Esiletõstetud lood

Jeesusest uue loomiseni, Uue Testamendi kaudu mõeldes, 2. osa

Urmas Nõmmik5. Surm

Enamikus kirikutes Eestis on kirikuaasta lõpp käes. Pühapäeval on surnute mälestuspüha. Samas on tänane päev, reede nimelt, kristlikus traditsioonis ikka see päev, mil meenutatakse Jeesuse ristilöömist ja surma. Roomakatoliku maailmas, näiteks, võib meie inimest üllatada järjepidevus, millega pakutakse reedeti kalaroogasid. Välditakse liha, mõeldes Jeesuse lihalikule surmale. Ning süüakse kala, mõtlemaks Jeesusele, kelle üks sümbolitest on läbi aegade olnud kala. Niisiis räägime täna surmast ja ülestõusmisest.

Paulus kirjutab 1Kr 15:47–49: „Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast. Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased. Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.“ Apostel Pauluse silmis tuleb vana Aadama asemele uus Aadam. Tänu Jumalale! Tänu Kristusele! Miks?

Surm tuli maailma vana Aadama kaudu, ütleb Paulus. Sest esimese inimese esimese patu eest oli karistuseks surelikkus. Sellest ei ole Piibli kirjutajate veendumuse järgi Aadama järglased vabanenud. See tähendab, meie kõik. Surm on inimesele olnud alati probleem. Sest kui meid miski siin elus ühendab, siis on see surm. Kõige stoilisemad tekstid Vanas Testamendis rõhutavad, et pärast surma oleme kõik ühesugused, olenemata sellest, kui auline või autu on olnud meie elu.

Surmale on läbi aegade otsitud seletusi. Surma üritatakse ära hoida, vältida, edasi lükata. Aga ei pääse me ikkagi. Sellise, sügavalt eksistentsiaalse olukorra sisse kuulutatakse Uue Testamendi evangeeliumites ja kirjades ühe inimese – Jeesuse Kristuse – ülestõusmist. Asi on keerulisem, kui esialgu paistab, sest Jeesus rõhutatult ei ela igavesti, vaid tõepoolest sureb. Ja sureb pärast pikka kannatuste rada, hülgamist, halvakspanu ja füüsilisi piinu. Totaalse inimliku allakäiguga rõhutatakse ülestõusmise veelgi suuremat imet.

Me ei tea, mida ülestõusmine tähendab. Ei saagi teada, sest me oleme jätkuvalt muldsed. Võime spekuleerida, aga hätta me sellega jääme, sest keegi meist pole veel üles tõusnud. Seepärast ei ole mõtet praegu arutada, kuidas see Kristus küll üles tõusis. Mille üle saame arutada, on see, et surma täis maailma on toodud alternatiiv. Meile on antud aimu, et surm ei ole ainuvõimalik. Mitte see pole oluline, mis täpselt on surma asemel või üle, vaid see, et meis on sütitatud kahtlus. Aga kui me surmas kahtlema hakkame, siis me heidame oma muldsest elust pilgu väljapoole. Hakkame midagi otsima. Ehk ei mõtle me siis enam surma peale. Ehk seame sihti teisiti – on ju vahe, kas lõpetame oma isikliku maailma ajaloo oma surmaga või vaatame üle selle. Näiteks igavikku.

Surma suurim vaenlane on meie mõte sellest, et surm on vaid episood meie ning inimese kui sellise ja maailma ajaloos. Ja kui me nii suudame mõelda, muutub ka meie muldne elu. Uskuge, inimene saab rohkem kui süüa, juua, magada, järglasi sigitada ja surra. Inimene saab uskuda, et ta on Jumalale ja Kristusele jääv kaaslane, vend ja õde.

Palve: tänu Sulle, Issand, et me ei pea oma elu nägema surma pimeduses! Tänu Sulle selle eest, et võime oma elu näha elu valguses. Olgu nii, Issand! Surgu surm! Aamen!

 

6. Armastus

Meie ringkäik Uue Testamendi radadel on jõudnud kuuenda ja eelviimase kirjakohani. Seda hellitlevalt armastuse ülemlauluks kutsutud passaaži on meile ikka meeldinud tsiteerida. Pauluse 1. kirjas korintlastele, peatükis 13, salmides 12–13 öeldakse:

„Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,

siis aga palgest palgesse.

Praegu ma tunnetan poolikult,

siis aga tunnetan täiesti,

nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,

aga suurim neist on armastus.“

Teatan kohe pühalikult: armastusel on tuhat nägu. Suurte arvudega globaliseeruvas maailmas ja ülivõrretega reklaamimaailmast harjunud inimesele peaks ehk isegi ütlema: miljard nägu. Igatahes on armastuse väljendus igas olukorras ja ligimeste kombinatsioonis uus ja kõikidest eelmistest erinev. Tihti on nii, et armastusest saame aru alles tagantjärgi. Võiks isegi proovida defineerida armastust nii, et armastus on see, millest midagi jääb inimesse kestma. Armastus on sütitav, ka ilma erilise emotsioonita armastus annab ligimestes ootamatuid tulemusi. Aastaid, aastakümneid hiljem võime näha, kuidas mingi tegu või sõna või isegi näoilme, võib-olla isegi juhuslik, põhjustab kauneid tagajärgi. Ühest hoolivast pilgust võib kasvada terveid liikumisi, vahest isegi kirikuid.

Kui Uues Testamendis, ja tegelikult ka Vanas Testamendis teatatakse, et ligimesearmastus on üle kõige, igasuguse suhte alus, olgu Jumalasse või inimesse, siis mida peaksime selleks tegema? Kuidas armastada? Ütlesin enne, et armastus on igas uues situatsioonis uus. Kuidas me siis teame, mida teha? Aga alustaks näiteks sellest, et küsiks mõnelt inimeselt, lähedaselt või mitte nii lähedaselt, kuidas tal läheb. Mida ta mõtleb? Usub, loodab? Ja laseks siis koosolemisel kulgeda. Võib-olla järgneb vestlus muredest ja lootustest, allajäämistest ja ületamistest. Võib-olla järgneb mõni tegevus. Ükskõik. Oluline on koosolemine ja koostundmine.

Üks on kindel: armastust ei ole ilma ligimeseta. Olla omaette ja mõelda, kui armas on maailm, on kahtlemata vajalik, sest teatud häälestus ei tee paha. Aga olulisem on olla ligimesega. Igasugune kohtumine võib kujuneda ukseks armastusse. Ja küll ta kujunebki. Proovige ainult!

Täna loetud kirjakoht 1. kirjast korintlastele on ju tegelikult pärit pikemast teemaarendusest, milles juttu koguduse liikmete erinevatest andidest ja vaidlustest selle üle, kas mõni and on teisest olulisem. Jah, muidugi, võib-olla on ühe või teise inimese tegevus siin või seal teisest olulisem. Aga mitte inimene pole olulisem. Inimene on samasugune nagu teine. Kui inimesed suudavad olla koos, mõista, et üks teeb asju nii, teine naa, üks mõtleb nii, teine naa, ja sellest ometi ei olene nende väiksem või suurem väärtus inimesena, siis ongi armastus. Tegelik armastuse väljakutse meile seisneb mitte võimes eriarvamusi sallida, vaid teist inimest sallida. Ja kui sallima õpime, tuleb ka lootus. Kui on lootus, siis on usaldus ja usk, et midagi päriselt muutubki.

Kristus ei ole tulnud niisama, ta ongi tulnud muutma. Selleks on palju teid, aga armastuse tee on lihtsaim.

Palve: tänu Sulle, Issand, et me ei ole üksi! Tänu iga ligimese eest, keda täna kohtame! Tänu armastuse eest, mille uksed oled meile avanud! Aita meid kohtuda armastusega! Aamen!

 

7. Uus loomine

Käes on pühapäev. On igavikupühapäev, paljudele kirikuaasta lõpp. Meie ringkäik Uue Testamendi radadel on jõudnud minu jaoks kõige tähtsama kirjakohani, mida tahtsin teiega jagada. Ja seda nii igavikupühapäeva tõttu kui ka vaatamata sellele.

Uue Testamendi sisu kokkuvõtmine, olgu lühike või pikk, ei õnnestuks, kui ei oleks seal Johannese evangeeliumi 16. peatüki salme 32–33: „Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“

Olen siinses mõtiskluste reas rääkinud Jeesuse tulemisest siia maailma, ilmutuslikust välgusähvatusest, mille valgel nähtu ei anna meile enam rahu, sest me tahame rohkem valgust.

Olen nimetanud Jeesuse tulekut skandaalseks, sest ta on tulnud tooma mõõka, mitte rahu. Ta on tulnud meie pilku pöörama, rutiini rikkuma, valgust pimedusest lahutama, isegi suhteid lähedastega rikkuma, kui need suhted on uinunud pimedusse. Jumalik valgus langeb meile siis, kui tunnistame ligimese, olgu sugulase või mitte, Jumala looduks, nagu oleme seda ise.

Peatusin mõtisklustes ka käsul ja evangeeliumil, sellel, et satume ehk Moosese seadust kuuldes ja lugedes segadusse. Mõtlesin, et evangeeliumi kuulutuse valguses saab käsust meile vend, mitte ülemus. Seadus on inimese pärast, mitte meie seaduse pärast. Jumala ees oleme ikkagi võrdsed, ja nii võime olla päriselt rahus.

Oleksin võinud mõtiskleda Jumala üle, aga rääkisin Pühast Vaimust, sest see on kohal igas Kristuse nimetatud sõnas ja ruumis, kus seda sõna lausutakse. Vaimust me ei pääse, mitte kuidagi. See ongi, mis paneb meid kasvõi kõige kergema ilmutusekillukese järel teisiti hingama.

Juttu oli surmast ja ülestõusmisest, sellest, et me ei saa kaduvate olenditena kuidagi teada, mis see ülestõusmine küll on, aga saame aimu sellest, et surm ei ole kõik. Meisse on lunastuse ja ülestõusmisega külvatud rahutus, mis oskab meid panna nägema kaugemale kui meie ajaliku elu lõpp.

Armastuse kui seaduse südame üle, igasuguse suhte südame üle mõtisklesin ka. Arvasin – mis arvasin, tean –, et armastus algab koosolemisest, sest ilma ligimeseta ei ole armastust. Üksiolemine ei aita isegi siis, kui arvame, et vajame rahu ja aega Jumalaga olemiseks. Ka Jumalaga oleme vaid siis, kui oleme ligimesega.

Ja nüüd – siin me oleme – pühapäevas, Jeesuse sõna ees, et häda on palju ja õnnetu üksijäämine murendab meelt, jah, ka surm sunnib küsima ja protesteerima. Oleme häiritud ja mures, ja siis tuleb keegi, kes kannatab, kes hüljatakse, kes sureb, ja kes ometi teatab, et ta on kogu maailma ära võitnud. Kui rääkisin surmast ja ülestõusmisest, siis mõtlesin seda, et Jumal on oma Poja kaudu külvanud meisse kahtluse surma absoluutsuses. Saame seda sõnastada ka nii, et tänu kuuldusele Kristusega juhtunu kohta, mida evangeeliumid ja kirjad edastavad, kahtleme selles, et surm võidab. Võidab muu. Kristus ütleb, et tema võidab. Oma usus ja lootuses teame ju, et teda on mõtet uskuda, sest see on ainus, mis meid surmas kahtlema paneb.

Ma ei tea, kellel teist on seisnud surm silme ees. Ei tea, kas olete olnud olukorras, kus peate tõdema, et nüüd ei ole enam surmast pääsu. Paljudel inimestel selline kogemus on; suuremast osast me ei tea muidugi, sest nad ongi surnud. Aga mõned elavad, kes surmast on läbi tulnud. Mina usun, et olen sellisest kogemusest aimu saanud. See, mida sellise kogemuse keskel tähendavad Jeesuse sõnad maailma äravõitmisest, on vist peaaegu kirjeldamatu. Hirm igal juhul kaob, sest oleme võitjate poolel. Koos Kristusega.

Tänu Sulle, Issand, Jeesuse sünni ja valguse heitmise eest maailmale!

Tänu Sulle võltsrahu rikkumise ja meie läbikatsumise eest!

Tänu Sulle teadmise eest, et pead meid loodutena olulisemaks seaduse täitmisest!

Tänu Sulle kõikide, ka minu, kutsumise eest Pühas Vaimus!

Tänu Sulle elu eest ja elusama elu eest!

Tänu Sulle armastuse eest, mille oled meis sütitanud!

Tänu Sulle surma võitmise eest!

Aamen!

 

Hommikumõtisklused olid Vikerraadio eetris 17.11.–23.11.2014, teksti on kergelt muudetud.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige. 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English