Esiletõstetud lood

Hea Karjane (Jh 10:1-10)

reinaru_leevi„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis. Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” (Jh 10:1-10)

Kui mõtlen hea karjase jutustusele, siis meenub Lääne-Nigula koguduses minu eelkäija, õp Friedrich Pohlamets. Ta jäi oma „karja“ juurde headel ja halbadel aegadel. 1931. aastal kandideeris ta Lääne-Nigulas koguduse õpetajaks. Kui kandideerimisjutlus oli peetud, seadis sammud koju, Tartumaa poole. Kiriku juurest läks tee Nigula rongijaama. Rong tuli ja sõitis peatumata mööda. Friedrich, kes oli arvanud, et proovijutlus ei olnud kõige paremini õnnestunud, nägi selles hetkes Jumala kutset. Ta tuli Nigulasse tagasi ja ta võeti koguduse õpetajaks. Hiljem sai ta teada, et Nigula rongijaam oli teivasjaam, kus rongile soovija oleks pidanud käe tõstma rongi peatamiseks.

Kui 1944. aastal olid mitmed koguduse õpetajad Tallinnas Konsistooriumis just võtnud vastu otsuse Eestist lahkuda, sattus Pohlamets ka sinna. Nad kutsusid Friedrichi liituma lahkujatega. Friedrich ütles neile: „Ma tulin siia armulaua leibu ostma, mul on pühapäeval armulauaga jumalateenistus.” Nii ta jäi ja teenis kogudust ühtekokku viiskümmend üks aastat. Ta ütles mulle, et jah, ta oli mõelnud ka lahkumise peale, aga oma südames kuulis ta häält „Sina jää oma karja juurde!”. Karja juurde jäämine tähendas palju tööd rasketel aegadel Lääne-Nigulas ja naaberkogudustes. Tähendas tagakiusu ja ka seda suurt muudatust, et seitsmekümnendate aastate keskpaiku oli leeris ainult paar inimest varasemate suurte leeride asemel.

Hea karajase lugu räägib juhist ja juhtimisest. Karjane kui juht on hea siis, kui ta on ka ise juhitav. Jeesus oli hea karjasena oma maises elus Isale kõiges kuulekas.

Karjase teema on meie ajastu inimesele teistsugune kui Jeesuse ajal. Sellepärast on hea karjase pühapäev kaasaja kontekstis üsna võõras, aga väga vajaliku sõnumiga. Me oleme harjunud rohkem rääkima demokraatiast ja solidaarsusest kui kuningavõimust. Selle taustal või varjus kasvab üha kiirenevas tempos egoism ja individualism. Ühiskonnas on järjest enam inimesel nõudmised enda õiguste tagamiseks. Inimene nõuab riigilt ja oma ligimeselt, et tema soove rahuldataks, aga ise ta tahab teha seda, mis talle meeldib. Kui ta tegevusi piiratakse, siis see on tema meelest õiguste rikkumine. Inimene on harjunud olema ise enda hea karjane.

Miks peaksime kirikus jutustama seda kaunist hea karjase lugu? Mitte selleks, et see on nii kena ja ilus lugu, nagu vanadel piltidel Jeesus koos lumivalgete tallekestega. Seda pilti on küll kena vaadata, aga tänapäeva mõttemaailmas pole sellisel kujutlusel ju tegelikult kohta. See on võõraks jäänud nagu külakirik, mille kõrval elab paarsada inimest, aga võib-olla ainult üksikud nendest on oma neljakümne eluaasta jooksul üle kirikuläve sisse astunud.

Kas on süüdi see, et idülliline pilt heast karjasest pole atraktiivne, või on süüdi kiriku lukus uks? Jah, kindlasti on palju asju, mis võõrutavad inimest kirikust. Aga meie ülesanne on ikka jutustada lugusid Jeesusest just nii leidlikult nagu Ta ise oma aja inimestele jutustas. Mõnikord otse ja teravate sõnadega. Teinekord nii konkreetsete lugudega nagu hea karjase lugu oma aja kontekstis.

„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks.“ (Jh 10:7) Jeesuse jutustatud loos on kujutatud lambakarja ööbimistara või lauta, kus oli vaid üks uks sisse- ja väljapääsemiseks. Praktiliselt tähendas see, et karajane valvaski müüris oleva ukseaugu ees, et röövlid ja kiskjad ei pääseks karja ründama ja karja talled ei satuks pimedas tarast välja ekslema.

Tänapäeva sekulariseeruvas maailmas on see väga tähtis sõnum, et on tõesti vaid üks uks ja üks tee. Jeesus on ainus tee Jumala ja inimese suhte loomiseks. Jeesuse isikus on põimunud tervikuks taevas ja maa. Seda terviklikkust saame kogeda ja näha alati seal, kus Jeesus on vastu võetud. „[Ü]ks Issand, üks usk, üks ristimine!” (Ef 4:5)

Jeesus rõhutab siin Messia rolli jõuliselt: „Tõesti, tõesti /…/ mina olen uks /…/.” Selles on tõsine etteheide variseride ja kirjatundjate suunas, kes oleksid pidanud olema head karjased ja Messia ära tundma. Jeesuse hinnang oli nendele üsna otsene, nad ei kasutanud karjaga suhtlemiseks selleks ettenähtud väravat.

Siin on vihje ka üheksanda peatüki lõpus olevale imele, kus Jeesus tervendas pimedana sündinud mehe. „Siis ei tahtnud juudid uskuda, et ta [see mees] oli olnud pime ja saanud nägijaks /…/” (Jh 9:18). Jah, see on ikka nii, pimedana sündinu näeb Jeesust ja tunneb temas ära Jumala Poja palju lihtsamalt. Aga need, kes oleksid pidanud olema nägijad, on hoopis pimedad. Ja sageli on küsimus vaid tahtmises! Jumal on ligi, aga kas tahame seda tunnistada?

Halbade kavatsutega varga ja röövli hääl tekitab alati segadust. Karjase hääle tunneb kari ära. Osa lambaid ei tulnud tarast kohe välja, kui hommik saabus ja karjane hüüdis. Neil oli seal teistega koos hea olla. Seisid tihedalt teistega koos ega kuulnudki kui karjane tuli ja kutsus. Neid tallesid hüüab karjane nimepidi. Karjane ootab kannatlikult kui ka kõige jonnakam talleke tuleb ja liitub oma karjaga, et asuda teele rohumaadele. Nii kutsub Hea Karjane meid vahel nimepidi ja ootab, et jätaksime kaduvad väärtused ja pöörduksime oma hingeõnnistuse teele.

Kristlastena vajame igal hommikul vaikset tundi koos Jumalaga, et kogu päev olla ühenduses oma Issandaga ja kogeda juhtimist. Hommik on see aeg, kus võime jõuda ette vaenlase võrkudest ja kiusatustest. Palves kindlustame võidu vaenlase halbade plaanide üle.

Lambad mitte ainult ei kuulnud karjase häält, vaid ka järgnesid Talle. Ka kõige paremal inimesel satub jalg mõnikord pori sisse astuma. Me pole kutsutud järgnema inimestele, vaid peame järgnema Kristusele. Head lambad ei lähe oma tarkusele toetudes tee äärest toitu otsima. Nad usaldavad oma karjast ja teavad, et see koht, kuhu Karjane neid juhib, on parim. Isegi siis, kui tuleb kõrbes rännata ja eluraskusi taluda. Armastus oma Karajase vastu väljendub kõige enam usalduses.

Vahel eksime sellega, et tõttame oma karjasest ette. Tahame Jumala riigi heaks midagi ise teha Jumalat nõu küsimata. See lõpeb tavaliselt seesmise kriisiga ja pettumusega, sest meie head mõtted ei pruugi ühtida Jumala plaanidega.

Elame maailmas, kus inimese hinge püütakse väga erineval moel. See tähendab, et peame olema kristlastena valvel ja hoidma ennast Hea Karjase ligidusse. Tema lähedal olles võime loota, et isegi kui oleme ohtu sattunud, suudab Hea Karjane meid ise sellest välja juhtida. Kui oleme läinud oma teedele ja kaugele Jumalast, aga oleme saanud oma veast aru, siis jääb üle vaid appi hüüda ja uskuda. See väljendab meie tahet uskuda.

„Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Jh 10:10) Jah, kogudus on see kaitsvate müüridega tara, kus saab hingata ja jõudu koguda, et väljaspool eluga toime tulla. Ja mitte ainult toime tulla vaid Jumala poolt antud eluülesannet täita! Tarast väljaspool on meie misjonitöö, mis ootab tegemist. Tänases loos kutsub Jeesus vaatama igatühte endasse. Keda me näeme? Kas näeme meest või naist? Kas näeme head või halba kristlast? Kas näeme üldse kedagi? Jeesus väidab, et peaksime nägema Head Karjast. Jah, Jeesust Kristust, aga mitte teda kui ainult Karjast, kes ristimises võttis meid oma hoole alla, vaid Teda kui tõelist elavaks tegijat ja elu allkat. Aamen.

 

Leevi Reinaru (1957), on EELK Lääne praostkonna praost, Misjonikeskuse juhataja ning EELK Lääne-Nigula koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English