„Nõnda ütleb Issand: Tehke õigust ja olge õiglased ning päästke riisutu rõhuja käest; ärge vaevake, ärge tehke liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ja ärge valage siin paigas süütut verd! Sest kui te tõesti teete selle sõna järgi, siis tulevad selle koja väravaist sisse kuningad, kes istuvad Taaveti aujärjele, vankreis ja hobuste seljas sõites, nemad ise, nende sulased ja rahvas. Aga kui te ei kuula neid sõnu, siis ma olen vandunud iseeneses, ütleb Issand, et see koda lõhutakse maha“ (Jr 22:3-5).
„Häda neile, kes annavad nurjatuid seadusi, ja kirjutajaile, kes kirjutavad vääri otsuseid, et väänata abitute õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda! Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse? Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud“ (Js 10:1-4).
Pühakirjas on läbivaks Jumala sõnumiks valitsejatele teenida Jumalat, ausalt ja õiglaselt juhtida, teenida, hoida oma riiki ja rahvast, hoolitseda ja vastutada oma rahva ja maa eest. See on antud kui Jumala käsk. Tark valitseja on see, kes teadvustab seda enesele, tegutseb selle kohaselt. Andes inimesele võimu, nõuab Jumal ka võimulolijailt armastust, õiglust, hoolitsust oma rahva suhtes. Karistuseks Jumalast ärapöördumise, valitsejate hoolimatuse ja omavoli, võimuhulluse ja varanduseahnuse, rumaluse ja pimeduse, ebaõiglase ühiskonnakorralduse eest tuleb häving, riigi häving.
Prohvetite Jesaja ja Jeremija raamatute rängad süüdistused ja ennustused, hoiatused oma Jumalast ärapöördunud rahvale ja kuningatele on karmiks lugemiseks, Jumala tingimatu tahte teadvustamiseks. Jumala tahe on õiglane ühiskond, õiglase valitseja ja rahvaga. Inimkonna ajalugu on riikide, kuningate tõusu ja languse ajalugu, aastatuhanded ei ole muutnud inimese põhiloomust, ühiskonna toimimise aluseid, riigi loomise ja hävimise mehhanisme, eeldusi, põhjuseid. Kultuurid muutuvad, inimese olemuslikud tegutsemismustrid ei ole muutunud. Ikka langevad valitsejad oma võimuiha vangi, kramplikult klammerduvad oma võimupositsiooni külge, vägivallaga suruvad rahvaid nii vaimsesse kui füüsilisse vangipõlve, kurdistuvad „vaeslaste ja lesknaiste“ abipalvetele, väänavad õigust ja tõde.
Kui siia kõrvale mõtleme tänase Eesti riigi ja tema valitud valitsejad, rahva, kogu ühiskonna tervikuna, leiame paralleele, kahtlemata. Võime mõelda Eesti riigi ajaloos 1939. ja 1940. aastat, okupatsiooni, mille eellooks „vaikiva ajastu“ siseriiklikud pinged ja konfliktid, valitsusladviku moraalne ja poliitiline mugandumine; ajaloos mõnikümmend aastat tagasi minnes, Euroopa suurte, igavestena tunduvate monarhiate ja riikide langemised I maailmasõja tagajärjel, eellooks „kultuuri ja eetika allakäik“ Albert Schweitzeri sõnul; või verise ja vägivaldse Kolmanda Reichi hukk, meie lähiloos Nõukogude Liidu langemine, mis tõi meile vabaduse. Riik ja rahvas peavad vabaduseks valmistuma, seesmiselt vastavuses olema, see on igapäevane Looja tahte kohase elu elamine, see on nii iga valitseja kui iga inimese tegu.
Mõeldes tänasele Eestile, siis puudutavad teravalt meie elu statistilised faktid. Eesti riigi edu pole jõudnud iga Eesti inimeseni. Statistika on küll vaid kuiv analüüs, aga kõneleb meiega halastamatult keelt, ja see keel räägib meile, et Eestis elab suhtelises vaesuses iga kuues laps ning absoluutses vaesuses või sügavas materiaalses ilmajäetuses iga üheteistkümnes. Ligi 7% töövõimelisest elanikkonnast on töötud. Kui palju on Eestis peresid, kus osa pereliikmeid töötavad Eestist eemal, eemal oma perest, ja mis kõige rängem, eemal oma lastest! Maa-asulad ja külad tühjenevad, maapiirkonnad vaesuvad kasvavas tempos. Pilt ühest kevadisest ringsõidust Kagu-Eestis: maakoolid suletud, maa-apteegid suletud, külapoodide aknad laudadega kinni löödud (veel kaks aastat tagasi oli nii mõnigi pood veel avatud, lettidel küll vaid viinapudelid ja leivapätsid), külanoored purjutavad õllepurkidega bussijaama paviljonis. Iive on negatiivne. Majanduslikult, sotsiaalselt (eriti meditsiinilise abi puhul) on raske nii töötavatel inimestel kui pensionäridel. Paranenud pole arstiabi kättesaadavus, teame igaüks oma enese elukogemusest kui pikad on ravijärjekorrad, kui kallid on ravimid, raskesti haigetele inimestele tihti liigkallid. Inimesed lahkuvad kodudest parema elu ja eneseteostusvõimaluste otsingul linnadesse või välismaale. Eesti riik on raskustes kasvavate sotsiaalkulude katmisega. Peamiselt pensionide maksmise ja tervishoiu, laiemalt sotsiaalkulude rahastamise kõrval jääb vähe võimalusi majanduse- ja kultuuriarengusse panustamiseks. Lisaks tänase inimese ennast ja teisi hävitav riskikäitumine, sõltuvushaigused narkomaania ja alkoholism, sõltuvus ka virtuaalmaailmast. See sunnib järgi mõtlema, mida me üksikisikuna ja ühiskonnana oleme teinud valesti, mida me oleme jätnud tegemata. Me peame selles valguses uuesti hindama omaenda ja ühiskonna hoiakuid, käitumist ja otsuseid, mis mõjutavad meie inimeste ja riigi olevikku ja tulevikku.
Lugedes Pühakirjas Jumala rahva ajalugu, oma riikluse sünnist selle hävinguni, on näha korduva teemana: riigi kadumine ei alga välise jõu survel, vaid selle ühiskonna, nii valitsejate kui alamate Jumalast ärapöördumise tulemusel. Kuidas kirjeldab prohvet Jesaja Jeruusalemma langemist 800. sajandil eKr? Ta räägib valitsejate ja rahva ärapöördumisest Jumalast, inimsusest, korrast, õiglusest. See on sisemine langemine enne välisvägede kätte langemist.
Prohvet Jeremija ütleb: „Häda sellele, kes ehitab oma koja ebaõiglusega ja oma ülakambrid ülekohtuga, kes paneb oma ligimese palgata orjama ega anna temale ta tasu, kes ütleb: Ma ehitan enesele ruumika koja, avarad ülakambrid, raiudes aknad, vooderdades seedritega ja võõbates punase värviga. Kas sa selleks oled kuningas, et hoobelda seedritega? Eks sinu isagi söönud ja joonud, aga ometi tegi ta õigust ja oli õiglane. Siis oli tal hea põli. Ta mõistis õigust viletsale ja vaesele, ja siis oli tal hea. Eks see tähenda minu tundmist? ütleb Issand.“ (Jr 22:13-16)
Eesti riik on ka osa Jumala ajaloost, inimkonna ajaloost, ning meie, selle riigi liikmed, nii valitsejad kui valijad, oleme vastutavad oma riigi püsimise ees. Ja peame väga tõsiselt võtma neid ühiskonna arenguraskuseid, mis „eduloo“ varjus ennast ilmutavad, meile märku annavad, et on vaja muutust. Meil tuleb õppida elama Jumala tahte kohaselt.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
