„Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala vaim.“ (1Kr 3:16)
Isal oli vinüülplaadikogu, peamiselt orelimuusika ja gregooriuse laulud, Bach, Händel ja nende hulgas ka eesti helilooja Rudolf Tobiase kooriteos „Eks teie tea…“. Lapsena tundus Tobiase muusika raske ja rusuvana, aga avahelid tema laulus ja sõnad „Eks teie tea …“ on mu mitteteadvusesse sööbinud. Kui loen Pauluse Korintose kirjast neidsamu sõnu, siis kumavad kaasa Tobiase helid. Nüüd teost üle kuulates veendusin, et see on eesti süvamuusika üks võimsamaid ja kaunimaid koorilaule. Sellega seoses tänapäevane seik Pühakirja, süvakultuuri ja massikultuuri põimumisest – nimelt on internetist võimalik osta seesama Tobiase koorilaul „Eks teie tea…“ oma mobiilihelinaks. Tore mõeldagi, et iga kord, kui sulle helistatakse, kõlab telefonis vägevalt Pauluse sõnum Tobiase helides: „Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala vaim…“ Sõidad trammis ja kaasreisijad ka kuulevad.
Siis peatad hetkeks aja ja mõtiskled selle üle, kuidas Jumala vaim on minus, mida see tõeliselt tähendab, kuidas ma seda tunnetan, mida see mu elus toimetab, muudab.
Mis on vaim? Ehk on õigem küsida, kes on vaim? Tunnistan, et ma ei tea, ei oska sõnastada, mis on Jumala Vaim. Ma ei tea sedagi, mis on minu vaim. Et saada jälile asjade ja nähtuste olemusele, on mõnikord hea minna sõnade algtähenduste juurde. Mingem siis! Kreeka keeles on vaim pneuma. See on Jumala vaim, inimese vaim, elu hingus, eluvaim, vaim, öeldud sageli kurjade jõudude kohta, ka tuul ja torm. Heebrea keeles on vaim rūah ning see tähendas algselt nii nagu kreeka keeleski tuuleõhku või tuult ja seejärel ülekantud tähenduses vaimu. Ladina keeles spiritus, mens, animus, anima; saksa keeles Geist, Atem, Wind; inglise keeles spirit, breath, air; vene keeles дух, ветер; soome keeles henki, hengitys, tuuli. Need on mõned esmaselt meelde tulnud vasted.
Sõna „vaim“ omab eesti keeles üsnagi erinevaid tähendusi: vaim on valmis, aga liha nõder, vaim januneb teadmiste järele, kaunid kunstid ülendavad vaimu, elatud elu kangastus vaimus. Lydia Koidula laulab: „Jälle tõused vaimu ette, kaljuvalla kallis rand!“ On ajastu vaim. Orjaajal käidi ka mõisas vaimuks, see tähendab teoliseks. Vaim on kehatu, on surnu hing, kummitus, viirastus, tont. Pärnu Endlas oli Mati Undi legendaarne lavastus „Vaimude tund Jannseni tänavas“. Nõdrameelseid on peetud kurjast vaimust vaevatuiks.
Uku Masingu järgi tähendas sõna „vaim“ algul tuksumist, mis elustab keha. 17. sajandi Liivimaa vaimuliku ja kirjamehe Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatus tähendab waimoke pulssi, mis on veresoonte tuksumine, tuikamine. Siin võib leida paralleeli saami sõnale vaibmo, mis tähendab südant. Uku Masing ja Oskar Loorits oletavad, et vaim on muinasusundis olnud mingis ühenduses seksuaalvallaga. Mehe hing olevat asunud naises. Muistne hinge paralleelnimetus „vaim“ on soome keeles hakanudki tähistama abielunaist vaimo.
Huvitav on, et juba lõunaeestikeelses 1686. aastal trükitud Wastse Testamendi tõlkes on pneuma edasi antud sõnaga „Waim“. „Es teije tijä / et teije Jummala Kerk ollete / nink et Jummala Waim teije sissen elläb“. Kõrvalepõikena ütlen, et see 329 aastat vana lõunaeestikeelse Wastse Testamendi tõlge tundub mulle nii kodune ja lähedane, vast ka sellepärast, et mu juured on Tartumaalt, Kambja (kus tõlkijad Virginiusedki elasid ja töötasid) lähedalt, Valgjärvelt, nii isa kui ema poolt.
Pauluse jaoks tähistab „vaim“ Jumala Vaimu, kes muudab inimese elu uueks. Inimene ei ela enam „lihas“, inimese ihu pole siis ainult tema väline kest, vaid on hinge, südame, mõtete, tunnetuse koda. Jumala Vaim on inimese tuumas, inimese olemuses, on üheaegselt inimese sees ja terves ilmas. Pauluse sõnum on, et iga inimene on vastutav iseenda keha ja vaimu, oma elu ja olemise, tegude ja mõtete, tunnete ja valikute ees – Jumala ees iseendas.
Jumala vastuvõtmise võime oma vaimus on armuand Jumalalt. See on akt, mis muudab vastuvõtjat, muudab ta osaks Loojast, avab talle need kanalid, mis lasevad Jumala Vaimul ja inimese vaimul sulanduda, üheks saada – see on justkui üks energeetiline süsteem, üks organism, üks maailm. Selle vastaspool on tühjus, inimese hingeline ja vaimne surm, mis välistab Jumala ning seega ka Jumala loodud maailma ja inimeste vastuvõtmise. See on kui suletud süsteem, surnud eluring. See on usu ja uskmatuse, valguse ja pimeduse, armastuse ja armutuse, headuse ja kurjuse veelahe. Ja valik on inimese käes.
Inimene on saanud elu Jumalalt, ta ei kuulu iseendale või kaasinimesele. Inimese kohus on hoida seda elu, mis on temas ja tema ümber, hoida Jumala antut. Jumala templi austamise ja hoidmise käsk on piduriks inimese hävitustungile, destruktiivsetele ihadele, järeleandmisele kurjale oma hinges. Elu hoidmise käsk puudutab kogu loodut, kõik on ühes: taevad ja maad, metsad ja mered, keha ja hing, mõtted ja teod. See on armastuse käsk. Kui kaasaegselt kõlab Pauluse sõnum õhtumaise tarbijaliku, mugandunud, nautleva, enesehävitusliku, nii inimese elu kui kogu ilmaruumi, loodusressursside arutu kasutamise, mõõdutundetu hõivamise, raiskamise meelelaadi taustal. Inimene on nii ehitatud, et temas elab Jumala Vaim. Iseasi on, kas me seda taipame, tunnetame, selle järgi elame. Aga elu pühadust kanname me kõik, sõltumata usust ja rahvustest, kultuuridest ja ajastutest.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
