Apostel Jaakobuse kirjast pärinev lõik paikneb küll laiemas kontekstis ja on siinkohal ainult väljavõte pikemast peatükist, ometi moodustab see ka niimoodi eraldiseisvana üleüldise postulaadi, mille võib asetada ükskõik millisesse konteksti, aega või oludesse. Kes oskab head teha, aga ei tee, sellele on see patt. Olenemata olukorrast. Loodan, et selline seisukoht tundub meile kõigile vast iseenesestmõistetav, ilma pikema seletuseta tarvilik, igati hea ja vajalik. Teise valikuna jääks üle head mitte teha, teha selle asemel kurja või vabandada oma silmi tahtlikult võimalustele sulgedes end oskamatusega, suutmatusega valida ja otsustada.
Kuigi teoorias on kõik selge, asetab selline kõikehõlmav postulaat meid praktikas lugematute võimaluste, dilemmade ja küsimuste rägastikku. Mis on hea olukorras, mida iseloomustavad tuhanded materiaalsed-füüsilised, vaimsed, moraalsed, usulised ning kultuurilised normid ja tõed? Selliste olude vaagimine käib meil üle jõu, puudub vajalik aeg, teadmised, oskused ning lugematuid arvamusi ei ole praktikas kõiki võimalik analüüsida. Leiame endid alaliselt olukorrast, kus tegemist tahavad-ootavad lugematud ülesanded ja soovid. Peame leppima, et korraga saame siiski olla vaid ühes kohas. Jättes siinkohal kõrvale pikema arutelu teemadel multifunktsionaalsus, multivõimekus ja kõik teised sarnased teema- ja mõttearendused, millele saame epiteediks lisada eesliite „multi“, küsin lihtsalt: „Milline on sinu edasine samm, see üks samm, mille järgmiseks astud? Milline on see samm, mida oled just praegu astumas?“ See on küsimus, mida peaksime endilt enne igat sammu küsima!
Kas oskame teha head? Kas järgmine samm, mille teeme, on hea? Teades, et me ei suuda kõike läbi näha, analüüsida ega tunnetada, kuidas võiksime siis leida õige suuna ja teha head, ilma et peaksime selles kahtlema? Milline peaks olema järgmine tegu, et see oleks piisavalt hea? Piisav Jumala, piisav ligimese jaoks. Piisav ühiskonna jaoks, kus elame, piisav globaalses plaanis.
Need on fundamentaalse iseloomuga küsimused, mis ei seisa üksnes kristlaste ees, kelle südametunnistuse on Jumal ärksaks teinud. Teame oma elukogemusest, et selle küsimusega maadlevad kõik – moslemid, kristlased, hindud, budistid, äriinimesed, riigiametnikud, kirik, kogudused, nii maa pärisasunikud kui rändurid.
Pühades kirjades (Piiblis) on väga palju tekste, mis aitavad oma kirjeldustega nendele küsimustele vastuseid leida. Samas varitseb lugejaid ka oht uskuma jääda, et pühade kirjade või nendes leiduvate käskude ja normide rangem või leebem pidamine neid kuidagi õndsusele lähemale viib või küsimustest ära päästab. Ei! Ei pühade kirjade ega käskude pidamine või täitmine ega ükski muu vagaduse tegu ilma armastuseta ei tee maailma paremaks. Küll võime jätta selliste tegudega hea mulje. Mis on aga sellise teo vili? Kas ehk hea mulje? Kas sellest piisab? Kas see seeme, mida tahame külvata, on see vili, mida tahame lõigata?
„Kõik hea and ja täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jk 1:17)
Selle jutluseteksti kirjutamise ajal puhastas gaasimees meie maja gaasiküttekatelt – me mõlemad tegime head, mida oskasime, nii nagu oskasime ja mõistsime, nagu me heast teost aru saime. Katel sai hooldatud ja puhtaks, need read siin paberile. See, et meie majal on gaasiküte, on hea selle poolest, et see säästab palju meie aega, pakub tööd gaasimehele, toetab gaasiturgu, jne. Edasised seletused energeetika ja ökonoomika osas paluksin anda asjatundjatel, jätkaksin jutlusega heast.
Jumala, Kristuse arm, pühakirja ja kiriku roll, kui niiviisi tohiks või saaks lühidalt ning piiravalt kirjutada, on juhtida ja juhatada meid kõiges tões. See on ühelt poolt seotud aluse panemisega, edasise suuna kätte juhatamisega ja siis ehitamisega.
Hea tegu ongi see, mis on rajatud Kristusele, suunatud Jumalale ja suunatud ligimesele. Selline tegu on ehitatud kaljule ning kannab head vilja, on täis usku, lootust ja armastust.
Ralf Lutheri Uue Testamendi sõnaraamatust leian märksõna „hea“ alt järgmise kokkuvõtva lõigu: „Mis iganes üksikus eluolukorras on hea ja õige, seda ei saa otsustada põhimõtete ega ideaalide abil – seda peab näidatama ülevalt.“ Hea lugeja (kuulaja), see, mis on hea ja õige sinu jaoks, seda näitab sulle Jumal nii, nagu ta on seda näidanud põllumehele, kes oskab külvata kevadel ja lõigata sügisel! Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal! Aamen.
Alo Martins0n (1972) on Eesti kaitseväe ohvitser ja teoloog.
