Internetimaailm on lõputuid valikuid täis. Enamasti ja hea soovi korral on seal võimalik täiesti mõtestatult tegutseda – hoida end kursis maailmas toimuvaga, leida kiiresti vajalikku infot, midagi avastada ja õppida. Ent internetti võib ennast ka sootuks kaotada ja asendustegevust otsides sihitult ringi ekselda.
Mina näiteks leidsin end ühel päeval oma tegelike kohustuste eest internetti peitununa sooritamas valikvastustega ajaviitetesti „Milline varakristlik eksiõpetus sa oled?“ Lihtsalt naljaviluks. Vastata tuli üheteistkümnele väga erinevale küsimusele stiilis „sa ärkad ühel hommikul ja avastad end sidruni sisemusest; mida teed esimesena?“ ja „rivaal-hereesia esindaja seab sinu linnas üles poe ja üritab sinu sekti liikmeid pöörata alternatiivsesse arusaama kristoloogiast; kuidas reageerid?“, kuni üsna loominguliste ja abstraktsete küsimusteni välja nagu „Jaakobus ja Johannes arutlevad Prousti üle, seistes lõpmatult õhukesel titaanlehel, mis on tasakaalustatud tavalise viisnurkse jääst tehtud püramiidi tipule. Püramiidi kaldpinna kõrgus on 6,2 jardi ja iga viisnurkse aluse külje pikkus on 6.02 X 10^12 femtomeetrit. Maarja seisab püramiidi alusel, hoides kanistrit, mis sisaldab 10 kuupdetsiliitrit iksülliumi-gaasi. Iksülliumi-gaas reageerib eksotermiliselt lämmastikuga, tootes 4,95 kilokalorit soojust kuubiku küünra kohta ja tootes kõrvalsaadusena juhusliku koguse vaigust tselluloosi. Maarja laseb iksülliumi-gaasil kanistrist väljuda kiirusel 1,2 supilusikat sekundis, suunates gaasi püramiidi tippu. Eeldades, et süsteemi algtemperatuur on 153K, siis kui palju aega peab mööduma, enne kui püramiid on piisavalt sulanud, et Jaakobus ja Johannes mürtsataksid maapinnale?“
Vaatamata sellele, et tegemist oli huumoritestiga, vastas teoloog minus kõigile küsimustele rangelt kaalutledes. Sain tulemuseks, et olen montanism – kristlik liikumine, mis tugines oma õpetuses erilistele prohvetlikele ilmutustele (peamiselt Montanuse enda ja tema lähikondlaste omadele). Kuigi need tundusid esialgu olevat kooskõlas kristluse “põhihoovusega”, moodustus montanistidest hiljem siiski eraldi sekt. Kui montanism, siis montanism. Mis seal ikka. Suundusin edasi järgmise asendustegevuse juurde.
Aga test jäi mind kummitama. Hakkasin varakristlike hereesiate üle juurdlema. Midagi neis kõigis ju on. Mingi kutsuv sõnum või paeluv idee, mis on nende õpetuste kujunemise omal ajal üleüldse võimalikuks teinud. Inimesed ei tulnud ju lagedale ideedega (mis hiljem küll hereesiateks kuulutati), lihtsalt selleks, et saaks kellelegi vastanduda või niisama mässata. Sellisteks tühisusteks polnud reeglina aega. Pigem oli tegemist ikkagi siira soovi ja vajadusega lahendada elu ühed keerulisemad küsimused. Panna paika raamid, mille järgi oma kristlase-elus joonduda, leida vastused, läheneda õpetuslikele probleemidele nii, et keerulised küsimused tunduksid järsku arusaadavad. Või kaoksid sootuks.
Võtkem näiteks doketismi. Lihtsustatult seisneb doketismi põhiidee selles, et Kristuse füüsiline keha oli kõigest näilisus, illusioon ja seetõttu ei saanud ta ka päriselt-päriselt kannatada ega füüsiliselt ristil surra. Mis omakorda nullib nii paljud keerulised teoloogilised küsimused! Mis ülestõusmine?? Mis jumaliku loomuse kannatamine??
Või siis markionism – uskumus, et Vana Testamendi Jumal on Uue Testamendi armastavast Jumalast täiesti eraldiseisev tegelane. On Looja-Jumal (või pigem jumalus), kes juhindub vaid vaenust ja kättemaksust ja kellega kristlasel pole õigupoolest tegemist ning Lunastaja-Jumal, kes armastab ja andestab. Niisiis ei peaks tõelised kristlased end üldsegi painama nende Uue Testamendi kirjakohtadega, mis on tugevate Vana Testamendi mõjutustega. Ühtlasi ei tekita enam muret segased Vana Testamendi kirjakohad, mis panevad mõtlema vihast ja vägivallast jumalikus kontekstis ja esitama miks-küsimusi kannatamise kohta. Ainult armastus ja andestus! Kõlab hästi ja teeb uskumise lihtsamaks.
Kui minult oleks enne hereesia-testi sooritamist küsitud, mis varakristliku ketserlusega ma ennast vajadusel samastaksin, oleksin ilmselt valinud pelagianismi. Uskumus, et Aadama pattulangemine ei mõjuta kogu ülejäänud inimkonda, vabastab nii kenasti pärispatu koormast. Pealegi meeldiks mulle mõelda, et mul on vaba tahe ja ma olen ise võimeline otsutama ning hea ja kurja vahel valima. Hea tahte korral kaasnev lunastus on puhas boonus.
Aga test kehastab mu montanismiks. Hästi. Oma tõmme on järele mõeldes sellelgi. Võib-olla ma isegi näen mingeid ühisjooni oma tõekspidamiste ja montanismi mõningate vaatenurkade vahel. Montanistid olid tuntud oma rangete kõlblusnormide ja -nõuete poolest ning üritasid kuidagi vastu seista ühiskonna järjest enam allakäivale moraalile. Ja mida vanemaks ma saan, seda enam tundub mulle, et see on probleem, millega peab tegelema!
Kuigi kirik on varakristlikud hereesiad juba aastasadu tagasi välja praakinud ja eksiõpetustena kõrvale heitnud, ei tee meile paha neid tunda ja nende õpetusliku sisu üle arutleda. Võib-olla isegi püüda asetada end hereesiate väljakujunemise kaasaega ja mõttemaailma. Lõppude lõpuks tahtsid need tänaseks päevaks hereetikuteks kuulutatud teoloogid vaid kaitsta kristluse ideid ja tugevdada kristlikku usku, elu ja õpetust.
Laskem ennast siis hereesiatel ahvatleda, et suuta aru saada, miks need on kunagi olnud ja on ehk tänini kellegi jaoks täiesti veenvad. Kui me teame ja mingil tasandil ehk isegi mõistame hereesiate kuulsaid, arutelusid ja vaidlusi tekitanud vorme, mis kerkisid esile varakristlikel sajandeil, aitab see meil võib-olla ära tunda eksiõpetusi meie omas ajas.
Niisiis. Milline varakristlik eksiõpetus sa oled?
Kristiina Vaiksalu (1986) on usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
