„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb arukale mehele, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu toda maja, aga ta ei kukkunud kokku, sest ta oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumalale mehele, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu toda maja ja see kukkus kokku ja tema kukkumine oli kole“ (Mt 7:24–27).
1.
Armas lugeja! Me oleme keset elu. Ükskõik kui vanad või noored me ka pole, me oleme keset elu. Igaühel meist on oma elukäik – mõnedel meist on see kujunenud juba üsna pikaks, mõnedel on see veel üsna lühike. Nii või naa on meil igaühel oma lugu – omaenda elulugu. Seda elulugu on võimalik jutustada küllap erinevate vaatenurkade alt: kõneldes oma vanematest või oma perest või sõpradest või elukutsest ja tööst, või ka huvidest ja hobidest. Igal juhul on meil võimalik oma elulugu jutustada just seetõttu, et oleme ise selle loo keskel – keset elu, keset elu lugu. Nii jutustamegi, kui meilt küsitakse, kes me oleme, vastuseks oma eluloo. Kõige lühem viis vastata küsimusele, kes me oleme – kõige lühem viis jutustada oma elulugu –, on nimetada oma nimi: ütelda, kelle looga on tegemist. See, et me saame oma elulugu jutustada, tähendab igal juhul, et me oleme elus.
Kui me aga oleme nõnda keset elu, kus me siis õieti ikkagi oleme? Mis on elu? See küsimus ei ole kindlasti elukauge või eluvõõras. Juba seepärast mitte, et viis, kuidas me elame, sõltub ilmselt oluliselt sellest, mis on elu meie jaoks. Niisiis, veel kord: mis ikkagi on elu? Ning seepärast ka: kuidas elada? Elu kohta leidub palju ja väga erinevaid arusaamu. Elu kohta leidub palju ja väga erinevaid eeskujusid. Osalt nad kattuvad, osalt on aga üksteisega ka vastuolus.
2.
Tekst, mis on jutluse aluseks, lõpetab Jeesuse Mäejutluse. Mäejutlust kuulates või lugedes võib tekkida mulje – ja seda just ka nende sõnade tõttu, millega Mäejutlus lõpeb –, et siin on tegemist esmajoones sellega, kuidas tuleb elada. Jeesus oleks sellisel juhul see, kes on sõnastanud – iseäranis just Mäejutluses –, kuidas tõeliselt elada. Kuna Mäejutlusest olevat võimalik kuulda, kuidas tuleb elada, olevat otsustav küsimus – küsimus, mille ette Jeesus meid seab – see, kas me seda teeme või mitte. Kui me seda teeksime või teeksime paremini, oleks elul teistsugune karakter. Probleem seisnevat aga selles, et meie – või vähemalt paljud – seda paraku ei tee. Võib-olla ei ole Mäejutlusest isegi veel üldse kuuldud. Mis oleks niisiis vajalik, oleks Mäejutluse põhimõtete – iseäranis selles kätketud nn kuldreegli – levitamine ning üleskutse nende järgi tegutsemisele. Mäejutluse ja seda lõpetavate sõnade puänt oleks nõnda esmajoones tõlgendatav küsimusena: kas Sa teed seda või mitte, mida Mäejutluses üteldakse? Mäejutlus oleks radikaalne nõue: selle tagasilükkamise eest hoiatab hävingu-ähvardus. Kristlased oleksid seega mõistetavad esmajoones inimestena, kes teevad või vähemalt püüavad teha, mida Mäejutlus ütleb. Teisiti sõnastades: elu – tõeline elu – olevat toimimine ja nimelt selline, mis on korrastatud Mäejutluse printsiipide järgi. Elu rajanevat väärtustel ning elul olevat püsi, kuna ja kui kultiveeritakse neid väärtusi. Kristlik usk olevat seega midagi taolist nagu usaldus (jäävate ja) püsivate väärtuste vastu. Ja kirik? Tema olevat nende vahendaja …
3.
Kui jutluse alusteksti – ja Mäejutlust tervikuna – tõlgendada niimoodi, et tähelepanu on suunatud teatud eetilistele põhimõtetele ning sellele, kas me neid oma elus silmas peame või mitte, siis jäetakse tähele panemata, et nende tekstide keskpunktis seisab hoopiski Jeesus ise. Jeesust on kujutatud sellena, kes kõneleb meelevallaga. Järgnevad peatükid, kus Jeesust on kujutatud sellena, kes tegutseb meelevallaga (tervendades, patte andestades). Mäejutluses kõlavad korduvalt sõnad: „aga mina ütlen teile …“. Mäejutluse lõputekstis nimetab Jeesus „neid minu sõnu“. Niisiis, see, kelle sõnadega on tegemist, kuulub olemuslikult Pühakirja käesoleva teksti õige mõistmise juurde.
Otsustava tähendusega on asjaolu, et see on Jeesus, kes õpetab, kuidas näeb välja tõeline elu. Tema isikus ja tema kaudu saab avalikuks, milline on meie elu karakter. Meie elu on määrat(let)ud Jeesuse persooni kaudu. Meie elu iseloom on määratud meie eest sureva ja ülestõusva Kristuse kaudu – selle isiku suhte kaudu meiega. Elu, mis koosneb nii paljudest ja erilaadilistest suhetest, on otsustavalt elu suhtes Kristusega. Kristlik elu ei ole seega esmaselt määratud mitte meie toimimise kaudu, vaid selle isiku ja tema toimimise kaudu. Jeesuse kaudu, kes pöördub meie poole ja meid kõnetab.
Kui Jeesus on pöördunud meie poole ning meiega kõneleb, siis milline oleks meie kohane reaktsioon? Kui on tegemist sõprussuhtega, siis mis laadi toimimine on vastavuses selle suhtega? Ilmselt mitte suvaline. Kui on tegemist perekonnaga, kuidas käitutakse emana või isana või mehe või naisena või lapsena või õe või vennana? Ilmselt mitte suvaliselt. Suhte iseloomust sõltub see, mida ja kuidas tuleb teha. Elus oleme me seotud nii paljude isikute ja asjadega. Milline suhe määrab meie elu otsustavalt? Kas elul on üldse mingi määratud karakter, mingi määratletud iseloom? Nagu üteldud, on meie eest elanud ja kannatanud, surnud ja ülestõusnud Jeesuses Kristuses elu otsustav määratlemine toimunud ning avalik. Otsustav eripära antakse elule halastava, andestava Jumala suhtega. Mis laadi toimimine on vastavuses selle suhtega?
Mäejutlus ühes oma lõpetava tähendamissõnaga majaehitamisest ei ole eetika-programmi vahendamine tähenduses, et persoon, kes kõneleb, on ükskõik või kaotab tähenduse peale seda, kui on oma teadmise edasi andnud. Hoopis vastupidi, just kõneleja isik on otsustav. Suhet Kristusega väljendame me, inimese poolt vaadatuna, tavaliselt sõnaga „usk“. Kristlik usk on esmaselt toetumine Kristuse isikule, Kristuse isiku usaldamine – seetõttu, kes ta on – mis ta meie eest ja meie heaks on teinud. Kui aga saab (ja tohib ja peab) ütelda, et elu on otsustavalt määratud suhte kaudu Kristusega, usu kaudu, siis on selge, et sama ühekülgne ja väär, nagu seda on kristliku usu samastamine teatud laadi toimimisega, on seda ka usu lahutamine toimimisest või siis seostamine mistahes suvalise toimimisega. Jeesuse sõnad Mäejutluses väljendavad näitlikult toimimist usus. Nad väljendavad näitlikult, kuidas elatakse ühenduses Jeesusega, millise kuju võtab elu koos radikaalselt andestava ja armastava Jumalaga.
4.
Jeesuses Kristuses ja tema loos on avalik, mis on elu tõeliselt. Seepärast on ta ise Jumala Sõna. Ta on Sõna, mis ühendab ja liidab kokku – Sõna, mis seob meie eluloo Jumala looga ning teeb sellega meie elud terveks ja terviklikuks. Nõnda on kristlik usk elu, mis lähtub Sõnast – elu Jeesusest Kristusest lähtuvalt. Kristlik usk on Jeesuse Kristuse kaudu määratud elu. Usus Kristusesse me seisame kindlalt ja püsime – siinses elus ja üle selle –, kuna oleme ühendatud Sõnaga, mis püsib igavesti. Aga nimelt nõnda on meie elu iga hetk, iga olevik, ühtlasi kutse meeleparandusele: kutse anda aru, kas meie teod on vastavuses suhtele Kristusega; kas meie toimimine on Jumala Sõnale vastamine või vastu rääkimine.
5.
Jumalateenistusel koondume me Kristuse isiku ümber, Jumala Sõna ümber. Nõnda saab selgeks, et meie, kes me oleme keset elu, oleme tema juures. Tema kohalolu rajab jumalateenistuse. Ta kõneleb meiega – ta jagab ennast meile kuulutuses, Pühakirja lugemises, palves ja sakramendis. Ta kinnitab andestavalt ja halastavalt meie elulugude seotust tema enda omaga – lühidalt: ta määrab meie nime enda omaga. Ta laseb meil tajuda argipäeva – meie elu olevikku nii suures kui väikses – määratuna tema elu, tema surma ja tema ülestõusmise kaudu. Ta julgustab meid pöörduma tema poole tänus ja kiituses – aga ka murega ning isegi mõistmatuse, etteheite ja kaebega. Ta kinnitab meid olema ustavad kujundamaks oma elu ja ümbrust lähtuvalt Sõnast, mis kannab ja püsib. Ta annab meile jõudu eluks, mis lähtub Sõnast. Kuidas – kuidas ta seda teeb? Sellega, et tema on truu ja täielikult ustav. Aamen.
Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
