Mõtiskluse esimene pool “Pecca fortiter” ilmus usupuhastuspühal (K&T nr 151/ 31.10.2014).
“Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust.” (Mt 6, 33) Kui nüüd sellele mõttele, soovitusele, käsule, juhtnöörile, seadusele, mõistujutule lisada mõte, soovitus, käsk, juhtnöör, seadus, mõistujutt (aga Taevaga, Jumala ja tema riigiga seoses saabki ju ainult mõistujuttudes kõneleda): Del inferno non temere, ne del cielo speme avere. Siis võiks siin ju öelda, et nad on vastuolus. Aga ei ole.
Mainitud kirjakohas olevat sõna ‘otsige’, kreeka keeli dzeteo, saab tõlkida ka ‘soovige, ihake’.
Mõiste ‘Jumala riik, Jumala kuningriik’ – he basileia tou theou – ei pea olema, ei pruugi olla staatiline mõiste, nähe, üksus. Ega olegi. Nagu ennist sai mainitud, on ka see ütelus mõistujutt, võrdpilt. Otsida saab teadaolevat, kuidagi tuttavat, sest kuidas muidu me saaksime öelda, et me oleme tema leidnud, kui leiame. Tähendab ‘otsima, soovima, ihalema, üles otsima’ on lõputu tegevus, olek, seisund, mis kestab inimesel tema surmani selles maailmas. Ta ei leia ega saa (kätte) mitte kunagi Jumala riiki, Jumalat. Seega võiks öelda, et Jeesus andis täiesti mõttetu käsu, soovituse jne.
Ne del cielo speme avere – ära taha olla püha ehk pühak ehk kõlvuline Jumala riigi jaoks. Sest, nagu eelnevast järeldub, inimene ei tea ega saa mitte kuidagi teada, milline on Jumala riik ehk Jumal ehk Püha Vaim. Just nimelt Püha Vaim. “Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisama on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” (Jh 3, 8) Nimelt, ‘teadmatus’ Vaimust, Jumalast. Sellega haakub mõte Jumalast kui igal hetkel teisest. Seega siis, ära taha taevast, mis on (ära) seletatud, mis on viidatav – “teeviit” saab osutada teadaolevale. Saab küll üles seada “teeviida”, mis juhatab olematusse kohta, kuid sel juhul pole ju sellisel “teeviidal”, õpetusel, juhisel mitte mingisugust mõtet. Seega iga inimese mõte peatugu ja suud vaikigu seoses tuulega.
Jeesuse ütelus “otsige Jumala riiki”, saab mõttekamaks, kui lisada sellele Jh 3,8 – tuult saab taga ajada, kuid kätte teda ei saa. Ta on käsitletamatu, haaramatu, seletamatu, nähtamatu, mõistetamatu. Ja nüüd saame siia lisada kiriku, kes armastab siiski korrata Vana Testamendi lauset: olge pühad, nagu teie taevane Isa on püha. Arusaadavalt oli see mõte Jeesuse suus teise tähendusega kui kiriku omal, kellel siiski on normid ja piirid Taevale, Vaimule, Jumalale ja tema riigile. Just seda taevast ära taha ja seetõttu pole sul vaja karta ka põrgut, mis on seotud selle taevaga.
“Otsi, soovi, ihka, otsi üles” tuul, Jumala Vaim, Jumala riik, Jumal. See ülesanne on võimatu. Kes on näinud mind, see on näinud Isa pluss niisama on kõigiga, kes on sündinud Vaimust – Jeesus sündis Vaimust ja järeldada saab, et Isa, Jumal ja ka Jeesus jääb tabamatuks, seletamatuks: “Ütles talle Thomas: Meister, üldse mu suu ei suuda lausuda, kellega sarnaned.” (TE 13) Sellega ühildub lugu Kong-zi’st, kes näinud Lao-zi’d, lausub: “”Draakon aga … ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandus. Täna nägin ma Lao-zid. Ta on kui draakon.””
Jumalariigiotsija, tuule tallaja ning tuule tallata – kui nii võiks öelda – ei saa võidelda oma ega teiste pattudega, sest need on seotud, ette antud, kirjeldatud, seletatud taevaga. Ja seoses sellega saab väga kõnekaks väljend pecca fortiter. Ja ka mõte, et viimne autoriteet saab olla ainult Jumalal ja ei mitte paavstil või kirikukogul. Ja kui lisada siia Masingu viidatud Sk 4,6 – ei mitte väe ega võimuga, vaid Jahve vaimuga – “see tähendab: mitte juudi käsuusundi meetodite varal, vaid täiesti teiste meetoditega.” Tähendab, nagu Luther rõhutas, õndsaks ei saa käsku täites, ei Jumala ega kiriku. Pääsemisele ei aita kaasa askees, hommiku- ega õhtupalved, see tähendab, et Jumala riiki ei pääse “palve ja paastuga”. Pole teoloogiat, tehnikat ega ideoloogiat, mis aitaks selles, sest need kõik on seotud ainult teadaolevaga. Palve ja paast ei saa olla vahendid, sest puuduvad vahendid seoses Jumala riigiga. Ja seetõttu pole mõtet võidelda “patu, kuradi ega maailmaga”. Ainuke, mida teha saame on “tallata tuult”, “otsida, soovida, ihata”, lausa ihaleda teist, mitte aga karta põrgut, “pattu, kuradit ja maailma” ja tahta taevast, mis on “kiriku raamatusse kirja pandud”.
Palve ja paast ehk askees on armastustegu Jumala vastu – seda õpetab Luther ja iga normaalne ristiinimene. Askees ei ole munkade pärusmaa. Kui askees on suunatud Jumalale, inimese vastus Jumalale, siis on see õige. Kas sellele ka tulemusi on seoses Jumala riigiga, see jääb kuni lõpuni teadmata – me saame ainult, ainult koristada oma toa (südame) ja pesta akna, aga akent või ust me lahti teha ei oska ega suuda. Seda teeb ainult ja ainult Püha Vaim. See on satanism, kui askees on suunatud “pattude, kuradi (lausa kuraditega) ja maailmaga võitlemisele”. Siis me kummardame, teenime ja austame “pattu, kuradit ja maailma” ehk tegeleme satanismiga.
Askees on armatsemine Jumalaga. Selles pole võitlust, mida Masing pidevalt rõhutab ja esile toob “Meie ei pea võitlema!” Me ei pea võitlema ka näiteks nn “traditsioonilise perekonna” eest. Ainus, mida saame teha on “otsida, ihaleda”, armastada, armatseda Jumalaga. Talle anduda. Taotleda Püha Vaimu, kes meie jaoks on haaramatu, käsitlematu, seletamatu, mõistetamatu.
Ära taha saada pühakuks. Ole püha. Ära võitle patuga. Armasta Jumalat. Usalda tuult, kui julged. Lihtsalt otsi Jumala riiki ja paast ning palve ehk antakse sulle. Võib olla.
Epiloog
“Ning Ta on võtnud tema, siirdunud eemale, on lausunud talle kolm sõna” (TE 13) Sina oled mina – tee, tõde, elu. “Võtate teie kivid ja viskate minu pihta ning kividest tuleks tuli ja põletaks ära teid.” (TE 13) – “Samast kogemusest lähtudes võis aastal 922 hukatud al-Halladz öelda: “Mina olen Tõde” /…/ samuti öelda Jumala kohta: “Tema, kes on mina, ja mina Tema.”
Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
