Esiletõstetud lood

Jutlus kirikupäeva avajumalateenistusel (Lk 1:39-56)

Viilma Urmas„Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.” Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” Ja Maarja jäi Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks ja pöördus siis tagasi koju.” (Lk 1:39-56)

Taaskord on Tartu Peetri kirik saanud meile ühiseks kohtumispaigaks. Nii nagu viie aasta eest, oleme ka täna õhtul siin, et kogeda ühist osadust Kristuse kirikuna. Sest eks seda see meie kohtumine ju tähendab – me tunnistame üheskoos oma usku „ühte kristlikkusse kirikusse ja pühade osadusse”.

See üksolemine teostub sõnas ja sakramendis, ühises usu tunnistamises, koguduselaulus, mitmetel ühistel ettevõtmistel nende päevade kestel ning kulmineerub ehteestlaslikult vaimulikul laulupeol Tartu lauluväljakul.

Tänane evangeeliumitekst Luuka järgi kõneleb meile samuti kohtumisest. Piibel on kohtumisi, ka taaskohtumisi, täis ning selles, et inimesed üksteisega kokku puutuvad, ei ole isegi sellises e-riigis nagu Eesti, kus uued ja vanadki sõbrad on pigem virtuaalsed kui reaalsed ning paljudega kohtutaksegi ainult Facebookis, midagi iseäralikku. Samas, küllap poleks päris ilmvõimatu ka see, kui üks tänapäevane Eliisabet oma kontol „säutsuks”: „Sest vaata, kui su tervitussõnumi postkasti saabumise hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast.”

Õnneks ei piirdunud Eliisabeti ja Maarja kohtumine vaid üksteise postituste meeldivaks märkimisega näoraamatus, vaid oli vahetum kui nii mõnigi palgest palgesse kohtumine kellelgi teisel tänapäeval. Selle kohtumise jäädvustus, nõnda nagu see on Luuka poolt meile vahendatud, on oluliselt tähendusrikkam kui mitmed teised sündmused ja kuulub nende kohtumiste ritta, kus toimub inimliku puutumus jumalikuga.

Maarja külaskäik Eliisabeti juurde ja mõlema naise dialoog on üks neist tekstidest, mille õnnistav toime on kestev seetõttu, et nad puudutavad lugejat vahetult ka täna.

Nii Eliisabeti sõnad Maarjale kui Maarja vastus sõnastatuna Jumala ülistuseks on tekstid, mis on saanud Kristuse kirikus elavaks sõnaks, üks osana Ave Maria palvest ja teine Magnificat ülistuslauluna. Need sõnad on igapäevaselt suus ja südames kogu kristlaskonnal lihtsal põhjusel – need on lausutud Püha Vaimu kaudu, tunnistavad Jumala tegudest ja viitavad Kristusele.

Eliisabet, saades täis Püha Vaimu, hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” (Lk 1:42) Tuttavad sõnad kõigile roosipärja palvetajatele, kes Maarjat seeläbi eeskujuna austavad ja tema poole pöördudes Jumala eestpalvet paluvad.

Tähistades meie maa Maarjale pühitsemise 800. aastapäeva, võiksime küsida, mida Maarja meile luterlastena tegelikult tähendab? Milles seisneb meie jaoks tema eeskuju järgimine? Kuhu asetame Maarja kui eeskuju oma praktilises usuelus?

Nendele küsimustele oleme tegelikult suutnud suurepäraselt vastata, leides Pühakirjast Maarjamaa juubeliaasta juhtmõtteks Maarja enda Jeesusele viitavad sõnad Kaana pulma loos: „Mida iganes tema teile ütleb, seda
tehke!” (Jh 2:5)

Kui meie pöördume Maarja poole, juhatab tema meid Jeesuse juurde. Just sellisena peame Maarja eeskuju järgima – usaldama Jumalat ja pöörduma Jeesuse poole. Kuid kõige selle juures ei ole vaja häbeneda kiita õndsaks ka Maarjat, nõnda nagu teeb seda Eliisabet või nagu Maarja ise enese kohta oma ülistuslaulus Issandale ütleb: „Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved” (Lk 1:48)

Martin Luther kirjutab oma Magnificati seletuses Urmas Petti äsja trükivalgust näinud tõlkes: „Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole ja laskma tal seal seista ilustamata, vaatama teda tema tühisuses (nagu Maarja ise ütleb), seejärel imestama Jumala määratu armu üle, kes sellise väeti, tühise inimese peale nii heldelt ja armuliselt vaatab, teda embab ja õnnistab.” (Martin Luther (2015) Magnificat, tõlk. Urmas Petti, 42.)

Luther toetub siin Maarja tänases evangeeliumis lausutud sõnadele: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.” (Lk 1:48)

Maarja tunnistab ise oma madalust, oma tühisust, andes sellega Jumala tegutsemisele tema juures õige ja väärika hinnangu. Maarja äravalituks osutumine Jumala Poja emaks saamisel polnud Jumala vastus Maarja elule või tegudele. See oli üksnes arm! Ja meie ülesanne ongi näha Maarjas armuleidnut! Just nõnda pöördub Maarja poole ka ingel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” (Lk 1:28)

Maarjas teostus Jumala arm ja väljendus Tema armastus. Maarja vastas sellele jäägitu usaldusega ning ta väljendab seda rohkesõnaliselt ja alandlikult oma ülistuslaulus, kui ta ütleb: „Mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” (Lk 1:50-55)

Just nõnda kõlavad Magnificati sõnad tänase päevani vespritel, palvustel ja jumalateenistustel, nagu kõlas juba täna ka siin enne jutlust lauldud koguduselaulus „Minu hing austab” (KLPR 82). Seda pidasin silmas, kui ennist ütlesin, et seegi tekst tänases evangeeliumis on saanud Kristuse kirikus igapäevaseks elavaks sõnaks.

Maarja ei ole meile mitte ainult eeskuju oma alandlikkuses ja madaluses ning usalduses Jumala tegude vastu, vaid me kasutame Maarja enda sõnu, ülistades ka ise nendega Jumalat, meie Isa.

„Maarjamaa – Isa maa”, need seosed oleme loonud oma homme toimuva vaimuliku laulupeo juhtlauses. Me ei näe Eestit mitte ainult oma isamaana, isade maana, vaid me näeme Eestit Maarjamaana – pühitsetuna Jumala tahtele allutatud Maarjale – ja Isa maana – Jumala tahtele allutatud maa ja riigina. Selles sisaldub palve ja ootus, et me kogu rahvana annaks ennast Maarja eeskujul Isa tahte alla ja usaldaks Teda täna ja homme, olevikus ja tulevikus ning lõpuks, et me usaldaks oma igaviku Jumala kätte!

Meie, see väike rahvakild siin Läänemere kaldal, oleme Maarjamaa nime väärilised mitte sellepärast, et me oleme erilised oma vägevuses ja tegudes; mitte seetõttu, et me oleme parimad, osavamad või targemad; mitte uhkusest, et meie leiutasime Skype’i, et meie erioskuseks on küberkaitse ja rahvusreligiooniks on laulupeod! Ei! Maarjamaa nime väärilised oleme ainult senikaua, kuni elame veel Isa maal. Maal, kus osatakse palvekäsi kokku pannes pöörduda Isa poole meieisapalvega. Maal, kus meiegi süda hõiskab Maarja kombel rõõmust sõnadega: „Mu hing ülistab Issandat!”. Seni, kuni Eesti on Isa maa, on ta ka Maarjamaa. See maa, kelle rahvas ei austa Isa, ei kanna enam Maarjamaa austavat nime!

Kui mõistame oma madalust, oma sõltuvust Jumala armust nii riigi kui rahvana, nii kiriku kui kogudustena, nii perede kui üksikute Jumala lastena, oleme toiminud Maarja eeskuju järgides. Just sellise eeskujuksvõtmise ja austusega võime endale ja oma maale või rahvale mõeldes tõdeda Martin Lutheri sõnadega, kes Maarja poole pöördudes ütleb: „Oh, õnnis neitsi ja Jumala ema, kuis küll Jumal näitas sinus nii suurt lohutust sellega, et Ta vaatas sinu väärituse ja tühisuse peale nii armuliselt, et meile nüüdsest meenutatakse: Ta [Jumal] ei põlga meid vaeseid, tühiseid inimesi sinu eeskuju järgi, vaid vaatab meid armuliselt.” (Martin Luther (2015) Magnificat, tõlk. Urmas Petti, 43)

Maarja suurus seisneb tema madaluses. Kui just sellisena näeme oma jumalasuhte eeskujuna Maarjat, võime kaua püsida mitte ainult Maarjamaana, vaid ka Isa maana!

Aamen.

 

Jutlus on peetud 3. juulil 2015 Tartu Peetri kirikus.

 

Urmas Viilma (1973) on  EELK peapiiskop.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English