema valmis kohtuma oma pimedama poolega. Jumala Sõna on selleks peegliks, mis meile meie tegelikku palet näitab, see ei pruugi olla meeldiv. Kümme käsku ja armastuse kaksikkäsk on nõue, mille täitmist Jumal meilt ootab, kuid üksi, omast jõust, me seda lõplikult ei suuda. Eneseanalüüs Jumala Sõna valguses on see, mis meid Jumala armu poole tõukab, Temalt tuleb meile abi. Me tunneme Jeesust kui halastavat ja armastavat Jumala Poega. Sõnadega „Aga suurim teie seast olgu teie teenija!“ iseloomustab Jeesus ka iseennast. Tema maine elu oli kantud ennastohverdavast teenimisest ja alandlikkusest, apostel Pauluse sõnadega: „/…/ kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“ (Fl 2:6–8)
Jeesuse juhtimine ei pane inimestele lisakandameid, tema missioon on inimesi süükoormatest vabastada. Jeesuse läbi on meil osa Jumala laste rõõmust, rahust ja vabadusest, saame olla vennad ja ühe Isa lapsed. Tõelise teenijana andis Jeesus oma hinge meie eest, et saaksime andeks patud ja leiaksime osaduse Jumalaga. Ta võttis alandlikult kanda meie koormad, et meil oleks rahu Jumalaga ja kaasinimesega.
Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.
