“Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat:
„Vaata, Jumala telk on inimeste juures
ning tema asub nende juurde elama
ning nemad saavad tema rahvaiks
ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.
Tema pühib ära iga pisara nende silmist
ning surma ei ole enam
ega leinamist ega kisendamist,
ning valu ei ole enam,
sest endine on möödunud.”
Ja troonil istuja ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!” Tema ütles: „Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!” (Ilm 21, 1- 5).
Armsad õed ja vennad!
„Ma nägin …“ ─ nõnda algab Piiblisõna, mille üle täna mõtisklen.
Mida ma olen näinud? Mida ma näen?
„Risti, kannatust, hirmu ja piina …“ ─ need on sõnad ühet koraalist. Need on sõnad, mis mulle assotsieeruvad mõeldes kirikuaasta viimaste pühapäevade teemade peale. Need on hüvastijätt, surm, lein ning maailm, mis uut lootust vajab.
Novembrikuu oma külma uduga, oma lühikeste päevade ja pikkade õhtute ning öödega süvendab seda depressiivset meeleolu. Ta hõljub inimeste kohal ning mässib nad justkui endasse.
Mõtted on surnuaial. Äkitsi läbilõikavalt puhuv külm tuulehoog justkui halaks üle haudade. Ta keerutab viimaseid peaaegu mustaks tõmbunud puulehti, pillutab neid siia ja sinna justkui tahtes öelda: nii nagu need lehed siin oled sinagi, inimene, vaid tuulte pillutada. Miski ei kesta igavesti.
Ma mõtlen inimestele, kellega kunagi seotud olin, kes mulle lähedased olid, keda armastasin. Katsun nende nägusid meenutada, aga ei suuda, nad oleksid justkui kusagile pimedusse kadunud. Surm toob suure muutuse ellu. Tajun uuesti hüvastijätuvalu ning hetke nõutust. Mahajäänud on sageli minevikus kinni. Raske on lahutada ennast nendest, keda armastasid. Lein vajab aega. Iga armastatud inimene on seda väärt, et teda pisaratega meenutatakse. Ainult nii, endale aega andes, asendub lein ükskord tänulikkusega.
Viimane pühapäev kirikuaastas kannab kahte nimetust: surnute mälestamise püha ning igavikupüha. See püha on siin selleks, et ma nende mõtetega, mida ma parema meelega eemale tõrjuksin, üldse tegeleksin. Et ma ka iseenda surmale mõtleksin. Iga päev, iga minut, iga sekund, mida elan, viib mind lähemale mu surmale. Ma ei tea, kui palju aega mulle veel on antud. Aga vahest polegi see tähtis. Tähtis on, mis ma selle ajaga, mis just praegu minu kasutada on, peale hakkan.
See püha omab minu jaoks veel ühte tähendust: ma mõtlen inimestele, kes oma elus midagi kaotanud on. Kelle jaoks midagi surnud on: lootus, sõprus, armastus. Tõelist elu ei ole ilma valu, kannatuse, lahkuminekute ja hüvastijättudeta. Niisugune on meie elu. Me sooviksime, et oleks teisiti. Aga kuidas?
Mida me näeme, mida suudame näha?
Inimese silmad ei näe kaugele. Kusagil maal on piir; kaugusse vaadates ─ horisont, elu lõppedes ─ rist. Kas see ongi kõik? Või on horisondi taga veel midagi? Kas rist on kõigi teede lõpp või hoopis algus? Need on need suured küsimused, mida aeg-ajalt iseendalt küsin, mida minult küsitakse, kui jälle ühe oma koguduseliikme igavikuteele olen saatnud.
„Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam“ ─ nõnda loeme Johannese Ilmutuse 21. peatüki esimeses salmis. Siin jutustatakse uuest lootusest, et on olemas üks uus maa ja uus taevas. See on üks uus maailm. Seal ei ole enam pisaraid, seal ei ole põhjust nutuks ega kisendamiseks. Ei ole magamata öid, valuvaigistavaid või rahustavaid tablette. Ei ole hirmu haiguse, üksijäämise, kaduvuse ees. Kõik see oli kord, nüüd on see möödas ─ igaveseks ning pöördumatult möödas.
Kas see on soovunelm, millest Johannese ilmutuse autor kirjutab? Kas see on vagasse fantaasiasse põgenemine elu tõelisuse eest?
Ma tean, et paljud inimesed mõtlevadki nii. Aga mina usun, et rist ei ole ühe tee lõpp, vaid suunanäitaja teel.
Ja troonil istuja ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!” See, kes seda ütleb, ütleb mulle, et miski ei jää nii, nagu see on, kõik saab kord uueks. Rohkemgi veel, mitte et kõik saab ükskord uueks, vaid et see uus on juba alanud. Uus elu on juba alanud Jeesuses Kristuses. Tema on see mees, kes on ise uus, kes ei ole Jumalariiki mitte ainult lubanud, vaid kes on meile omaenda elatud eluga, oma ristisurma ning ülestõusmisega surnuist uue elu juba kinkinud. Tema jälgedes käies saame me aimu sellest, mis on muutunud ning mis meid on ootamas. Tema sisendab meile lootust. Ning see, kellel on uus lootus, see näeb uusi võimalusi.
Mul on kodus üks pilt. Kunstnik kujutab sellel pildil horisondi kohal olevat päikest. Ma ei tea, kas see on tõusev või loojuv päike. Ükspuha, kuidas kunstnik oma pilti ka on mõtestanud ─ ma tean, et iga loojangu järel tõuseb päike jälle taevasse.
Paks udu novembrikuus varjab päikese, aga selle udu taga on päike ometi olemas. See on minu elukogemus.
Nõnda on ka minu usuga Jeesusesse: „Mina elan ja ka sina pead elama,“ ütleb Issand.
Lootuse ja ootuse horisondil, mis meile, kristlastele, antud on, nii nagu pimedale ööle järgneb hele päev, nii nagu pikale talvele järgneb kevad, nii ei ole kannatusel ja surmal viimset sõna meie eksistentsi üle. Viimane sõna on elul. Surm ning see, mis meid tõelisest elust lahutab, on Kolgatal võidetud.
Meie lootus ja meie usk on sellel, kes istub troonil, kelle rahvas me oleme, kes kõik uueks teeb.
Sellest lootusest tohime kinni hoida nendel päevadel, mil jätame hüvasti, mil leiname, mil kannatame; kui meil on hirm, kui oleme hädas. See lootus ja usk saadab meid siinses elus, annab meile jõudu raskustega toime tulla, avab meile uue horisondi nõnda, et me näeme rohkem kui silmadega võimalik.
Aamen.
Pille Heckmann-Talvar (1961) on Naumburgi ja Ippinghauseni koguduse õpetaja Saksamaal, Kurhessen-Waldecki Evangeelses Kirikus.
