Inimese ettemääratuse ja/või vabaduse üle mõtisklemisest pole pääsenud ükski ajastu ega kultuur. Puudutab see ju meie enda eksistentsi, arusaama sellest, kes ja kuidas me oleme. Kas oleme iseeneses või seoses teis(t)ega. Huvitaval kombel ning erinevatel viisidel on selle teemaga suhestunud teise templi aegsed juudi koolkonnad (s.o 6. sajandi esimene pool kuni 70 pKr). Judaismi erinevad koolkonnad esindasid pea täiesti erinevaid seisukohti (see on muidugi omane ka tänapäeva juutlusele kõikvõimalike teemade osas). Siiski viitab nende ühine nimetus judaismi koolkonnad õpetuslikule ühisosale, milleks on kõige üldisemalt Jumal. Tänu Josephusele on meieni jõudnud esseenide, saduseride ja variseride vaated, mille eripärasid on tabavalt kirjeldanud Jonathan Klawans oma teoses „Josephus and the Theologies of Ancient Judaism“. Selles loos toetungi Klawansi vahendusel Josephusele, kelle kaudu saab pealtnäha kaasaegne probleemipüstitus inimese vabaduse või vabadusetuse kohta nähtavaks ka antiikses mõtteloos.
Klawans lähtub Josephuse lugemisel kahest põhilisest eeldusest: esiteks on võimalik Josephuse tekstide põhjal teha järeldusi autentselt juutliku teoloogia kohta, vaatamata sellele, et Josephuse mõttemaailm oli tugevasti mõjutatud kreeka filosoofiast; ning teiseks on Josephus oma kirjutistes teadlikult kasutanud erinevaid termindeid nagu (jumalik) eeshool (providence) või predestinatsioon, et edasi anda inimese vabaduse või jumaliku ettemääratuse suhet võimalikult täpselt.
Josephuse käsitluses eitab predestinatsioon inimese vabadust ning selle asemel domineerib Jumala kõiketeadlikkus ning tema maailmavalitsemine. Jumalik eeshool aga viitab sellele, et Jumal hoiab maailma ning valvab selle hea eest, näiteks tuues maailmasse õigluse. Klawans rõhutab, et on oluline vahet teha eeshoolel ja predestinatsioonil, sest kõik juudi koolkonnad tunnistasid Jumala eeshoolt, ent selle radikaalsem vorm – predestinatsioon – oli paljudele vastuvõetamatu. Klawans ise kasutab koolkondade kirjeldamisel ka tänapäevaseid termineid, nt (pre)determinism või kompatibilism. (Pre)determinism väidab sisuliselt sama, mis predestinatsioon ehk täielik jumalik ettemääratus. Kompatibilismi terminiga viidatakse vaatele, mis väidab nii jumalikku ettemääratust kui ka inimlikku vabadust – seega üks piirab teist –, ent nende suhet lähemalt ei ole analüüsitud.
Josephuse järgi usuvad esseenid, et miski ei saa inimesele osaks, kui see pole saatuse poolt nii määratud. Klawans kutsub esseenide vaadet tänapäevase kõnepruugi kohaselt teistlikuks predeterminismiks, mis ongi predestinatsioon. Selle vaate kohaselt on Jumal ainudomineeriv ning varjutab igasuguse inimese vabaduse. Seejuures ei eitata inimese vastutust ning nagu esseenidest teada, iseloomustas neid kõige enam n-ö vaga, tugevalt religioosne eluviis. Sellel eesmärgil eralduti ka ülejäänud ühiskonnast. Esseenide põhiidee, nimelt et inimkonna eesmärk (või saatus) on teenida Jumalat, ühildub traditsioonilise juutliku arusaamaga inimesest, ent nende eripäraks jääb siiski see, et Jumal varjutab rõhutatult inimese kui mingilgi määral iseseisva olendi.
Teise äärmusesse kalduvad saduserid, kes eitavad inimese saatuse ettemääratust ning usuvad, et inimesel on vaba tahe valida hea ja kurja vahel. Inimesele antakse sellise vabadusega ka vastutus, mille kaudu on põhjendatav kurjus maailmas. Saduserid lükkavad tagasi igasuguse võimaluse, et Jumal oleks võimeline tegema kurja või määrama inimesele n-ö kurja (halva) saatuse. See, mis meile paistab kurjusena, on Jumala õiglus – õiglane karistus selle eest, et inimene valib kurja, kui ta saaks valida hea. Kuna saduserid ei uskunud ka surmajärgsesse ellu, siis saigi karistus ja heldus inimestele osaks selles elus. Seda võib nimetada jumalikuks eeshooleks, mida jaatasid, nagu varem mainitud, kõik juudi koolkonnad. Seega vaatamata inimese vabadusele, ei ole Jumal maailmas vähem presentne, tema eeshool inimeste ja maailma eest on kooskõlas inimese vaba toimimisega.
Variseride kohta annab Josephus kõige rohkem ning kõige vastuolulisemat infot. Just vasturääkivuste ja ebaselge terminoloogia tõttu on Josephuse uurijad tihti heitnud kõrvale võimaluse, et Josephuse kirjutistest on võimalik välja lugeda ehtsaid variseride seisukohti. Klawans aga väidab sellele vastu, sest Josephus kajastab just variseridele omaseid õpetuslikke pingeid ja vastuolusid ning seega on Josephuse kirjeldus variseridest ülimalt oluline. Klawans nimetab variseride seisukohta kompatibilistlikuks ehk mingil määral jaatatakse nii ettemääratust kui vaba tahet. Josephuse põhjal võib järeldada, et variseridel ei olnud ühtset seisukohta, mis ja mil määral kuulub ettemääratuse või vabaduse kategooriasse. Ilmselt ongi sellise teema puhul mõttetu ja/või võimatu tekitada n-ö kataloogi asjadest, mis on ettemääratud või vabad. Elatud usk ja maailma ning Jumala kogemus on see, mille kaudu tajutakse mingi asja, juhtumi, nähtuse paratamatust või inimese võimelisust kaasa rääkida.
Variseride „kesktee“, mis jaatab mõlemat, nii ettemääratust kui vabadust, ning eitab ühe täielikku domineerimist teise üle, on nähtav ka hilisemas rabiinlikus traditsioonis. See on üheks vihjeks, et hilisem juutlik traditsioon on just variseride koolkonnast välja kasvanud ning kannab edasi nende õpetusi. Näiteks õpetab rabi Akiva Mišna isade traktaadis: „Kõik on ette nähtud, kuid valikuvabadus on antud“. Juudi traditsioon on edasi kandnud n-ö kompatibilistlikku vaadet, kuid muidugi võib ajaloost leida erandeid, kes kalduvad ühte või teise äärmusesse.
Liiga tihti on aga kuulda seisukohti, et juudid tunnistavad ettemääratust, sest seadusega on nende elu ette määratud. Segi aetakse juutide aukohustus täita seadust ning jumalik ettemääratus. Sellest kumab läbi teadmatus seaduse tähendusest või laiemaltki juudi teoloogiast ning oskamatus eristada ettemääratust (mida teatud tingimustel võib nimetada determinismiks) Jumala tahtest. Ettemääratuse vastu ei saa võidelda, või kui võitledki, siis on see ette määratud. Jumala tahte vastu saab mässata, Temale saab selja pöörata. Võimalusi, kuidas Jumala tahte täitmist või sellest keeldumist tõlgendada on tohutult palju, ent igal juhul on inimesel selleks võimalus. Täielik jumalik ettemääratus tühistab selle võimaluse või võimelisuse. Variseride kesktee tunnistab nii inimese võimelisust kui võimetust.
Nii nagu esseenide, saduseride ja variseride usk seoses vabadusega ei ole mõistetav iseeneses, vaid ainult osana laiemast süsteemist, nii ei ole ka võimalik meil endil langetada otsust selle kohta, kas oleme vabad ja sõltumatud, sõltuvad ja seotud. Kogemus, järelemõtlemine, tagasivaatamine ja ümberhindamine aitavad mõista, millises seoses mina olen maailmaga ja kuhu paigutun mina meie sees. Tagasivaatamine käsitletud juudi koolkondadele ärgitab loodetavasti mõtlema ja ära tundma ka meie kaasaegse kõnepruugi taga (kompatibilism, determinism jne) pikka traditsiooni, mis võiks toetada meie mõtisklusi ja taipamist.
Kirjandus
Jonathan Klawans, Josephus and the Theologies of Ancient Judaism, Oxford, New York: Oxford
Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane, on õppinud judaistikat Paideia instituudis (European Institute for Jewish Studies in Sweden), töötab TÜ usuteaduskonnas heebrea keele assistendina ja on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
