“Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas. Juudid panid seda imeks ja ütlesid: „Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” Siis Jeesus vastas neile: „Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet.” (Jh 7:14-18)
Alanud aasta esimese pühapäeva ja jõuluaja teise pühapäeva teema kirikukalendris on Issanda templis. Nõnda nagu meie kohtume üksteisega – õdede ja vendadena – pühapäevastel jumalateenistutsel ja pühadel kirikus, on ka Jeesus Johannese sõnul tulnud juutide lehtmajade pühal pühakotta – templisse. Lisaks temale on siin palverännakul viibivat rahvast arvukalt. Rahva hulgas on neid, kes Jeesuse tegevust õpetajana õigeks ei pea, ning teised, kes Teda järgivad kui Jumala Vaimu poolt juhitud õpetajat.
Mõnevõrra meenutab rahvas, kes Jeesuse ümber koguneb, meie jõuluõhtu kirikulisi, kelle seas on just sel pühal rohkem traditsioonist kinni pidavaid jõulukristlasi kui Jeesuse ustavaid igapäevaseid järgijaid. Ometi on nad leidnud kõik tee vähemalt sel ühel pühal aastas Jumala kotta. Eks või sedagi nimetada omamoodi palverännakuks, mis kord aastas tuleb jalge alla võtta sarnaselt juutidele, kes pidid külastama Jeruusalemma templit vähemalt kolmel korral aastas, sh lehtmajadepühal.
Jeesus on kaheksa päeva kestvate pühadetsükli keskel tulnud templisse ja õpetab rahva imestuseks siin avalikult. Johannese sõnul küsivad paljud: „Kuidas see [Jeesus] tunneb Kirja ilma õppimata?” (Jh 7:15). Jeesust tuntakse eriti tema kodukohas kui puusepp Joosepi poega. Eeldatakse, et käsitöölise poeg ei ole õppinud oma isa kõrval midagi muud kui sedasama ametit. Meil pole põhjust kahelda, et Jeesus tõepoolest oli seda ka oma lapse- ja noorukieas teinud. Me näeme, et seltskond, kus ta oma tegevuse alguses õpetajana liigub ning kust ka oma lähimad jüngrid leiab, on seesama lihtne külaühiskond ja sealsed töölised.
Jeesuse ees ei käi tema isa või mõne teise lähisugulase kuulsus õpetaja või kirjatundjana, mis võiks anda soodsa lähtepositsiooni rahva vaimse juhi või õpetajana. Näeme, kuidas läbi ajaloo on mõne tuntud ja kuulsa isiku päritolu mänginud teinekord tema elusaatuse kujundamisel olulisemat rolli kui inimese enese võimed ja andekus. Sarnased reeglid kehtivad kaasajalgi, eriti avaliku elu tegelaste puhul. Vanarahvaski teab kõnekäändu käbist ja kännust.
Jeesus ei olnud avaliku elu tegelane ega ka selliste vanemate poeg. Seepärast tekitab tema tegevus uue või värske sõnumiga õpetajana sageli imestust ning paneb kuulajad reageerima nii Jeesuse poolt kui vastu. Küsimus, kes Jeesus on ning keda esindab või kelle nimel õpetab, tõstatub evangeeliumites korduvalt. Küll süüdistatakse teda koostöös kuradiga, teinekord küsitakse, kas Jeesus on mõne kuulsa prohveti taaskehastus. Oma kodukohas Naatsaretis saab ta üsna jaheda vastuvõtu osaliseks, sest oma puusepast isa pojana ei või ta ometi sünagoogis õpetades ja pühakirjast prohvetit tsiteerides võrrelda ennast tulevase Messiaga. Nii küsivad juudid ka lehtmajadepühal templis õpetava Jeesuse kohta: „Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” (Jh 7:15).
Jeesuse vastus avab tema missiooni olemuse. Ta ei esinda iseennast ega kõnele ka omaenese tarkusest omaenese sõnu: „Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud” (Jh 7:16). Kui me loeme Jeesuse sõnu, mida evangelist Johannes meile vahendab, pole meil kuigi raske mõista, kellest Jeesus räägib. Meil on ju eelteadmine, et Jeesus on Jumala Poeg, kelle imeline sündimine oli nädala eest tähistatud jõulude põhisõnum. Kui Jeesus kõneleb oma läkitajast, siis saame me hetkega aru, et ta kõneleb oma Isast, st Jumalast.
Lugedes jõuluaja teise pühapäeva paralleel-lugemisaasta evangeeliumiteksti 12-aastasest Jeesusest templis (Lk 2:41-52), näeme, et Jeesuse tarkus jumalikes asjus tekitas imestust juba siis, kui ta esimest korda samasse templisse tuli. Lisaks hämmastusele, mida teismeline Jeesus tekitas õpetajatele, kelle seas ta neid küsitledes ja nendega rääkides istus, olid imestunud ka tema vanemad Maarja ja Joosep. Nad olid rahva hulka kaotsi läinud Jeesuse leidnud pühakojast. Maarja küsib oma pojalt õigustatult: „Poeg, miks Sa oled meile nõnda teinud? Vaata, Su isa ja mina oleme Sind südamevaluga otsinud”. Ent Tema ütles neile: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?” (Lk 2:48-49). Luukas lisab veel, et Jeesuse vanemad ei mõistnud neid sõnu, mis Ta neile rääkis.
Jeesuse sünni taustalugudest leiame, kuidas ingel ilmub nii Maarjale (Lk 1:26jj) kui Joosepile (Mt 1:18jj), andes mõlemale teada, et poeg, kes sünnib, on eriline ning Temas lähevad täide prohvetite ettekuulutused. Neid lugusid tundes võiksime meie imestada, kuidas Jeesust templist taga otsima tulnud vanemad ei saanud aru, millest Jeesus neile kõneleb, kui ta räägib templist kui oma Isa päralt olevast paigast.
See, et Jeesus oli Jumala läkitatu, jäi varjatuks ja mõistmatuks mitte ainult Jeesuse kuulajaskonnale tänavatel, sünagoogides või templis õpetades, vaid pikka aega ka Jeesuse enda lähimatele jüngritele ning isegi tema lähedastele – tema perele. Kõik nad üllatusid aeg-ajalt, küsides: kelle sõnu Ta räägib? Kelle nimel kõneleb? Jeesuse tegevus õpetaja ja tervendajana oli pidev vastus sellistele küsimustele – Tema kaudu ja Temas tegusteb Jumal Isa.
Tänases kirjakohas vastab Jeesus järjekordsetele umbusklikele juutidele: „Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet” (Jh 7:18). Jeesus ei tulnud tooma uut sõnumit või tõde, vaid kuulutama ja täide viima seda, mida olid juba kõnelenud prohvetid sadu aastaid enne teda. Kuulajate süda ja mõtted olid aga paadunud ja Jeesuse missioonist ei saadud aru.
Küsimus läkitamisest ja tõe kuulutamisest peab kuuluma meie kõigi, kes me ennast Jeesuse jüngriteks peame, põhiküsimuste hulka. Kelle tõde me ise kuulutame? Kelle nimel kõneleme? Kes on meie läkitaja? Millisele missioonile me oleme saadetud? Lõpuks juhib see uue küsimuse juurde oma elu mõttest, oma kohast ja ülesandest ühiskonnas ja selles maailmas ning lõpuks meie kätte usaldatud aja õigest kasutamisest.
Uue aasta lävel on paslik juurelda just aja mahu, kulu ja suhtelisuse üle. Aeg kui ühisvara, meile kõigile antuna, samas ka eraldi mõõdetuna ja igaühele välja jagatuna. Kui palju on antud aega mulle ja kuidas seda kasutan? Kui palju aega kasutan ära iseenesele, kui palju aega jagan teistega? Kas enese tarvis kasutatud aeg on maha visatud aeg või on selle kasutamine olnud mõtestatud ning toob kasu minu hingele? Kas oma hinge harimiseks ja toitmiseks võetud aeg ei ole mitte ka just see aeg, mis on veedetud koos Jumalaga? Kas sama väärtustatud on ka see aeg, mille pühendan oma lähedastele ja oma ligimeste teenimiseks?
Tean ju ka, et võin surnuks lüüa nii isiklikuks tarbeks kulund aja kui ka lähedastega koos veedetud aja, kui see möödub tühisuses ja saab täidetud mõttetusega. Eks oma aja mõtestab igaüks ise ja alati ei mõista kõrvalseisjad, isegi meie oma kõige lähemad omaksed seda lõpuni õigesti.
Nõnda nagu pidasid Jeesuse vanemad templis viibinud 12-aastast Jeesust eksinuks või kaotsiläinuks, nii võidakse oma elu Jumala teenimisele või mõnele üllale teenimisülesandele pühendunuid pidada samuti vaid eksiteel viibijaiks ja aja surnukslööjaiks.
Oluline on, kas sisustame kogu oma elu vaid iseenesega või jätame ruumi teistele ja Jumalale. Millist tarkust taga ajame, milliseid väärtuseid oluliseks peame ja kuhu kogume oma varandust? On meie süda kinni pigem maises ja ajalikus kui taevases ja igaveses?
Ristiinimese elu saab päriselt mõtestatuks siis, kui ta elab teadmisega, et tema tõeline elu saab olema taevas. Sinna peavad olema suunatud meie silmad ja seal on meie silmapiir. Sellest visioonist ja eesmärgist peab lähtuma ka elu ja tegevus iseenese, oma lähedaste ja Jumalaga suheldes. See tähendab, et nii otsida kui kuulutada tuleb sellist tõde, mis peab vastu kogu meie ajaliku elurännaku ning kestab ka astudes üle igaviku lävepaku, üle surma piiri.
Nii nagu Jeesus tunnistas oma Isast, nii tuleb meil tunnistada Jeesusest Kristusest. Tema on meie Läkitaja ning Tema sõnu ja õpetust peame tunnistama oma kätte usaldatud ajaga – oma eluga, oma sõnade ja oma tegudega. Selle konkreetseks väljundiks on elu tões ja armastus, mis on suunatud kaasinimese ja Jumala vastu. Aamen.
Urmas Viilma (1973) on EELK Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja, konsistooriumi kantsler, EELK peapiiskop electus.
