Artiklid

Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas (2. osa)

geke-logo-2-300x295

2. osa sisukord

2.3. Kirikute ja teoloogiateaduse vastutus väljaõppel ordinatsiooniga seotud ametiks
2.3.1. Väljaõpe ülikoolis
2.3.2. Teoloogiahariduse konfessionaalsus
2.3.3. Teoloogiahariduse eripärasid
2.4. Elatud usk
2.4.1. Teoloogiaüliõpilased teel õpetaja elukutseni – muutuv taust
2.4.2. Elatud usk ja õpetajaamet kui elukutse
2.4.3. Vaimuliku elu põhivormid
2.4.4. Selguselejõudmine vocatio interna’s
2.5. Täiendusõpe
2.5.1. Alused
2.5.2. Täiendusõppe eesmärgid
2.5.2.1. Tugevate külgede arendamine ja süvendatum praktika üle järelemõtlemine
2.5.2.2. Spetsialiseerumise arendamine
2.5.2.3. Jätkuv järelemõtlemine ja kindluse süvendamine
2.5.3. Täiendusõppe kohustuslikkus ja profiil
2.6. Teised teed ministerium verbi divini juurde
2.6.1. Sissejuhatus
2.6.2. Alternatiivsed teed õpetajaametisse
2.6.3. Sõnakuulutusteenistus vabatahtliku tööna
2.6.4. Kiriku kaastöötajad sõnateenistuses
2.6.5. Kokkuvõte

3. Soovitused
3.1. Ordinatsiooniga seotud ameti väljaõppe vastastikune tunnustamine
3.2. Rahvusvaheline vahetus ja koostöö
3.3. Edasine töö

Konsultatsiooniprojektis „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ osalejad.

 

2.3. Kirikute ja teoloogiateaduse vastutus väljaõppel ordinatsiooniga seotud ametiks

2.3.1. Väljaõpe ülikoolis

Väljaõpe avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise ordineeritud ametiks toimub reformatsioonikirikutes reeglina ülikoolilaadsetes haridusasutustes. Seda tänu äratundmisele, et väljaõpe peab andma edasi teadmisi ja oskusi akadeemilistes teadustes, eriti teoloogia teadusharudes, samuti oskust töötada teadusliku teoloogia meetoditega. Väljaõpe taotleb kokkupuudet ja diskursust teiste teadustega akadeemilisel pinnal ning õppimine ja õpetamine toimuvad akadeemilise vabaduse ja akadeemilise elu tingimustes. Teoloogilist väljaõpet täiendavad teised ülikoolis õpetatavad distsipliinid (nt filosoofia, kirikuõigus, usundilugu, psühholoogia, pedagoogika, sotsioloogia).

Teoloogiat vajab ka ülikool ise. Ilma selleta pole universitas litterarum täielik. Teoloogia arutleb inimese, ühiskonna ja maailma seost Jumalaga ja selles sisalduvaid teadusliku tunnetuse eeldusi ja piire. Teoloogia annab põhjapaneva panuse religiooni avalikuks enesekriitiliseks reflektsiooniks ning religioossete nähtuste ja elukontekstide tõlgendamiseks.

 

2.3.2. Teoloogiahariduse konfessionaalsus

Alates reformatsioonipäevist toimub väljaõpe õpetajaametiks kõrgkooliõpingute ja kirikupoolse kutsumise, resp õpinguid saatva toetamise koostöös. Avalik sõnakuulutus pole mitte ainult saadud teadmiste rakendamine, see nõuab ordineeritute iseseisvat otsuse kujundamist ja iseseisvat tunnistust. Seetõttu peab neil olema võimalikult hea haridustase, et olla parima võimaliku hariduse taustal suuteline kandma vastustust teoloogiliste otsuste eest.

Teoloogilise väljaõppe alal leiame me Euroopas eest kiriku ja ülikooli koostöövõimaluste avara spektri. Mõned usuteaduskonnad rõhutavad avatud ja kohalikest kirikutest sõltumatuid õpinguid. Teiste jaoks on oluline õpingute konfessionaalsus. Parajasti kehtiv nägemus mõjutab nii teoloogiaharusid kui ka nende metoodilist käsitlemist.

Konfessionaalsus ja teaduslikkus on aluseks teoloogiateaduse ja kiriku ühisele vastutusele. Teoloogilised haridusasutused tegutsevad tegelikult lojaalsetena kahe instantsi ees. Sellest tingitud keeruka suhtevõrgustiku kujundamiseks leitakse erinevates Euroopa maades, lähtudes erinevatest ajaloolistest arengutest, väga erinevaid teid. Teoloogiahariduse ühekülgne orienteerumine kas üksnes kirikliku ülesande täitmisele või üksnes vastavusele akadeemilistele nõuetele ei arvesta nimetatud sidemete kompleksusega.

 

2.3.3. Teoloogiahariduse eripärasid

Akadeemiline teoloogiateadus on enam kui kutsealane ettevalmistus tööks õpetajaametis või teistes töövaldkondades kirikus või väljaspool seda. Siiski määravad tulevase elukutsega seotud nõuded kaasa ka õpingute sisu. Kirikud ootavad teoloogiateaduselt tulevaste õpetajate viimist sellise teoloogilise pädevuseni, mis on vajalik, et olla tänapäeva Euroopa ühiskonnas võimeline nii kristliku usu kohta aru andma kui ka usku missionaarselt evangeelsel kujul tunnistama. Tulevikus tuleb õpetajate väljaõppes pöörata enam tähelepanu selliste oskuste ja võimete omandamisele, mis on vajalikud andmaks paljureligioosses keskkonnas teavet kirstliku usu kohta ning hindamaks õiglaselt teiste usulisi kujunemislugusid. Samal ajal näevad kirikud endal vastutust olla nende oskuste omandamisel toetajaks ja saatjaks.

Mõned kirikud pakuvad õpinguteaegseid praktikavõimalusi mitmesugustel tööaladel, nagu kogudus, diakoonia, tööstus, noorsootöö jt, et omandatud teoloogilist pädevust praktiliselt konkretiseerida. Osalt on sellised praktikumid seotud õpingutega ühendatud vikariaadiga.

Akadeemilised õpingud peavad pakkuma sellist õpetamise ja õppimise viisi, mis eristub koolilaadsetest vahendus- ja õppevormidest selle poolest, et üliõpilaste endi valikutel ja omavastutusel on õppeprotsessides suur osakaal. Avatus, kriitika, vaba süvenemise aeg, dialoogivalmidus, individuaalsete huvide arvestamine ja esteetilise kujunemise mõõde on akadeemilise eluviisi tunnused. On oluline, et õpetajad omandaksid oma haridusliku sotsialisatsiooni käigus sellise kogemuse.

Teoloogiline kompetents nõuab isiklikku vastutust. Seda toetavad vahendusvormid, mis jätavad ruumi individuaalset elulugu arvestavaks õppimiseks ja järelemõtlemiseks. Seejuures on olulised isiklikud kohtumised ja mõttevahetused omavahel ja õppejõududega. Erilist tähelepanu väärivad spetsiifiliste kommunikatsiooni- ja sotsiaalsete oskuste, näiteks enese ja teiste märkamise ning konfliktilahendamisoskuse omandamine, harjutamine ja arendamine. Paljud kirikud toetavad seda asjakohaste meetmetega. Nende hulka kuuluvad nii spetsiaalsed kursused, kuid ka vita communis’e [’ühise elu’ – toim] võimalus kiriklike sidemetega üliõpilasühiselamutes. Kirikud väärtustavad ja edendavad üliõpilaste omaalgatuslikke organisatsioone ja tunnustavad üliõpilaste sõltumatuid esindusorganeid.

 

2.4. Elatud usk

2.4.1. Teoloogiaüliõpilased teel õpetaja elukutseni – muutuv taust

On väga erinevaid põhjuseid, miks otsustavad tänapäeva noored teoloogiaõpingute kasuks. Ühelt poolt on üliõpilasi, kes juba enne õpinguid on olnud elavas kontaktis kogudusega ja osalevad korrapäraselt kiriku elus. Teiselt poolt asuvad teoloogiat õppima ka üliõpilased, kelle kirikuelu kogemus on oluliselt väiksem või kellel puudub religioosne sotsialisatsioon.

Sellel taustal on vaimuliku elu vorm ja praktika, millega üliõpilased õpingute ajal kokku puutuvad, varasemast olulisem. Õigustatuks on osutunud see, et kirikud arendavad juba õpingute vältel tulevaste õpetajatega kontakti.

 

2.4.2. Elatud usk ja õpetajaamet kui elukutse

Õpetajaid – nagu ristiinimesi üldse – peab iseloomustama sobiv kristlik eluviis ja sellele vastav tegutsemine. Äratuntav kristlik elu vastab Jeesuse ülesandele võita inimesi usule. Selle juures seatakse õpetajatele erilisi ootusi. Kuid ametikohustuste täitmine eeldab ka seda, et nad analüüsivad kriitiliselt omaenda religioosset sotsialisatsiooni ning väärtustavad ka teistsuguseid kristliku elu vorme. Kokkupuude erinevate religioossete-kiriklike miljöödega saab juba ka õpingute ajal anda siin olulisi impulsse.

 

2.4.3. Vaimuliku elu põhivormid

Evangeelset kristlaseksolemist iseloomustab vabadus leida oma tee isiksuse vaimulikul küpsemisel. Seetõttu tuleb soodustada võimet isiklikuks vaimulikuks eluks. Erilist tähelepanu väärib tegelemine selliste vaimuliku elu põhivormidega, nagu

– isiklik palve,

– Piibli ja lauluraamatu kasutamine,

– osavõtt jumalateenistusest,

– ühised vestlused vaimulike küsimuste üle.

Väljaõppesse peavad kuuluma kokkupuuted erinevate vagaduslaadidega. Omaenese vagaduse kõrval on möödapääsmatu ka sallivus ja austus teiste usuliste hoiakute vastu.

Õpetajaametiks valmistuvad üliõpilased vajavad võimalusi ja kohti vaimulikuks osaduseks. Nendeks võivad olla näiteks kirikliku sidemega ühiselamud või ühine tegevus diakoonia vallas. Evangeelses vaimu osaduse kujunemine võib saada omamoodi vaimulikuks töötoaks, kus valmistutakse hilisemaks osaduslikuks eluks õdede ja vendadena.

Eelöeldust tulenevad ülesanded ka usuteaduskondadele: võimaldamaks kogeda teoloogiahariduse kiriklikku ja vaimulikku mõõdet on kohane korraldada näiteks palvusi ja akadeemilisi jumalateenistusi.

 

2.4.4. Selguselejõudmine vocatio interna’s

On kirikuid, mis küsivad juba õpingute alguses motivatsiooni, sisemise kutse / kutsumuse ja isikliku pühendumuse kohta. Teised lükkavad selle küsimuse hilisemale ajale. Vaatamata neile erinevustele moodustavad teoloogia õppimise aastad ikkagi suhteliselt pika ajavahemiku, mille vältel tulevaste õpetajate kutseteadlikkus ja vocatio interna [’sisemine kutse ehk kutsumus’ – toim] saab selgineda, kujuneda ja süveneda.

See tee ei kulge ilma väiksemate või suuremate kriisideta. Siin on kirikute vastutus eriti suur: tulevasi õpetajaid tuleb nende kutsumuskriisides toetada nõnda, et nii nende oma usk kui rõõm õpetajaametist kui elukutsest süveneks. Oluline on pakkuda üliõpilastele hingehoidu ja võimalust olla vaimulikult saadetud / juhendatud (isiklikud vestlused, osadusnädalalõpud, vaimulikud harjutused, ülikoolikogudused jm), seda ka pärast õpingute lõppu.

 

2.5. Täiendusõpe

2.5.1. Alused

Kirikud kui ordineerijad lähtuvad sellest, et ordineeritavad on võimelised arendama oma teoloogilist pädevust ja isiklikke võimeid omaenda töökogemuste kontekstis edasi, kandmaks iseseisvalt oma konkreetse teenimisega seotud vastutust. See hõlmab ka valmidust ja võimet tegelda enesekriitiliselt oma kogemustega, tunda ära oma tugevused ja anded, kuid märgata ka nõrkuseid ja ohtusid ning tegeleda nendega. Selles mõttes kohustab ordinatsioon ametikandjaid säilitama ja arendama omandatud teoloogilist kompetentsi ja isiklikke võimeid, seda nii iseõppimise teel ning ametikaaslaste ja võimalusel / vajadusel ka professionaalsete nõustajate nõuannete toel kui ka kiriku spetsiaalseid täiendusõppe kursusi kasutades.

Teiselt poolt ei tähenda ordinatsioon kiriku poolt mitte üksnes kinnitust ja tunnustust, et ordineeritaval on nõutavad eeldused kiriku ametisse seadmiseks. See kohustab kirikuid ka ordineerituid toetama kohaste nõustamiste ja täienduskoolitustega, nende teoloogilist pädevust ja isiklikke võimeid uuendama ja avardama.

Edasiõppimine on ordineeritute kutseelu kindel koostisosa ja kuulub seetõttu ametikohustuste hulka. Kirik peab neid selles toetama.

 

2.5.2. Täiendusõppe eesmärgid

Teoloogiaõpingute ülesandeks on arendada ordineeritud ametis teenimiseks nõutavaid vajalikke teadmisi, arusaamu ja võimeid kui omandatava teoloogilise pädevuse koostisosi. Täiendusõpe pole mitte lihtsalt selle vahendus- ja omandamisprotsessi jätk. Pigem aitab see kaasa sellele, et ordineeritavad õpivad mõistma just omandatud võimeid olulise eeldusena, et suuta täita neile antud ülesannet Euroopa ühiskondade pidevalt muutuvates ja mitmekesistuvates oludes. Täiendusõppe kursused peavad julgustama õpetajaid mõistma neile ülesandeks seatud teenistust täpse keskendumisega teoloogilise pädevuse kesksetele koostisosadele – teoloogilistele teadmistele, evangeeliumi tõe isiklikult omandatud tundmisele ja õpitud metoodilistele oskustele: nad peavad õppima ühendama kutseoskusi, erksat ajakaaslaseks olemist ja oikumeenilist avatust, ning mõistma mitmekesiseid ja muutuvaid inimestega kohtumise olukordi evangeeliumi vahendamise võimalustena. Täiendusõpe saab aidata ordineerituid selles, et nad tunnevad ära ja kasutavad teoloogilisele pädevusele omast selgitusjõudu seoses segaste, arusaamatute, muutuvate praktikaolukordadega, et usku edasi anda.

Ordineeritute täiendusõppe eesmärgi selline määratlemine sisaldab kolme üksteist täiendavat eesmärgiaspekti: kindluse süvendamine ja jätkuv järelemõtlemine ordineeritute teoloogilise pädevuse, vagaduse ja isikliku identiteedi suhte üle, spetsialiseerumise arendamine ja isiklike tugevate külgede arendamine.

 

2.5.2.1. Tugevate külgede arendamine ja süvendatum praktika üle järelemõtlemine

Euroopa kirikud seisavad väljakutsete ees, mis on väljakutseteks eelkõige ka kirikutes töötavate ordineeritute jaoks: uued misjoni iseloomuga väljakutsed, nagu vajadus teostada kiriklikku tööd miljöötundlikult ja kasvanud ootused ordineeritute tegevuse kvaliteedile, nõuavad uusi tegevuskontseptsioone, uusi tööviise ja struktuure. Täiendusõpe toetab siin inimest tema konkreetsele ülesandele vastava isikliku tugeva külje arendamisel ja selle panustamisel töösse, mille eest kantakse vastutust ühiselt.

Isiklike tugevate külgede sihipärase arendamise, praktika üle süvendatuma järelemõtlemise ja koostöö arendamise ennastõigustanud ja aktuaalsed meetodid on mh vennalik / õelik kinnitus ja nõuanne, visitatsioonid, kaasaegsed personalijuhtimise meetodid (nt töötajate koosolekud ja eesmärkides kokkuleppimine) ja professionaalne nõustamine (nt coaching ja supervisioon).

 

2.5.2.2. Spetsialiseerumise arendamine

Lisaks sellele on täiendusõppe ülesandeks kursuste arendamine, et omandada spetsiaalsete tegevuste jaoks vajalikke teadmisi ja oskusi ning olla suuteline võtma vastu uusi väljakutseid ja täitma sellega seotud ülesandeid. Siia kuuluvad

– koolitused, mis on vajalikud spetsiifilise iseloomuga teenistusse asumiseks (nt haiglahingehoid, vanglakaplanaat, koolitöö, töö diakooniaasutustes),

– koolitused, mis valmistavad ette teenimiseks erilise profiiliga kogudustes (nt noortekirikud, city-kirikud),

– koolitused, mis valmistavad ette erilisteks juhtimisülesanneteks, ning juhikoolitused,

– töötajate ühiskoolitused, näiteks ühiselt läbi viidud projektide kavandamiseks või evalveerimiseks.

 

2.5.2.3. Jätkuv järelemõtlemine ja kindluse süvendamine

Lisaks oma tugevate külgede arendamisele ning eriliste teadmiste ja oskuste omandamisele jääb teoloogilise pädevuse ja isikliku vagaduse seose üle jätkuv järelemõtlemine ja selles kindluse süvendamine üheks iga ordineeritu identiteeti määravaks tunnuseks. Sest mitte pelk üksikpädevuste kokkuliitmine ei tee ordineerituid võimeliseks täitma kiriku poolt antud ülesannet kaasaja tingimustes. Kui tähtis ka poleks üksikute võimete arendamine, need avanevad ordineeritud teenistuses üksnes siis, kui neid vahendab eluhoiak, mis mõistab ühendada teoloogilise kompetentsi ja isikupärase eluviisi eriomaseks identiteedivormiks. Täiendusõpe on seetõttu ka ordineeritute toetamine sellise isikliku identiteedi kujunemisel, ilma milleta ei saa hõlmav teoloogiline pädevus – võimekus veenvaks kutsealaseks tegevuseks – areneda.

Selles seoses aitavad täiendusõppe erinevad abinõud ühest küljest saada uusi ja süvendada vanu teadmisi, samuti kontrollida, arendada ja kinnitada kiriku kuulutuse tõe põhitunnetusi kaasaja väljakutsete ees (arengud teadustes, muutused euroopa ühiskondades ja Euroopa arengud religioonide ja maailmavaadete vallas).

Teisest küljest, pakkudes võimalust vaikuse aegadeks, kontemplatsiooniks ja vaimulikeks harjutusteks ning kogunemisteks, et teha senisest elust isiklikku kokkuvõtet, aitavad need jõuda selgusele tööalases ja isiklikus olukorras, milleni ollakse jõudnud, ning süvendada kindlust oma ülesandes.

 

2.5.3. Täiendusõppe kohustuslikkus ja profiil

Kirikud täidavad oma vastutust ordineeritute täiendusõppe eest mitte ainult sellega, et nad rahaliste vahendite ja tööst vabastuse andmisega võimaldavad täiendusõppe üritustel osalemist, vaid ka tagades õiguslike regulatsioonidega kutsealase täiendusõppe kohustuslikkuse.

Kirikut juhtivad organid võivad parandada valmidust täiendusõppeks, tehes teatavaks täiendusõppe üritustel osalemise tarvilikkuse ning andes täiendus- ja edasiõppe tarbeks kohased isikulised ja finantsilised vahendid.

Et vastata pastoraalsele täiendusõppe vajadusele ja selle kvaliteedile esitatavatele kõrgetele ootustele, on vaja arendada ja edendada ordineeritute täiendusõppega tegelevate asutuste koostöömudeleid. Kirikute sees toimib koostöö enamasti juba edukalt, tulevikus võiks see aga sündida suuremal määral ka erinevate kirikute ja nende institutsioonide vahel. Ülesande täitmisesse tuleks kaasata usuteaduskonnad. Vaadates väga spetsiifilistele teemadele, kus edasiõpe on vajalik – näiteks kiriku ja diakoonia juhid – võiks püüelda täiendusõppe andmise vormide arendamise poole, milles osaleksid Euroopa mingi piirkonna mitu kirikut koos. Erinevate asutuste ja kirikute koostöös oleks nõnda võimalik EKOE raames arendada diferentseeritud ja profileeritud täiendusõppemaastikku.

 

2.6. Teised teed ministerium verbi divini juurde

2.6.1. Sissejuhatus

Reformatsioonikirikutele iseloomuliku õpetaja elukutse kuvandi kohaselt on tegu akadeemilist ettevalmistust eeldava ja põhitööna tehtava tööga. Lisaks sellele on evangeelsetes kirikutes olnud alati, eriti tagakiusamiste aegadel ja vähemuskirikutes, alternatiivseid viise sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise teenistuse tagamiseks. Alternatiivsete mudelite tähtsus on viimastel aastakümnetel paljudes kirikutes oluliselt kasvanud. Põhimõtteliselt on eristatavad:

– alternatiivne tee põhitööna peetavasse õpetajaametisse,

– volitamine vabatahtlikul alusel / ilma palgata toimuvaks sõnakuulutusteenistuseks,

– teistes valdkondades (katehhees, diakooniatöö jne) tegutsevate kiriku kaastööliste volitamine sõna ja sakramendi teenistuseks.

Paljudes kirikutes on kõigiks nendeks juhtumiteks olemas õiguslikud regulatsioonid teenistuse eelduste ja väljaõppe, sellesse seadmise ja selle pidamise kohta, kuid üksikasjades on need kirikuti osaliselt vägagi erinevad. Mitte kõigis kirikutes ei loeta neid teenistusi ordinatsiooniga seotud ameti hulka kuuluvaks; sageli eristatakse täieliku akadeemilise haridusega teoloogide ordineerimist vabatahtlikul alusel / ilma palgata toimuvaks jutlustamisteenistuseks. Kuna aga kõigil juhtudel on tegemist ministerium verbi divini täitmisega, tuleb asjakohase väljaõppe küsimust hoolikalt käsitleda ka alternatiivsete teede puhul.

 

2.6.2. Alternatiivsed teed õpetajaametisse

20. sajandil hakati paljudes kirikutes võimaldama pääsu õpetajaametisse ka mingil muul kutsealal saadud haridusega (osalt ka keskkooli mittelõpetanud) inimestele. Selleks on loodud haridusasutusi või väljaõppekursusi, mis pakuvad kandidaatidele kompaktset, kuid ikkagi mitu aastat vältavat ja sisult teoloogiastuudiumile ligilähedast õpingute käiku. Enamasti toimub selline väljaõpe muu töö kõrvalt, mõnikord aga ka täisajalise seminariõppena.

Väljaõppele seatavate nõuete juures tuleb pidada silmas, et „aseõpetajad“[1] (sõltumata nende õiguslikust seisundist ja tasustamisest) töötavad tavaliselt kõigil tööaladel, millel õpetajadki (ning avalikkus näebki neis õpetajaid). Seetõttu on hädavajalik, et nende teoloogilised võimed oleksid samaväärsed. On küll õige, et nende, enamasti alles keskeas väljaõppele asuvate kandidaatide puhul rikastab nende töö- ja elukogemus mitte ainult nende hilisemat õpetajatööd, vaid ka juba nende suhet õppimisse. Siiski ei tohiks alandada väljaõpe akadeemilist nivood.

See kehtib ka siis, kui ametitaotlejad ei tule mitte „ilmalikust“ ametist, vaid, olles omandanud religiooni- või kogudusepedagoogilise hariduse, on sel alal kirikus töötanud. Üksnes aastane teoloogia spetsiaalkursus on sellistel juhtudel vaevalt piisav, soovitatav on pikem väljaõpe.

 

2.6.3. Sõnakuulutusteenistus vabatahtliku tööna

Paljudes evangeelsetes kirikutes võidakse volitada või ordineerida koguduseliikmeid vabatahtlikul alusel / palgasuhteta sõnakuulutusteenistusse. „Jutlustajaks“[2] volitamise eelduseks on mitmeaastase, põhitöö kõrvalt aset leidva väljaõppe läbimine, milleks on erinevaid vorme. Üldiselt toimub aga mentoripoolne praktiline juhendamine ühendatuna teoreetiliste ja praktiliste kursustega.

Ka inimene, kes peab jumalateenistusi ja jutlustab vaid mõnikord ja õpetaja saatel, on osaline avalikus kuulutusteenistuses. Ta võtab ikkagi otseselt osa sellest, mis on evangeelse kiriku tunnusmärgiks. Kuigi on mõistetav, et jutlustajatele seatakse madalamaid nõudmisi, on oluline võimalikult vältida möönduste tegemist evangeelsele jutlusekultuurile omaste kõrgete standardite osas. Väljaõppe jaoks tähendab see seda, et õppekavas peavad olema mitte ainult liturgika ja homileetika, vaid ka eksegees ja süstemaatiline teoloogia, piiratud määral ka kirikulugu. Kes jutlustab, peab mõistma Pühakirja, tõlgendama seda asjakohaselt ja antud olukorda silmas pidades ning ümberpöördult, suutma vastutada oma kuulutuse eest, põhjendades seda Pühakirja valguses. Kes seisab kantslis, seda vaadatakse ka kui hingehoidjat ja tema poole pöördutakse kui hingehoidja poole, seetõttu tuleb õpetada ka hingehoidu, nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Hädavajalik on ka teenistusse volitamise järel jätkuv mentoripoolne juhendamine / saatmine ning täiendusõppe pakkumine.

 

2.6.4. Kiriku kaastöötajad sõnateenistuses

Paljudes kirikutes võtavad lisaks õpetajatele sageli suurel määral kuulutusteenistusest osa ka teised kaastöötajad (nt diakooniatöötajad, kogudusepedagoogid). Lisaks küsimusele, kas neid töötajaid tuleb ordineerida, tõstatub ka küsimus nende väljaõppest. Pole võimalik ilma pikemata lähtuda sellest, et diakoonia- või religioonipedagoogika alase väljaõppega on teoloogiline kvalifikatsioon juba tagatud. Kui ühes kirikus on tavajuhtumiks, et diakooniatöötajad ja kogudusepedagoogid peavad jumalateenistusi, peaks vastavates õppekavades sellega ka arvestama ja suurendama teoloogiliste põhidistsipliinide osakaalu. Kus jumalateenistused ja jutlustamine kuuluvad põhitöökohaga kaastöötajate ülesannete hulka vaid erandjuhtudel, seal on soovitatav spetsiaalne lisaväljaõpe.

 

2.6.5. Kokkuvõte

Alternatiivseid teid tuleb väärtustada, kuna evangeelse arusaama järgi „on evangeeliumi kuulutamine ja päästeosaduse vahendamine […] antud ülesandeks kogudusele kui tervikule ja selle üksikutele liikmetele.“[3] Vähendamata „reformatoorse arusaama järgi Kristuse erilisel ülesandel“[4] põhineva ministerium verbi tähtsust, rõhutatakse sellega Jumala rahva ühist vastutust. Kuid on oluline, et kuulutuse tähtsat positsiooni evangeelses kirikus arvestades oleks tagatud asjakohane ja kõrgetasemeline väljaõpe ja täiendusõpe.

 

3. Soovitused

3.1. Ordinatsiooniga seotud ameti väljaõppe vastastikune tunnustamine

Käesolev tekst kirjeldab kiriku ametisse ordineerimise eelduseks oleva hea teoloogiahariduse tunnusjooni. Selles sisaldub rida impulsse oma väljaõppe praktika ülevaatamiseks ja vajadusel muutmiseks. Väljaõppe konkreetne kuju sõltub kohalikest asjaoludest ja vajadustest. Kui kirikud saavad aga jõuda üksmeelele siin esitatud hea väljaõppe põhimõtete osas, muudab see lihtsamaks üksteise väljaõppeviiside ja kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise. See süvendab kirikute kokkukuuluvust ja tugevdab kirikuosadust. Ka usuteaduskondade jaoks lihtsustab see õppetulemuste vastastikust tunnustamist.

Hea teoloogiaharidus püüab selle poole, et teaduslik järelemõtlemine, seos praktikaga ja elatud usk leiaksid omavahelise tasakaalu. Seda tasakaalu tuleb kirikutel kõiki hariduse reformimise ja kujundamise meetmete puhul silmas pidama.

Kirikliku väljaõppe vormid (nt vikariaat, õpinguteaegsed praktikumid) on kirikuti väga erinevad. Liikmeskirikud peaksid EKOE tasandil arutlema ühiselt kirikliku väljaõppe edasise arengu küsimusi.

Usuteaduskondade jaoks on oluline see, et enam kui seni peavad ülikoolide usuteaduskondade lõpetajad õppima teoloogia harude omavahelist ühendamist, piibliteaduse, ajaloo, süstemaatilise ja praktilise teoloogia perspektiivide seostamist. Seejuures tuleb kõigis õppevaldkondades rõhutada veelgi enam interdistsiplinaarsust.

Reeglina eeldab õpetajaametisse võtmine magistrikraadi tasemel teoloogilist kvalifikatsiooni.[5]

 

3.2. Rahvusvaheline vahetus ja koostöö

Akadeemiliste õpingute ajal toimuvat õppimist välismaa ülikoolis peetakse paljudes EKOE kirikutes juba iseenesestmõistetavuseks. Kirikud ja ülikoolid peaksid seda ka edaspidi edendama. Juba olemasolevaid partnerlussidemeid usuteaduskondade vahel (nt Erasmuse programmi raames) saab täiendada partnerlussidemetega kirikute ja kiriklike õppeasutuste vahel.

Ka praktikat ja kirikliku väljaõppe faase tuleks tulevikus sooritada enam välismaal. Kirikutes, kus on olemas vikariaat, tuleks leida võimalusi selle muutmiseks rahvusvahelisemaks.

Teretulnud on programmid, mis võimaldavad vaimulike ajaliselt piiratud vahetust ning kindlustavad võimalikult suurt kasu partnerite kogemustest ja perspektiividest. Selles seoses tuleb mõtelda ka väljastpoolt EKOE-d omandatud kvalifikatsioonide ja diplomite tunnustamisele.

Ühe EKOE kiriku töötaja püsiv tööleasumine teises EKOE kirikus aitab kaasa kirikuosaduse süvendamisele. Seda lihtsustaksid uusi töötingimusi tutvustavad kiirprogrammid. Eeskujuks võiksid olla näiteks kursused, mis juhatavad sisse antud konkreetse kiriku ajaloosse, õigusesse ja liturgiasse.

Õpetajate täiendusõpe vajab tänaste väljakutsete taustal didaktilist kontseptsiooni ja selget tõhustamist. EKOE raames on selleks häid võimalusi: rahvusvahelised täiendusõppe vahetusprogrammid, rahvusvaheliste pastoraalkolleegiumide ja mitmepoolsed täiendusõppega seotud partnerlussuhted. Sellele lisaks tuleks luua kohaseid koordinatsiooni ja kooskõlastuse meetmeid. Arvestades vajadusega õpetada välja spetsiifilisel alal – näiteks kiriku ja diakoonia juhte –, tuleb arendada koolitusvõimalusi, millest võtavad osa mitmed mingi Euroopa piirkonna kirikud. EKOE koduleheküljel saab teha reklaami täiendusõppe võimaluste kohta kogu Euroopas.

 

3.3. Edasine töö

EKOE kirikud peaksid tajuma oma vastutust töötada edasi ordinatsiooniga seotud ameti väljaõppe ülesandega, selles dokumendis sisalduvate impulsside teostamisega ja edasiste konkreetsete sammude kokkuleppimisega. Eriti käib see õpetajate täiendusõppe kohta. Kohaseks töövahendiks on siin korrapäraselt EKOE tasandil aset leidvad konsultatsioonid.

 

Konsultatsiooniprojektis „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ osalejad

 

Liikmeskirikute delegaadid

Stud. theol. Benjamin Apsel, Evangeelne Kirik Saksamaal

Prof dr Jörg Barthel, Evangeelne Metodisti Kirik Saksamaal

Prof dr dr h.c. Michael Beintker, Evangeelne Kirik Saksamaal*

Õp Marit Bunkholt, Norra Kirik

Prof dr Gordon Campbell, Iirimaa Presbüterlik Kirik

Õp John Chalmers, Šoti Kirik

Privaatdotsent dr Daniel Cyranka, Evangeelne Kirik Saksamaal

Dr Harm Dane, Hollandi Protestantlik Kirik
Stud. theol. Anna-Katharina Diehl, Evangeelne Kirik Saksamaal

Õp Pál Erdélyi, Slovakkia Reformeeritud Kristlik Kirik

Prof dr Sándor Fazakas, Reformeeritud Kirik Ungaris

Ülemkirikunõunik dr Bernhard Felmberg, Evangeelne Kirik Saksamaal

Õp dr David Field, Evangeelne Metodisti Kirik, Kesk- ja Lõuna-Euroopa Keskkonverents

Prof dr Ermanno Genre, Evangeelne Valdeslaste Kirik Itaalias

Prof dr Christian Grappe, Prantsusmaa Luterlike ja Reformeeritud Kirikute Osadus

Praost Aivars Gusevs, Evangeelne Luterlik Kirik Lätis

Rektor Eberhard Harbsmeier, Evangeelne Luterlik Kirik Taanis

Rektor õp dr Martin Hoffmann, Evangeelne Kirik Saksamaal

Prof dr Jenő Kiss, Reformeeritud Kirik Rumeenias (Transilvaania piirkond / Siebenbürgen)

Juhtiv piiskop Miloš Klátik, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Luterlik Kirik Slovakkias

Õp Hilke Klüver, Evangeelne Reformeeritud Kirik (Saksamaa)

Õp Donald McCorkindale, Šoti Kirik

Ülemkirikunõunik Joachim Ochel, Evangeelne Kirik Saksamaal

Õp Indulis Paics, Evangeelne Luterlik Kirik Lätis

Prof dr Georg Plasger, Reformeeritud Liit (Saksamaa)

Ülemkirikunõunik dr Hannelore Reiner, Ausburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias*

Sinodi nõukogu president õp Antoine Reymond, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit

Õp dr Jan Roskovec, Böömi Vendade Evangeelne Kirik

Kirikunõunik Christoph Saumweber, Evangeelne Luterlik Kirik Baieris

Assessor õp dr Ove Sander, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Õp Thomas Schaufelberger, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit

Prof dr Robert Schelander, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias*

Prof dr Peter Scherle, Evangeelne Kirik Hessenis ja Nassaus*

Ülemkirikunõunik Karl Schiefermair, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias

Ülemmaakirikunõunik dr Frithard Scholz, Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik

Prof dr Jens Schröter, Evangeelne Kirik Saksamaal

Õp privaatdotsent dr Regina Sommer, Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik

Õp Jean-Michel Sordet, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit

Prof dr Lajos Szabó, Evangeelne Luterlik Kirik Ungaris*

Pr Moira Whyte, Šoti Kirik

Ülemmaakirikunõunik Michael Wöller, Evangeelne Kirik Saksamaal*

 

EKOE keskuse töötajad

Piiskop dr Michael Bünker, EKOE peasekretär

Õp mag Adel David*

Prof dr Martin Friedrich, EKOE õpetuskõneluste ja teoloogilise uurimistöö sekretär*

 

* Toimetusrühma liikmed

 


[1] Sel teel õpetajaametisse jõudnud inimeste ametinimetused ja õiguslik seisund ei ole kirikutes ühtne. Paljudes saksa kirikutes on kasutusel nimetus „aseõpetaja“ (Pfarrverwalter).

[2] Taas pole mõisted ühtsed. Mõnedes kirikutes on „ilmikjutlustajad“ või „lektorid“ („lugejad“ – toim) (keda aga võidakse peale edasiste kursuste läbimist volitada ka sõnakuulutuseks ja sakramentide talitamiseks).

[3] Thesen zur Amtsdiskussion heute (Tampere-Thesen1986), These 2.

[4] Samas.

[5] „Magistrikraad“ tähendab siin teist astet üksteisele järgnevas õpingutesüsteemis (magistrikraad järgneb bakalaureusekraadile), nagu see on valdavalt levinud tänapäeva Euroopas, kusjuures Suurbritannias ja Iirimaal ei ole enamasti kasutusel täpselt sama süsteem.

 

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Vallo Ehasalu, toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal, EELK konsistooriumi välissuhete komisjoni, EELK Usuteaduse Instituudi ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna koostöös.

 

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English