Esiletõstetud lood

Usaldus – meie sotsiaalne kapital (Ps 55)

Kristel Neitsov-MauerJutluse kirjutamine on nagu detektiivromaan: kirjutuslaual kohtuvad kaks teed või liini, millel pealtnäha teineteisega midagi ühist ei ole. Lähemal vaatlusel selgub aga, et need liinid on mõlemad tähtsad just nende kokkupuutepunkti tõttu. Kahe telje kokkusaamisel tekib plahvatus, mis on täis selgitusi ja impulsse.

Kirikukalendris seisab tänasel päeval lugemiseks Psalm 55 (salmid 2–12):

„Jumal, pane tähele mu palvet
ja ära peida ennast mu anumise eest!
Pane tähele mind ja vasta mulle!
Ma ekslen ümber ägades
ja jooksen uisapäisa vaenlase hääle tõttu,
õela rõhumise pärast,
sest nad veeretavad mu peale nurjatust
ja vihas kiusavad nad mind taga.
Mu süda vabiseb mu sees
ja surma koledused on langenud mu peale.
Kartus ja värin tulid mu peale
ja õudus kattis mind.
Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad,
ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama.
Vaata, ma põgeneksin kaugele
ja viibiksin kõrbes. Sela.
Ma tõttaksin pääsema pakku
tuulepöörise, maru eest.
Hävita nad, Issand,
sega nende keeled,
sest ma näen linnas
vägivalda ja riidu!
Ööd ja päevad nad käivad
piki tema müüre,
nurjatus ja vaev on ta keskel.
Kadu on ta keskel
ja ta turult ei tagane
rõhumine ja pettus.“

Seda templiliturgias kasutatud psalmi lugedes tulid silme ette viimastel nädalatel interneti kaudu minuni jõudnud uudised Eesti elust: kiirabiarstidest, kes jätsid epileptiku tänavale krampides tõmblema, või lapsevanematest, kes oma pisitütre koomasse peksid. See jada on kahjuks oluliselt pikem. Õnnetuseks kuulub siia ka koolitulistamine. Ning iga kord on ühel või teisel moel kannatajaks inimesed, kes end kaitsta ei jaksa. See on ühe ühiskonna sõda teise vastu. Nii nagu seda psalmist juba paar tuhat aastat tagasi on pidanud kannatavalt ära märkima.

Neid, kohati õudusttekitavaid uudised lugedes torkavad paratamatult silma ka ametivendade kähmlused koduõuel. Pastorid, karjased torgivad üksteist oma karjasekeppidega ning kari laguneb, on haige, haavatud ja jõuetu. Ma tean, et seda probleemi nähakse ka selle sees olles, ja usun, et ilmselt tuntakse jõuetust selles ühiskondlikus ja sotsiaalses kaoses, kus Eesti tundub praegu olevat. „Me ei ole ju arstid ega sotsiaaltöötajad,“ ütleks praegu nii mõnigi vaimulik. Ei olegi, ja ongi hea, kui asja toimetavad asjatundjad. Kuid vaimulike roll on kaheldamatult tähtis ühiskondliku stabiilsuse saavutamiseks. Ning võib-olla oleks tarvis küsida mitte ainult seda, mida ma teha saaksin, vaid ka seda, mida ma saaksin tegemata jätta, kui rääkida siin üksteise nülgimisest õpetuslike küsimuste taustal. Kannatajateks on – ning seda isegi mitte enam ülekantud tähenduses – meie vennad, õed ja vanemad.

Psalmist jätkab (salmid 13–15):

„Sest mitte vaenlane ei laima mind,
seda ma taluksin;
mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu,
tema eest ma peidaksin ennast,
vaid sina, inimene nagu mina,
mu sõber ja tuttav,
kellega meil oli armas osadus,
Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.“

Nüüd tuleb sisse too teine liin, millest alguses juttu oli. Just siis, kui minu mõtted käesoleva jutluse ridadega ametis olid, juhtusin lugema raamatukriitikat Saksamaal hiljuti välja antud Paul Collieri raamatu „Exodus. Warum wir Einwanderung neu regeln müssen“ (originaalpealkiri: „Exodus. Immigration and Multiculturalism in the 21st Century“) kohta. Kirjelduse järgi tundus tegemist olevat märkimisväärse teosega ning ma otsustasin raamatu endale soetada. Oma hämmastuseks lugesin sealt teese ja tuletusi, mis iseäralikul kombel seletavad paljuski seda umbusku ja vastastikust vaenu, mis Eesti ühiskonna välispilti praegu määravad. Inglise ökonoomi raamat käsitleb küll migratsiooni, kuid selle tagamaid mitte ainult majanduslikust seisukohast. Ta toetub ka erinevatele sotsiaalpoliitilistele uuringutele rahvaste identiteedi kohta. Muuhulgas seisab seal: „Mida enam sisserändajaid ühes kogukonnas elab, seda väiksem on mitte ainult gruppidevaheline, vaid ka grupisisene usaldus“ (lk 81). Suur sisserändajate osakaal vähendab usaldust ja suurendab ebastabiilsust. Mida homogeensem on ühiskond, seda enam ollakse valmis üksteist aitama. „Kohalikud, kes suure sisserändajate arvuga kogukonnas elavad, tõmbuvad tagasi, usaldavad teisi vähem ega osale sotsiaalses elus, neil ei ole nii palju sõpru ja nad vaatavad rohkem telerit.“

Olgu telekavaatamisega lood, kuidas on, aga usalduse ja abivalmiduse kriis on Eesti ühiskonnas selgelt tajutav. Ma ei taha siinkohal ka rääkida lahendustest; Collieri raamat räägib väga suurtest riikidevahelistest protsessidest. Minu jaoks oli oluline mõista põhjusi, mis on viinud sellele usalduse (ja sellega tihedalt seotud abivalmiduse) pragunemiseni. Niisiis tuleb neid põhjuseid otsida mitte ainult lähi-, vaid ka kaugemast ajaloost. Nagu me kõik teame, on ju mitmeid rahvaid, mis on meie iseolemist ja identiteedi süveräänsust olulisel määral mõjutanud. Kuid vaadakem korraks asja nii, et ka kristlus on rahvus. Juudikristlik filosoofia on õhtumaa ning sellega ka meie identiteeti kujundanud. Ka see mureneb, kui me ei ole enam ühtne rahvus kristlaskonnana. Me ei pea pakkuma lahendusi, kuid me peame olema teadlikud nendest protsessidest, mis meie ümber toimivad. See aitab meil leida teed lahenduste suunas.

Selleks pühapäevaks mõeldud jutlusetekst oli kolmandaks jooneks, mis kahe eelneva telje kokkupuutepunkti veelgi rõhutas. Kirjas heebrealastele öeldakse (3:12–15):

„Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna“, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. Selles ütlemises: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal.““

Lisan siia ühe m õtte Saksa viimaselt keisrilt ja Preisimaa kuningalt Wilhelm II-lt (1859–1941), kes ka regulaarselt jumalateenistusi pidas ning jutlustas: „Palve on Jumala varakambri kuldne võti. Issand Jumal riputas iga inimese südame külge palvekellukese. Kuid kui tihti seisab see vakka päikesepaistes ja eluõnnes! Kui aga tormituul häda esile kutsub, siis hakkab see helisema. Mure õpetab palvetama.“

November on kurb kuu, kui mõtleme oma kallitele lahkunutele. Kuid mulle mitte vähem kurb, kui mõtlen praegu reaalselt Eestis valitsevale umbusule ja egoismile. Meie, vaimulike ülesanne on praegu palvetada üksmeele eest, nii nagu on see ju meile tuttav Kiriku Laulu- ja Palveraamatust (475): „Me palume sind kõigi kristlaste eest, et Sa neid ühendaksid, et oleks üks kari ja üks karjane.“ Sest vaid selles on lootus ja meie vundament. Sellest me õpime usaldust ja seda peame edasi andma.

Psalmist lõpetab (55:24b): „Aga mina loodan sinu peale!“

 

Kristel Neitsov-Mauer (1972) on EELK vaimulik ning Saksa Evangeelse Kiriku Eppsteini ja Kriftelisi koguduste kirikumuusik ja  leeriõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English