Artiklid

Monofüsiidid, 1. osa (sissejuhatus ja koptid)

Alar LaatsSissejuhatus

Monofüsiitideks on kombeks nimetada neid kristlasi, kes ei tunnistanud Halkedoni kirikukogu otsuseid, eelkõige seal vastu võetud kristoloogilist vormelit, ehk kes lausa seisid sellele vastu. Tõsi, ka nn nestoriaanid ei aktsepteerinud Halkedoni, aga nende vaimne ja kiriklik kese oli nihkumas Rooma keisririigist välja Pärsia impeeriumisse ning seetõttu nad ei osalenud eriti Halkedoni järgsetes kristoloogilistes tülides. Monofüsiidid olid aeg-ajalt aga aktiivselt, kohati lausa agressiivselt Halkedoni otsuste vastu. Monofüsiitliku liikumise keskmeks kujunes Egiptus. Selle kõrval oli oluline ka Süüria kristlaskond. Monofüsiitlik kristlaskond kujunes välja ka Pärsia impeeriumis. Aga monofüsiite leidus esimese sajandi jooksul pärast Halkedoni mitmel pool mujalgi Rooma impeeriumis, eriti just pealinnas Konstantinoopolis. Ka ilmalike ning vaimulike võimumeeste ja -naiste hulgas oli monofüsiitlust toetavaid esindajaid. Nii näiteks oli monofüsiitide toetaja keisrinna Theodora, keiser Justinianuse abikaasa. Pikka aega ei olnud selge, kas Halkedoni kirikukogu otsused ikka jäävad kehtima või jääb valitsema monofüsiitlik kristoloogia. Alles keisrite Justinus I (518–527) ja Justinianus I (527–565) valitsemise ajal sai selgeks, et Halkedoni kirikukogu otsused jäävad püsima ning monofüsiitlusel tuleb taganeda.

Ühte olulist asjaolu tuleb siin veel mainida. Nimelt ei piirdunud Halkedoni kirikukogu ainult kristoloogiliste otsustega. Siin arutati ja otsustati ka kirikuvalitsemise küsimusi ning võeti vastu terve rida kirikuõiguslikke kaanoneid. Kahekümne kaheksas vastuvõetud kaanonite hulgas tõstis Konstantinoopoli patriarhi tähtsuselt teisele kohale Rooma paavsti järel, mõnedes asjades aga lausa tema kõrvale. Sellega olid kaks vana ja auväärset patriarhaati – Aleksandria ja Antiookia – kõrvale lükatud. Selline pealinna Konstantinoopoli patriarhaadi edutamine poliitilistel kaalutlustel tekitas Egiptuses ja Süürias muidugi palju paksu verd. Egiptlasi ärritas lisaks veel see, et nende patriarh Diaskuros Kirikukogul hukka mõisteti, ametist kõrvaldati ning pagendati. See kõik tekitas Egiptuses, aga ka Süürias suurt vastuseisu Halkedoni otsustele, seal hulgas ka kristoloogiale. Vastuseisu tõttu kujunesid mõlemal maal välja kirikud, mis ei ole siiani aktsepteerinud seda kirikukogu ja sellega seotud teoloogiat ning on sellest ajast peale kulgenud omaenda teid pidi, lahus suuremast osast kristlaskonnast, mis tol korral pidas ja nüüdki peab õigeks Halkedonis formuleeritud kristoloogilisi arusaamu.

 

Kopti Ortodoksne Kirik

Koptid on vanade, vaaraode aegsete egiptlaste järeltulijad ning kopti keel on vana egiptuse keele järeltulija.[1] Tänapäeval on enamus Egiptuse kodanikke moslemitest araablased. Seitsmendal sajandil vallutasid nende esiisad Egiptuse. Araablaste kõrval elab Egiptuses tänapäevalgi aga terve hulk kopte. Paraku on nad juba ammu oma emakeele unustanud ning üle läinud araabia keelele. Kopti keelt kasutatakse veel vaid jumalateenistustel liturgilise keelena. Vaatamata sellele on koptide identiteet tänapäevalgi üsna tugev. Identiteedi üks olulisemaid elemente on, et koptid on kristlased ja selle poolest erinevad teistest Egiptuse elanikest.[2] Sealjuures on koptide kristlikku identiteeti mõjutanud ka Uue Testamendi pärimus Püha Perekonna, s.t Maarja, Joosepi ja vastsündinud Jeesuse põgenemisest Egiptusesse. See sündmus ning sellega seostatavad kohad Egiptuses on koptidele ülimalt tähtsad (Meinardus 1999, 13jj). Koptide tugeva identiteedi osaks on ka teadmine oma väga vanadest, s.t vaaraode aegsetest juurtest. Kristliku identiteediga koos peetakse ennast tolle muistse Egiptuse tsivilisatsiooni edasikandjateks.

Ristiusu tulekust Egiptusesse ja kiriku ajaloost esimese 450 aasta jooksul on meil juba varem juttu olnud seoses ida-ortodoksse kiriku Aleksandria patriarhaadiga (Laats 2014a, 2014b, 2014c). Kuni Halkedoni kirikukoguni oli Aleksandrias vaid üks patriarhaat ning Egiptuses üks kirik. Seetõttu oli ka ajalugu üks.[3] Halkedon aga tekitas Egiptuses kirikulõhe, mis kestab siiani.[4]

Koptide meelest on nad andnud kaks suurt panust tervele kristlaskonnale. Esimeseks on teoloogia, eriti just tänu hiljemalt 2. sajandi teisest poolest tegutsenud Aleksandria katehheetide koolile, mille väljapaistvaimateks õpetajateks olid Klemens ja Origenes. Tolle kooli pidamine otseselt koptide looduks on küll vaieldav, sest seda kooli võiks pidada pigem kreekakeelse hellenistliku kristluse rajatiseks. Pole teada, et siinsed suured kristlikud õpetlased oleksid olnud rahvuselt koptid ning kopti keeles oma tööd teinud.

Teiseks suureks omapoolseks panuseks peavad koptid munkluse rajamist ning kloostrikorra väljaarendamist. Ja siin on ilmselt nende uhkus ka põhjendatud.[5] Vana traditsiooni kohaselt peetakse munkluse esmarajajaks ja esimeseks kõrbes elanud mungaks Antoniust (ca 251–356). Tõenäoliselt olid aga juba varem, kristlaste suurte tagakiusamiste aegu esimesed üksiklased Egiptuse kõrbetesse elama asunud (Atiya 1991, 60). Antoniuse tegevus, aga samuti tema kirjalik elulugu, ilmselt patriarh Athanasiose koostatud, on avaldanud suurt mõju just anahoreetluse tekkele ja arengule. Anahoreedid on üksiklastest mungad.[6] Selline munklus muutus üpris ruttu populaarseks[7] ning paljud valisid selle tee. See tõi aga kaasa üksiklaste kogukondade tekke. Niisugune kollektiivne anahoreetlus ei jäänud munkluse arengu viimaseks staadiumiks. Areng kulges üha rohkem organiseeritud kloostrite suunas. Ning lõpuks kujuneski välja koinobiitlik ehk ühiseluline munklus. Selle üheks peamiseks rajajaks oli koptide hulgas pühakuks peetav Pachomios (surn 346), kes koostas esimese teadaoleva reeglistiku ühiselt elavate munkade jaoks. Selle reeglistiku üheks oluliseks momendiks oli munkade igapäevase elu sisustamine: ööpäevaringne liturgiline tsükkel, toidud, karistused üleastumiste eest jne. Pachomiose reeglit on peetud üpris leebeks võrreldes mõningate hiljem koostatud kloostrireeglitega. Munkluse eesmärk oli küll kõigekülgne askees, aga siiski mitte inimkeha hävitamine (Atiya 1991, 63j). Pachomiose reeglitest pärineb ka hiljem Euroopa kloostrites tähtsat rolli etendanud käsitöö ja hariduse tähtsuse idee. Üldse mõjutasid need reeglid tugevasti organiseeritud munkluse arengut nii ida-ortodoksses kristluses kui ka Õhtumaa kirikus. Neljandal sajandil koostas Kapadookia Basileios oma kloostrireeglid just Pachomiose reeglite eeskujul ning need said määravaks ida-ortodoksse kiriku kloostritele. Samuti toetus Õhtumaa munkluse rajaja Johannes Cassianus (surn ca 435) suuresti Egiptuse kloostrite reeglistikule.[8]

Egiptuses arenes aga kloostrielu pärast Pachomiost edasi. Määravaks sai siin ja mujal orientaalsete kristlaste pühakuks peetav Atripe Šenute (348–466). Ta oli üks neid, kes alustas Kopti kiriku puhastamist kõikvõimalikes kreeka elementidest ja mõjudest. Protsessi tulemuseks oligi Kopti kiriku kui unikaalse rahvuskiriku kujunemine. Seetõttu on Šenute koptidele oluline rahvuspühakuna. Aga ta oli ka kloostrielu reformija; tema kloostrielu reeglid on tunduvalt karmimad kui Pachomiose omad ning pööravad suuremat tähelepanu askeesile ja füüsilisele tööle (Atiya 1991, 66).

Eespool oli meil juttu sellest, et Aleksandria katehheetide kool kuulus pigem hellenistlikusse, kreekakeelsesse kristlusesse kui kopti maailma. Ometi on ka koptidel oma üpris määrav osa ristiusu teoloogia arengus. Sellised suured Aleksandria kirikujuhid ja teoloogid nagu patriarhid Athanasios ja Kürillos olid seotud mõlema maailmaga – kreekakeelse hellenistliku kristluse ja koptide kristlusega. Nende kirjatööd olid suunatud eelkõige esimesele, kreekakeelsele maailmale, aga oma ideede elluviimisel toetusid nad suuresti just koptidest kõrbemunkade suurele ja ustavale armeele. Ning hilisem Kopti kirik on neid alati pidanud täiesti oma teoloogideks, oma kiriku alustaladeks.

Aga läheme nüüd Kopti kiriku kujunemisloo juurde tagasi. Kui Halkedoni kirikukogul oli Aleksandria patriarh Dioskoros ametist tagandatud, siis seati Egiptuses patriarhiametisse impeeriumisõbralik Proterios. Kuna suurem osa Aleksandria ja kogu Egiptuse kristlaskonnast toetas tagandatud patriarhi, siis tuli kiriku uue juhi ametissepanemiseks kasutada sõjaväe abi. Vana patriarhi pooldajad seadsid aga ametisse oma kandidaadi Timoteos Aelurose (surn 477). Seega oli nüüd tekkinud kaks patriarhaati, kaks kirikut. Üks oli impeeriumimeelne, tol ajal melkiitlikuks kutsutud, kreekalik, Konstantinoopoliga tihedalt seotud ning Halkedoni kirikukogu tunnistav. Teine oli monofüsiitlikuks kutsutud, kohalik, koptilik, mis seisis Egiptuse rahvuslike asjade eest ja seega Kreeka hegemoonia vastu, samuti ka Halkedoni vastu. Nende kristoloogiliste ja kiriklike võitluste käigus tugevnes märgatavalt Egiptuse kopti rahvuslus (Atiya 1991, 70j). Teiselt poolt aitas aga just see rahvuslus kaasa Halkedoni-vastaste meeleolude levikule.

Impeeriumi keskvalitsuse jõud ja mõju oli tol hetkel Egiptuses üpris nõrk. Proterios seati ametisse sõjaväe abil. Ometi ei suutnud võimud teda edaspidi ametis hoida ja isegi ta elu kaitsta – nimelt lintšis vihane koptidest rahvamass ta ära. Ning mõnda aega oli jälle Aleksandrias vaid üks patriarh – koptide Timoteos.

Tol hetkel ei olnud tegemist veel kiriku lõpliku jagunemisega. Järgmise saja aasta jooksul olid need ristiusu kaks haru siiski veel üsna tihedalt koos. Tollel perioodil oli veel Aleksandrias patriarhe, keda tunnistasid mõlemad pooled. Nii näiteks tunnistasid nii Halkedoni pooldajad kui ka selle vastased patriarhina Petrus Mongost (suri 490). Seega oli olukord Aleksandrias komplitseeritud ja ebastabiilne. Ning sellele aitas tublisti kaasa ka olukorra komplitseeritus ja muutlikkus Konstantinoopolis. Sest ei sealsed patriarhid ega keisrid olnud ühe kindla suuna pooldajad. Ikka ja jälle oli kõikumisi Halkedoni poole või selle vastu. Ning tihti domineeris soov asi üldse maha vaikida, ära unustada ning sel moel impeeriumis rahu saavutada.

See ebamäärane ja muutlik olukord stabiliseerus teatud moel alles Justinuse ja Justinianuse ajal, kes hindasid väga kõrgelt impeeriumi ühtsust ning võtsid selle saavutamiseks ette drastilisi samme. Nüüd muutus Halkedoni ainukehtestamine impeeriumi poliitika osaks ning selleks kasutati ohtralt ja vägivaldseid meetodeid.[9] Bütsantslikele Aleksandria patriarhidele anti õigus koguda makse ning nende käsutusse anti sõjavägi. Selle vastu seisid aga raevukad monofüsiitide massid, kelle eesotsas oli kõrbest tulnud suur ja sõjakas munkade armee. Keiser Justinianuse valitsusaja lõpuks oli lõhe ristiusu kahe suuna vahel muutunud juba ületamatuks (Thöle 1998, 302).[10] Tõsi, pärslaste, eriti aga moslemite suure invasiooni ajal 7. sajandil tehti veel mitmesuguste kompromissidega katseid monofüsiite riigikirikusse tagasi meelitada (Laats 2014b). Aga nagu kompromissidega tihti, nii ei rahuldanud ka need sisuliselt kumbagi poolt ning taasühinemisest ei tulnud midagi välja.

Araabia moslemite invasiooni aastail 641–642 suhtusid kopti kristlased uude võimu mitte sugugi vaenulikult. Oluline oli, et Bütsantsi võim pühiti minema – see oli suureks vabanemiseks koptidest monofüsiitidele. Islami invasiooni ajal oli koptide patriarhiks Benjamin, keda araablasedki kõrgelt hindasid ning tänu kellele koptidel läks üpris hästi. Alates sellest ajast kuni tänaseni on Egiptuses valitsevaks religiooniks islam. Pika aja jooksul on kristlastest koptide suhted moslemitest valitsejatega olnud üpris varieeruvad ning alatisest ja ühemõttelisest vaenamisest ei saa kindlasti juttugi olla. On olnud aegu, mil koptide olukord on olnud üsna hea. Mõnikord polegi nende õigused ja võimalused väga erinenud moslemite omadest. On aga olnud ka aegu, mil on surve, eriti maksude osas olnud peaaegu väljakannatamatu. Ja on olnud lausa aegu, mil kristlaseks olemine on olnud eluohtlik ja mil kirikuid on hulgaliselt hävitatud. Ka Egiptuses, nagu mujalgi moslemite valitsetud territooriumidel, olid kristlased dhimmide seisundis. Maksud olid kõrged, õigused olid piiratud, aga sunniviisiliselt kristlaseks olemist keelata ka ei tohtinud. Nii nagu ida poolgi, kujunesid ka Egiptuse kristlastel välja omad, n-ö nišid, milles tegutseti. Tihti olid koptid arhitektideks, käsitöölisteks, magistraatideks, maksuametnikeks ja muudeks rahandusega seotud töötajateks. Üldse näib, et koptid on alati olnud tublid administraatorid – erinevate ajastute moslemitest valitsejatel pole pea kunagi õnnestunud edukalt administreerida ilma koptideta.

Üks parimaid aegu – kui mitte lausa kõige parem aeg – oli Fatimiidide kalifaadi aeg 969–1171 (Thöle 1998, 303). Seda perioodi on peetud kopti kultuuri kõrgajastuks islami tingimustes. Enamus tollaseid valitsejaid ei sundinud kristlastele sugugi peale neid nõudeid, mis üldjoontes kehtisid kristlaste suhtes islami tingimustes, nagu näiteks eriliste rõivaste kandmise kohustust või keeldu hobusel ratsutada (Atiya 1991, 84). Fatimiidide valitsusajal, aga vast veelgi rohkem järgneval, Aijubiidide dünastia valitsusajal (1171–1250), oli kopti kirjanduse õitseaeg.

Koptidel on pikk ja viljakas kirjanduse ajalugu. Osa sellest on koptikeelne, osa araabiakeelne ning osa isegi kreeka keeles. Koptide koptikeelne kirjandus domineeris 3. ja 9. sajandi vahel (Orlandi 2006, 490). Siia kuulub nii hulgaliselt tõlkeid kui ka koptikeelne originaalkirjandus. Kreeka keelt kasutati kopti kirikus ametliku keelena hiljemalt veel 8. sajandil (Meinardus 1999, 56). Araabia keel hakkab koptide kirjakeelena domineerima 10. ja 11. sajandil ning see on jäänud nende kirja- ja kõnekeeleks tänaseni. Koptikeelse teoloogilise kirjanduse teket mõjutasid suurel määral kristoloogilised vaidlused 5. ja 6. sajandil. Suur osa sellega seotud koptikeelsetest töödest on tõlkekirjandus. Originaalne kopti teoloogia saavutas oma õitsengu 12.–13. sajandi kopti kultuuri kõrgajastul ning selle järellainetuse ajal. Tolle perioodi kirjanduses on terve hulk olulisi autoreid. Siin nimetan vaid kahte, keda peetakse kõige olulisemateks (Meinardus 1999, 58–60). Esimesena tuleks nimetada meest nimega Abū al-Khayr al-Rashīd ibn al-Tayyīb, kes oli edukas arst, vaimulik ning kirjamees. Peale selle tegutses ta administraatorina moslemite juhtkonna teenistuses, nagu paljud teised koptid läbi aegade. Tema eluaeg ei ole täpselt teada, aga ta kirjatööd pärinevad 13. sajandi esimesest poolest. Abū al-Khayri tööd kuuluvad eelkõige poleemika ning apologeetika valdkonda. Teoloogi ja kirjanikuna on ta varasema patristliku traditsiooni jätkaja, kuigi ta tunneb ja kasutab juutidest ja moslemitest religioosseid autoreid. Teiseks oluliseks kirjameheks oli Ibn Kabar, täieliku nimega al-Shaykh al-Mu’taman Shams al-Riyāsah ibn al-Shaykh al-As’ad Abū al-Barakāt ibn Kabar. Ta sündis 13. sajandi lõpupoole ning suri 1324. aastal. Temagi oli nii moslemite teenistuses kui ka kiriku vaimulik; Ibn Kabaril on terve rida väljapaistvaid töid nii teoloogiast kui ka kopti filoloogiast. Kõige tuntum on ta teos lühendatud pealkirjaga „Pimeduse valgus“, mida peetakse kopti religioosse mõtlemise entsüklopeediaks. Alates 14. sajandi lõpust kuni 18. sajandi keskpaigani valitses aga kopti teoloogias, ja kirjanduses üldse, suur vaikus (Meinardus 1999, 60).

Silmatorkavaks erandiks Fatimiidide dünastias oli kaliif Hakim, täpsemini Al-Hakim bi-Amr Allah, kes valitses aastail 996–1021. Ta oli fanaatiline, mõnede uurijate meelest skisofreeniline kristlaste ja juutide vihkaja, kelle eesmärgiks oli need usundid maailmast ära kaotada. Hakim asus innuga kõiki oma riigis olevaid kirikuid hävitama. Nii hävitati tema korraldusel ka Jeruusalemma Püha Haua Kirik ning palverännakud Jeruusalemma muutusid võimatuks.[11] Palestiina oli tol ajal Fatimiidide valitsemise all. Hakimi viha eest ei pääsenud siiski ka moslemid. Druusid[12] austavad aga Hakimi tänaseni ning peavad teda Jumala inkarnatsiooniks.

Kopti kiriku allakäigu ajastuks olid aga Mamelukkide (1250–1517) ja Osmanite[13] (1517–1798) dünastia valitsemise ajastud. Ometi suutsid koptid ka need ajad üle elada ning osa neist saavutasid märkimisväärse jõukuse (Atiya 1991, 99j).

Egiptuse ajaloos oli Muhammad Ali dünastia ajastu (1805–1953), eriti just 19. sajand, kiirete arengute perioodiks. On arvatud, et Egiptusest sai tollel ajal kõige arenenum riik väljaspool euroopalikku tsivilisatsiooni. Sellel perioodil said kristlastest koptid võrdsed õigused moslemitega, vähemalt teoreetiliselt.[14]

Egiptuse riigi kiire areng puudutas teatud moel ka Kopti kirikut. Selle arengu üheks väljapaistvaks esindajaks ja tiivustajaks oli patriarh Kürillos IV, kes oli kirikujuhiks aastatel 1854–1861. Teda on peetud Kopti kiriku reformide isaks (Atiya 1991, 104). Ta peatähelepanu oli pööratud sotsiaalsele sfäärile, haridusele ning trükiasjandusele. Eriti õnnestus tal arendada just ilmikute haridust. Tulemuseks oli aga see, et kujunes üpris haritud ja avatud maailmavaatega ilmikkond, mille kõrval vaimulikkonna haritus jäi ohtlikult tagasihoidlikuks. Seda hariduslikku pinget ilmikute ja vaimulike, eriti juhtivate vaimulike vahel suurendas veel vana Kopti traditsioon, mille kohaselt piiskopid valiti tavaliselt vagadusega eriti silmapaistnud kolkakloostrite munkade hulgast (Atiya 1991, 114). Edaspidi jäi kiriklike reformide algatamine ja läbiviimine suuresti ilmikute kanda. Reformide akuutsust tugevdas veel rooma-katoliku ja protestantlike kirikute misjonäride aktiivne tegutsemine Egiptuses 19.–20. sajandil. Moslemite seas oli misjoneerimine ju eluohtlik. Seepärast oli palju ohutum tegutseda koptidest kristlaste seas. Kuna misjonäridel oli välja pakkuda mitmesuguseid sotsiaalseid ning hariduslikke hüvesid, kandis nende tegevus tihti märgatavaid tagajärgi. See aga innustas omakorda kopti ilmikuid oma kiriku vastavaid valdkondi tõsisemalt arendama.

Kahekümnenda sajandi esimesel poole tekkis Kopti kirikus ilmikute juhitud pühapäevakoolide liikumine. Nagu nimigi ütleb, on tegemist tavalistele koguduseliikmetele mõeldud religioosse hariduse enneolematu kasvuga. Aga sellega kaasnes ka eriline usulise aktiivsuse tõus koptide seas. Liikumise initsiaatoriteks olid keskklassist pärit kopti haritlased. Pühapäevakoolide liikumine suubus aga edasi munklusesse (O’Mahony 2004, 82) – märgatav hulk tolle liikumisega seotud noori haritud mehi otsustas minna kloostritesse. Tulemuseks oli paratamatult kloostrielu põhjalik reformimine. Kloostrid muutusid hariduse ja usuelu keskusteks. Kloostrite ja munkade arv suurenes märkimisväärselt. Kui 1960. aastal oli Kopti kiriku üheksas kloostris veidi üle 200 munga (O’Mahony 2004, 90), siis praeguseks on kloostreid üle 30 ning munkasid[15] üle tuhande (Roberson 2008).

1952. aasal toimus Egiptuses ohvitseride riigipööre, mille eesotsas oli Nasser. Sellega asus Egiptus teadlikule ja rõhutatud sekularismi teele. Ometi on just sellest ajast alates suurenenud pinged kristlaste ja moslemite vahel. Ühelt poolt on sekulaarses ühiskonnas kristlased teadlikud oma õigustest, teiselt poolt on aga islami sees tugevnenud fundamentalistlikud liikumised. Tagajärjeks on üpris dramaatilised konfliktid. Mitmeid kirikuid on maha põletatud, paljud koptid on muutunud vägivalla objektideks ning isegi patriarh oli aastail 1981–1985 ühes kloostris koduarestis. Nasseri valitsemise ajal teostati Egiptuses laiaulatuslik ettevõtete ja põllumaade natsionaliseerimine. Kuna koptid olid selles vallas olulist rolli mänginud, siis oli nende majanduslikud kaotused suhteliselt suured. Tagajärjeks oli kirikut rahaliselt ja ka muul viisil toetanud jõukate koptide klassi kadumine.

Kopti Ortodoksse Kiriku peaks on Aleksandria Paavst ja Püha Markuse Tooli[16] Patriarh Shenouda III.[17] Kuigi ta on Aleksandria patriarh, asub ometi ta peamine residents Kairos.[18] Lisaks Egiptuses olevatele piiskopkondadele on piiskopkondi veel Aafrika ida- ja lõunaosas, Ameerikas, Euroopas ja Austraalias. Üks piiskopkond on Jeruusalemmas.

Nagi idakirikute puhul tavaline, on siingi raske määrata kopti kristlaste koguhulka. Olen kohanud andmeid alates viiest miljonist kuni viieteistkümne miljonini. Sealjuures on üpris arvestatav osa diasporaa koptid.



[1] Kopti keelt on tugevasti mõjutanud kreeka keel.

[2] Aja jooksul on küll hulk kopte konverteerunud islamisse. Moslemiteks hakanud koptide järeltulijate puhul pole aga kopti identiteeti märgata.

[3] See ei tähenda sugugi, et kirjutatud ajalugusid selle perioodi kohta peaks olema vaid üks.

[4] Hiljem on konfessionaalne pilt Egiptuses veelgi kirjumaks läinud. Nimelt on välismaiste misjonite tagajärjel tekkinud Egiptuses nii protestantlik kristlus kui ka rooma-katoliiklus.

[5] On küll teadlasi, nende seas ka Arthur Võõbus, kes arvavad, et sugugi mitte kogu munklus ei tekkinud ja kujunenud Egiptuses. Nii olevat Süürias tekkinud munklus suuresti sõltumatu Egiptuse munklusest.

[6] Selliseid üksinda elavaid munki leidub tänapäevalgi nii idakristluses kui ka rooma-katoliku kirikus. Siiski ei ole igaüks, kes üksinda elab ja teatud vagadust järgib, anahoreetlik munk. Selleks saab pidada vaid teatud kirikliku pühitsuse saanud üksiklast, kes allub vastavatele kiriklikele reeglitele.

[7] Populaarsuse üks olulisi põhjuseid oli ilmselt see, et ristiusk muutus tollel ajal ühiskonnas aktsepteeritud usundiks, mõne aja pärast lausa riigireligiooniks. Seetõttu hakkasid rahvamassid kirikusse tulema ning ristiusk kippus lahjenema usundiks, kus pelgalt välised kombetäitmised etendasid keskset rolli. Seetõttu otsisid ristiusku tõsisemalt võtvad inimesed võimalusi lahjenemise vältimiseks, vähemalt isiklikus elus. Ning just kõrbesse minek, s.t anahoreetlus, hiljem ka koinobiitlus, pakkus selleks häid võimalusi.

[8] Kuigi ida-ortodoksne ja lääne munklus on juba pikka aega liikunud enda radu pidi, siis on ometi nende koptilik lähtekoht tänaseni äratuntav.

[9] Oma vägivaldsusele vaatamata ei olnud ka Justinianuse tegevus üheülbaline. Tema abikaasa Theodora oli monofüsiit või vähemalt suhtus monofüsiitidesse sümpaatiaga. Keisrinna aitas neid mitmel moel. On oletatud, et Theodora tegevus oli kooskõlastatud Justinianusega. Keisri kokku kutsutud viies oikumeeniline kirikukogu Konstantinoopolis aastal 553 oli väga teravalt nestoriaanluse- või lihtsalt Antiookia-vaenulik. Selleski on nähtud „silma tegemist“ nestoriaanide vastasele äärmusele – monofüsiitidele.

[10] Olulist rolli etendas kopti kiriku väljakujunemisel koptide patriarh Theodosios (surn 567). Sel ajal kujunes ja kinnistus ka Süüria monofüsiitlik kirik, mille suureks rajajaks ja organisaatoriks oli samal ajal tegutsenud Jakob Baradai (surn 578).

[11] Hakimi kristlastevastane tegevus sai ilmselt ka üheks teguriks, mis vallandas ristisõjad. Hakimi järglane kaliifiametis ehitas uue hauakiriku Bütsantsi keisririigi kaasabil.

[12] Druusid on islamist, täpsemalt ismailismist tekkinud, nüüdseks iseseisvunud usund, mille liikmed elavad peamiselt Liibanonis ja Süürias.

[13] Tegelikult olid ka Osmanite valitsemise ajal reaalseteks, kohapealseteks valitsejateks Mamelukid.

[14] Muhaamad Ali dünastia ajal said mitmed väljapaistvad koptid valitsuses kõrgetele positsioonidele. Nii näiteks oli tollel perioodil ÜRO hiljutise peasekretäri Boutros Boutros-Ghali vanaisa Egiptuse peaministriks. Ta ei olnud aga ainus kristlasest peaminister tolle ajajärgu Egiptuses. Tänapäeval oleks kristlasel ilmselt palju raskem Egiptuse peaministriks saada.

[15] Nunnasid on umbes 300 ja neil on kuus kloostrit.

[16] Mõeldud on piiskopi ametitooli. Sümbolina on see sarnane kuningatroonile.

[17] Tema kodanikunimi on Shenouda Nasir Gayid Rafail, sündinud 1923. aastal. Teoloogiharidusele eelnes tal kõrgem haridus ajaloo ja arheoloogia erialal (Orthodoxia 1999–2000, 62).

[18] Patriarhil on oma kodulehekülg Coptic Papal Residence. Rohkesti teavet koptide ja nende kiriku kohta võib leida ka leheküljelt The Christian Coptic Orthodox Church Of Egypt (http://www.coptic.net/EncyclopediaCoptica/  jahttp://www.coptic.net/CopticWeb/ ).

 

Artikkel jätkub Kirik & Teoloogia kahes järgmises numbris, bibliograafia on 3. osa lõpus.

 

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English