1. Sissejuhatus
Kuulutus Jeesuse ristisurmast ja selle lunastavast väest on kogu Uue Testamendi ja ristiusu kese, mis läbib punase niidina kogu uustestamentlikku pärimustikku (vt Conzelmann jt 1967; Frey / Schröter 2007). Sellest kõnelevad juba Uue Testamendi vanimates kirjutistes, autentsetes Pauluse kirjades tsiteeritud usuvormelid (Rm 4:25; 8:34; 1Kr 15:3), mis väljendavad lakoonilises sõnastuses kristliku kuulutuse põhisisu. Apostel Pauluse jaoks, kes on Uue Testamendi autoritest ilmselt kõige rohkem keskendunud Kristuse ristisurma tähendusele, on kogu kristlik sõnum „sõna ristist“ (1Kr 1:18). Ka evangeeliumide kannatuslood ei ole pandud kirja lihtsalt ajalooliste faktide jäädvustamiseks, vaid selleks, et avada kogudusele Kristuse ristisurma tähendust.
Kõik Uue Testamendi autorid on veendunud Kristuse ristisurma lunastavas tähenduses, kuigi algkristluses oli ilmselt ka gruppe, kus usuti lunastust ilma ristita (nii võisid näiteks Pauluse vastased, kellega ta polemiseerib 1Kr esimestes peatükkides, mõista Jeesust jumaliku tarkuse ilmutajana ning näha lunastust tolle tarkuse tunnetamises), nii nagu ka Uue Testamendi järgsel ajal oli kristlike gnostikute hulgas neid, kes ei omistanud Jeesuse ristisurmale lunastavat tähendust (vt Rudolph 2014, 172jj). Kuid erinevad Uue Testamendi autorid väljendavad ja selgitavad Kristuse ristisurma tähendust erinevate piltide ja sümbolite kaudu. Üks omanäolisemaid katseid väljendada Jeesuse ristisurma tähendust on leidub Kl 2:13–15.
Kolossa kirja on kirjutanud üks meile tundmatu Pauluse koolkonda kuuluv teoloog Väike-Aasias 1. saj viimastel kümnenditel (vt Schnelle 2005, 331–337). Kirja kirjutamise ajendiks oli Kolossa kogudusse sissetunginud eksiõpetus, mis ei ole küll identifitseeritav ühegi konkreetse meile teadaoleva antiikaegse religioosse õpetusega (vt Lahe 2007, 50–52), kuid mille põhijoonteks olid õpetus kosmilistest vägedest ja jõududest, keda samastati inglitega, ning nõue teenida neid vägesid ja jõudusid teatud askeetlike eeskirjade järgimise kaudu. Selle õpetuse kuulumine Rooma keisririigi-aegsesse religioossesse sünkretismi on ilmne. Kirja autor polemiseerib eksiõpetusega, visandades poleemika käigus ka oma nägemuse kristlikust õpetusest, mille keskmeks on Kristuse rist (Kl 1:20). Viimase tähendust avab autor ka lõigus Kl 2:13–15. Järgnevalt käsitletakse nimetatud lõiku süstemaatiliselt.
2. Tõlge
Käesoleva tõlke aluseks on väljaanne Novum Testamentum Graece. Post Ebarhard et Erwin Nestle communiter ediderunt Barbara et Kurt Aland. 26. neu bearbeitete Auflage. Stuttgart, 1990.
13a Ja teid, kes olite surnud eksimustes
b ja oma liha eesnahas,
c teid on ta teinud elusaks koos temaga,
d andestades meile kõik eksimused,
14a kustutades meie võlakirja
b määrustega, mis olid meie vastu,
c ja on selle (vahelt) eemaldanud,
d naelutades selle ristile.
15a (Ta) on rõivastanud lahti valitsused ja meelevallad,
b pannes nad avalikult vaatamiseks välja,
c viies neid temas triumfirongkäigus.
3. Eksegees
Salm 13
1. Tekstikriitilised märkused
Osades käsikirjades (nt Codex Sinaiticus (4. saj), Codex Vaticanus (4. saj), Codex Regius (8. saj), Codex Athusiensis (8. saj) ning minusklid 33, 81, 365, 1175, 1241, 1881, 2464) puudub prepositsioon en ning selle asemel esineb kausatiivne daativ, teistes käsikirjades (nt papüürus 46 (u 200), Codex Alexandrinus (5. saj), Codex Ephraemi rescriptus (5. saj), Codex Cantabrigensis (6. saj), Codex Boreelianus (9. saj), Codex Seidalianus I (9. saj) esineb aga prepositsioon en. Osades käsikirjades (Codex Cantabrigensis, Codex Cantabrigensis) on prepositsioon en asetatud ka teise kai järele. Prepositsiooni kuuluvusest või mittekuuluvusest algsesse lugemisviisi sõltub, kas „eksimusi“ (kr paraptomata) tuleb mõista kausatiivselt („eksimused“ on surnud-olemise põhjus) või konkretiseerivalt („eksimused“ konkretiseerivad, st iseloomustavad surnud-olemist). Käesoleva tõlke ja kommentaaride autor otsustab, tuginedes väga kaalukale papüürusele 46, et prepositsioon en on tõenäoliselt kuulunud algsesse lugemisviisi (nii arvavad ka Dibelius / Greeven 1953, 31, Lähnemann 1971, 123, ja Burger 1975, 98–100, ning tõlgib ka vastavalt; teisiti aga nt Pokorny 1990, 92). Osades käsikirjades (nt papüürus 46, Codex Vaticanus) on 13c hymas asendatud sõnaga hemas ning 13d esineb osades käsikirjades (sh Codex Alexandrinus) hemin asemel hymin, kuid algsema lugemisviisi kasuks otsustada on mõlemal juhul raske, sest kogu lõigu stilistiliseks eripäraks on „meie“ ja „teise“ vaheldumine.
2. Traditsioonikriitilised märkused
Kuna salmis 13 vaheldub kõnetatavate vorm („meie“ ja „teie“), salmides 13–15 kasutatakse rohkesti partitsiipe ja lõigus esineb ka mitmeid hapax legonenon’e (nt exaleiphein, cheirographon, thriambeuein), on paljud uurijad (nt Schille 1962, 31jj; Wengst 1972, 191, ja Burger 1975, 108) väitnud, et lõigu näol on olnud algselt tegemist iseseisva liturgilise pärimustikuga. Käesoleva artikli autor on siiski koos Schweitzeri (1980, 106) ja Pokornyga (1990, 114–115) seisukohal, et iseseisva liturgilise pärimuse kasutamise hüpotees ei ole Kl 2:13–15 puhul põhjendatud, sest teksti eripära saab hästi mõista ka, stilistilistest ja sisulistest kriteeriumidest lähtudes, kirja autori enda koostatud tekstina. Partitsipiaalkonstruktsioonide kasutamine on Kl autorile tüüpiline (vt Bujard 1973, 59jj) ja „meie“ ning „teie“ vaheldumine lõigus on seletatav sellega, et reas 13a peetakse silmas kirja pagankristlastest adressaate, ridades 13c–14 on aga juttu Jeesuse ristisurma lunastavast tähendusest, mis käib võrdselt nii kirja autori kui adressaatide kohta. Rääkides Kristuse ristisurmast, kasutatakse algkristlikus traditsioonis üldiselt 1. isikus sõnastatud vormeleid („meie eest“; vt nt 1Kr 15:3). „Liha“ (kr sarx) on siin mõistetud kooskõlas pauliinliku traditsiooniga mitte antropoloogilise dualismi mõttes („liha“ kui inimese halb keha), vaid „ebaisikulise antropoloogilise väena, mis sunnib inimesed, keda ta valitseb, möödapääsmatult patustama“ (Wolter 1993, 134). „Eesnahk“ (kr akrobystia) on siin ilmselt kahetähenduslik, vihjates adressaatide paganlikule päritolule ja olles samal ajal mõeldud metafoorselt, nagu juba Kl 2:11 ja Paulusel („südame ümberlõikamine“ Rm 2:29). On ilmne, et salmis 13 domineerib teine tähendus. Nagu on näidanud Schweitzer, on metafoor pärit judaismist ja seda kohtab ka nt Qumrani kirjanduses (Schweitzer 1980, 114). „Liha eesnahk“ on siin identne „eksimustega“ (kr paraptomata), milles kirja adressaadid olid varem (paganatena) surnud.
3. Kommentaar
Kl 2:13a algab adressaatide kõnetamisega nendena, kes olid surnud oma eksimustes. Kreeka paraptoma („eksimus, vääratus“) on „patu“ (kr hamartia) sünonüüm juba Septuagintas. Kuigi autentsetes Pauluse kirjades on juttu suremisest ja koos Kristusega ülestõusmisest seoses ristimisega (vt Rm 6:4–11), mistõttu ka lõiku Kl 1:13–15 on tõlgendatud lõiguna ristimisliturgiast (nii Wengst 1972, 191), ei ole salmis 13 siiski mõeldud koos Kristusega suremist, vaid suremist „vääratustes“, mis on selge vihje adressaatide paganlikule minevikule. Autor kasutab siin algkristlikus traditsioonis tavapärast mõistete „elu“ ja „surm“ semantikat – „elu“ ei tähenda mitte elu bioloogilises mõttes, vaid olemist usus, ühenduses Jumala ja Kristusega, „surm“ seevastu olemist uskmatuses, lahus Jumalast ja Kristusest (vrd Lk 15:24, 42: kadunud poeg „oli surnud ja sai elusaks“; Jh 5:25; Ef 5:14; Ilm 3:1). „Tema“, kes on nad teinud elusaks, st lause subjekt, on Jumal; „koos temaga“ tähendab aga kindlasti koos Kristusega. „Elusaks tegemine“ on samastatud „eksimuste andeksandmisega“. Viimast tähistav kreekakeelne verb charizisesthai (kust tuleb tekstis esinev partitsiip charisamenos), mis on samast tüvest nagu ka charis („arm“), rõhutab andeksandmise iseloomu armuna. Viimane on kooskõlas pauliinliku õigeksmõistuõpetusega, nagu seda esitab kõige selgemalt Pauluse kiri roomlastele, millest lähtub ka luterlik õigeksmõistuõpetus. Tähelepanuväärne on ka, et kui Paulus kasutab verbi synezopoiesen (Rm 8:11), mõistab ta seda tulevikulise eshatoloogilise elusakssaamisena, ent Kl autor mõistab seda olevikulisena. Erinevalt Paulusest esindab Kl autor seega olevikus realiseerunud eshatoloogiat.
Salm 14
1. Tekstikriitiline märkus
Osades käsikirjades (nt majuskel 1881) puuduvad sõnad tois dogmasin, ent arvestades suurt hulka kaalukaid käsikirju, kus väljend esineb, ei ole põhjust kahelda, et see on olnud algne lugemisviis.
2. Kommentaar
Esimeseks võtmeküsimuseks on, mis on salmis 14a nimetud „ürik/käsikiri“ (kr cheirographon). Üldises tähenduses tähendab sõna ükskõik millist dokumenti, ent arvestades konteksti ja sõna esinemist spetsiifiliselt võlakirja tähenduses (vt Bauer 1963, 1741), on seda tõlgendatud võlakirjana, mille on kirjutanud võlgnik ise (ja vastavalt ka tõlgitud). „Võlakirjale“ näib vihjavat ka siin „kustutamiseks“ tõlgitud verb exaleipho, mis on olnud võlgadega seoses kaupmeeste terminus technicus (Hübner 1997, 85). „Võla“ ja „patu“ samastamine on algkristlikus keelepruugis tavaline (vt nt Meie Isa palves Mt 6:12) ja seepärast on kindel, et siingi tuleb mõista seda piltlikult / metafoorselt: ürikus on kirjas salmis 12 nimetatud „eksimused“. On spekuleeritud pildi religiooniloolise tausta üle. Nii oletavad Lohse, Dibelius, Gnilka, Pokorny ja Wolter, et pilti võib olla mõjutanud judaistlikes tekstides (Sefanja apokalüps 4:2; 11:1–3; Slaavi Eenok B 53:3) leiduv kujutlus taevasest raamatust, kuhu pannakse kirja inimeste süüteod. Viimses kohtus langetab Jumal otsuse selle raamatu põhjal. Analoogiline kujutlus sisaldub ka Koraanis, milles inglid täheldavad üles inimeste patte (aga ka heategusid), mille põhjal toimub kohtumõistmine. Teine võtmeküsimus on, mida on mõeldud salmis 14b „määrustega (kr dogmata), mis olid meie vastu“. On oletatud, et need võivad olla Kolossa eksiõpetajate nõutavad elureeglid, ent Wolteri meelest muudab imperfekti kasutamine sellise tõlgenduse küsitavaks, kuna vihjab lõpetatud sündmusele minevikus (Wolter 1993, 136–137). On kindel, et nimetud „määrused“ on seotud eelpool mainitud „ürikuga“, st need on normid, mis fikseerivad inimese „süü“ („võla“). Lähtudes Pauluse teoloogiast, võiks „määruste“ all mõelda Vana Testamendi käske ja keelde, st Seadust, kuid siis oleks sõna dogmata hapax legomenon, kuna Paulus ise ei kasuta sellist sõna kunagi ühenduses Seadusega. Ka mujal Uues Testamendis ei kasutata „määrusi“ seoses Vana Testamendi käskudega. Seetõttu arvab nt Schweitzer, et mõeldud on ikkagi eksiõpetajate nõutud elureegleid. Ent „määruste“ seos „eksimustega“ (paraptomata) lubab oletada siiski ka vihjet Vana Testamendi käskudele. Ka käesoleva artikli autor on seisukohal, et „määrused“ võivad siin tähendada nii Vana Testamendi käskusid kui Kolossa eksiõpetajate nõudeid. Ta peab ka võimalikuks P. Pokorny hüpoteesi, mille järgi algselt võis olla mõeldud „määrustega“ Moosese Seaduse sätteid, ent Kl autor laiendas seda ka eksiõpetajate esitatud nõuetele (Pokorny 1990, 116). Kirja autori väide oleks seega, et igasuguse reeglitest ja normidest tuleneva süüga on Kristusest alates lõpp. Koos eksimuste andestamisega on andestatud ka süü.
„Määrused“ (dogmata) on eemaldatud / kõrvaldatud Jumala ja inimese vahelt ning naelutatud ristile. Taoline pilt on Uues Testamendis ainulaadne ja sellele ei leidu paralleele. Pildi taust ei ole selge. Ilmselt on seda mõjutanud erinevad motiivid. Nii oletab Blanchette, et pildis on „võlakiri“ lihtsalt identifitseeritud Kristusega. Tõenäolisem tundub siiski Pokorny ja Wolteri oletus, et motiivis võib peegelduda pärimus, mille järgi Jeesuse ristile kinnitati kiri „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas“ (Mt 27:37; Lk 23:38; Jh 19:19)(Pokorny 1990, 117; Wolter 1993, 137). Hukatava süüd teadustava titulus’e kinnitamine ristile ei olnud siiski levinud „komme“, nagu väidab Schweitzer, sest selle kohta pole mingeid andmeid väljastpoolt Uut Testamenti (Kuhn 1982, 734). Ent sel juhul oleks pildi mõte, et meie „võlakiri“ kõrvaldati seeläbi, et sellest sai Jeesuse „võlakiri“ (Wolter 1993, 137). Tõenäoliselt on pilti mõjutanud ka Pauluse mõte, et inimlik süü „pandi Kristuse peale“ ja löödi koos temaga risti, nii et ta sai „neetuks“ või „süüks“ meie eest (Gl 3:13; 2Kr 5:21)(Schweitzer 1980, 115).
Salm 15
1. Tekstikriitiline märkus
Mõnedes käsikirjades (nt papüürus 46, Codex Vaticanus) on ritta 15a lisatud sõnade tas exousias / edeigmatisen vahele kai, ent arvestades lõigu kui terviku struktuuri, milles laused ei ole seotud kai … kai … varal, on tegemist lihtsalt stilistilise parandusega, mis ilmselt ei ole algne lugemisviis.
2. Kommentaar
Salmis 15 järgneb „võlakirja“ naelutamise pildile ristile uus pilt. Kui 1Kr 2:6 puhul ei ole selge, keda on mõeldud „praeguse ajastu valitsejate“ (kr archontes) all, ja põhjendatud on erinevad tõlgendused (vt Lahe 2009, 56–81), siis salmis 15 nimetatud archai ja exusiai puhul on üheselt selge, et nendega on mõeldud juba eelnevas hümnis (Kl 1:15–18), konkreetselt salmis 16 nimetatud vaimolendeid, kes on ilmselt samastatavad Kolossa eksiõpetajate kuulutuse „inglitega“ (kr aggeloi). Jumal on need kosmilised jõud, mis õpetati määravat inimese saatust, „lahti rõivastanud“ (kr apekdysamenos, aoristi partitsiip verbist apekynomai), mida ei tule mõista sõna-sõnalt („alasti võtnud“), vaid ülekantud tähenduses, nagu sunnib tõlkima salmis 15c esinev pilt triumfirongkäigust, st „relvituks teinud“ (Pokorny 1990, 118) ja pannud nad välja avalikuks pilkeks (triumfirongkäigus olid vangistatud vaenlased rõivastatud, kuid relvitud). Jumal (kes on subjektiks juba alates 13. salmist) on alistanud „meelevallad“ ja „valitsused“ ja pannud nad kõndima triumfirongkäigus otsekui alistatud sõjavangid Kristuse järel (sõna-sõnalt „temas“ [kr en auto], st Kristuses). Sellega on nad pandud välja avalikuks vaatamiseks ja pilkeks. „Temas“ käib siin kindlasti mitte risti, vaid Kristuse kohta, st Jumal saavutas võidu „meelevaldade“ ja „vägede“ üle Kristuses ja see võit leidis aset ristil. Lisaks kirja lugejatele hästi tuntud Rooma triumfirongkäigule on pilti Kristuse triumfirongkäigust mõjutanud kindlasti ka Psalm 68:19 (Septuaginta järgi 67:19), mida on ka Kolossa kirjaga lähedases suguluses olevas Efesose kirjas tõlgendatud seoses Kristus-sündmusega, kuigi siin on vangide kaasavõtmine seostatud konkreetselt Kristuse taevaminekuga (Ef 4:8jj). Paralleeliks Kl 2:15-le on ka 2Kr 2:14 leiduv pilt Kristuse triumfirongkäigust (see on peale Kl 2:15 ka ainus koht, kus Uues Testamendis esineb veel verb thriambeuein), ent siin pole kaasaveetavateks „vangideks“ mitte kosmilised väed, vaid Kristusele võidetud usklikud. Pildile kosmiliste vägede ja võimude alistamisest Kristuse poolt on otsitud paralleele ka gnostilisest kirjandusest, ent oluline erinevus on, et seal ei toimu nende alistamine ristil (mis on enamikus gnostilistes tekstides tähtsusetu), vaid Lunastaja taevast allalaskumise ja taevasse tagasipöördumisega, mil Lunastaja aheldab „selle maailma valitsejad“ (Schweitzer 1980, 117).
Kokkuvõte
Kl 1:13–15 asjakohaseks mõistmiseks on oluline arvestada konteksti, milles tekstilõik paikneb. Selleks on kirja autori poleemika kogudusse tunginud eksiõpetajatega, mille käigus ta kujundab ka oma kristoloogia: eksiõpetajate kuulutatud kosmilised väed on loonud Jumal (Kl 1:16) ja nad on alistatud (Kl 2:15) Kristuse kaudu. Järelikult pole neid vaja kummardada ega teenida ega uskuda ka nende mõju inimeksistentsile. Kosmilised jõud on vaid osa Jumala loodust ja nad on lepitatud Jumalaga Kristuse ristivere läbi, nagu kogu muu loodugi (Kl 1:20). Kolossa kiri rõhutab Kristuse ristisurma kaudu sündinud lunastuses aga aspekti, mis ei ole paljudele tänapäevastele lugejatele enam hästi mõistetav, kuid kõnetas ilmselt sügavalt antiikaegseid lugejaid. Nagu on näidanud Eric Dodds, uskusid antiikaegsed inimesed, nii paganad kui ka juudid, et materiaalset maailma (kr kosmos) valitsevad seitse planeeti, mis määravad inimese saatust (Dodds 2003, 25). Kristlik sõnum ei kuulutanud mitte ainult lunastust patust, vaid ka lunastust planeetide valitsusest – erinevad allikad üksnes seostavad seda erinevate Kristus-sündmuse aspektidega (inkarnatsioon, ristisurm, ülestõusmine, taevaminek), ent Kl 1:13–15 seostab seda ristisurmaga. Ent ehk ei lakka selle sõnumi aktuaalsus ka siis, kui me selle sõnumi „demütologiseerime“. Seda on tegelikult tehtud juba antiikajal. Nii juhib nimekas teoloog Joseph Ratzinger tähelepanu seigale, et Kl 1:15 paralleelteksti Ef 4:8jj on „demütologiseerinud“ juba Origenes: „Vastavalt Efesose kirjale seisnes Kristuse lunastustöö /…/ selles, et ta surus põlvili jõud ja valitsused, milles Origenes seda teksti edasi tõlgendades nägi kollektiivseid jõudusid, mis aheldasid inimest: ümbruse, rahvusliku traditsiooni surve; seda „miskit“, mis inimest rõhub ja lõhub“ (Ratzinger 2006, 208). Sel kombel on sõnum Kristuse ristis saavutatud võidust üheaegselt nii sõnum Jumala kohtuotsusest kõigi „jõudude“ üle, mis püüavad inimest vaimselt orjastada, kui ka rõõmusõnum lunastusest.
Kirjandus
Bauer, W. (1963) Wörterbuch zum Neuen Testament. Berlin.
Bujard, W. (1973) Stilanalytische Untersuchungen zum Kolosserbrief als Beitrag zur Methodik von Sprachvergleichen. Göttingen.
Burger, C. (1975) Schöpfung und Erlösung. Neukirchen-Vluyn.
Conzelmann, H. jt (1967) Zur Bedeutung des Todes Jesu. Exegetische Beiträge. Gütersloh.
Dibelius, M. (1953) An die Kolosser, Epheser, an Philemon. Neu bearb. v. H. Greeven. Tübingen.
Dodds, E. R. (2003) Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Tallinn.
Frey, J.; Schröter, J. (Hgg.) (2007) Deutungen des Todes Jesu im Neuen Testament. Tübingen.
Hübner, H. (1997) An Philemon. An die Kolosser. An die Epheser. Handbuch zum Neuen Testament. Bd. 12. Tübingen.
Kuhn, H.-W. (1982) „Die Kreuzesstrafe während der früheren Kaiserzeit“ – Aufstieg und Niedergang der römischen Welt. Bd. II/25/1. Berlin, New York.
Lahe, J. (2007) „Gnoosis Uues Testamendis kui probleem Uue Testamendi teaduse ajaloos“. – Usuteaduslik Ajakiri 1 (56), 25–58.
Lahe, J. (2009) „Taevased või maised valitsejad? Väljendi archontes tou aionos toutou (1Kr 2:6.8) eksegeetiline ja religioonilooline analüüs“ – A. Saumets (toim), Et sinu usk otsa ei lõpeks. Tartu, 56–81.
Lähnemann, J. (1971) Der Kolosserbrief. Komposition, Situationen und Argumentation. Gütersloh.
Pokorny, P. (1990) Der Brief des Paulus an die Kolosser. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament. Bd. 10/I. Berlin.
Ratzinger, J. (2006) Sissejuhatus kristlusesse. Tartu.
Rudolph, K. (2014) Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu. Tallinn.
Schille, G. (1962) Früchristliche Hymnen. Berlin.
Schnelle, U. (2005) Einleitung in das Neue Testament. Göttingen.
Schweitzer, E. (1980) Der Brief an die Kolosser. Evangelisch-katholischer Kommentar zum Neuen Testamenr. Bd. XII. Zürich.
Wolter, M. (1993) Der Brief an die Kolosser. Der Brief an Philemon. Ökumenischer Taschenbuch-Kommentar zum Neuen Testament. Bd. 12. Gütersloh.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
