Artiklid

Põgus sissejuhatus Uue Testamendi tekstikriitikasse

Jaan LaheMis on Uue Testamendi tekstikriitika?

Tekstikriitika all mõeldakse mistahes kirjandusteose koopiate teaduslikku uurimist, mille eesmärk on taastada algne või sellele võimalikult lähedane tekstikuju. Kuna antiikajal kirjutati kergesti hävivale papüürusele, ei ole säilinud ühegi antiikse kirjandusteose algeksemplari, küll on aga igast teosest olemas hulk koopiaid. Kuna teose koostamise ja selle vanimate säilinud koopiate vahel valitseb tavaliselt pikem ajaline distants (paljud antiikkirjanduse teosed on meieni jõudnud näiteks üksnes keskajast pärinevate käsikirjade vahendusel), siis on loomulik, et tekstide sõnastusse on ümberkirjutamise käigus sugenenud muudatusi. Viimased võivad olla nii ümberkirjutamisel tekkinud vead kui ka hilisemate generatsioonide katsed teksti parandada. Tekstikriitika püüab erinevate käsikirjade võrdlemise teel selgitada välja, milline võis olla teose algne sõnastus, s.t sõnastus, mis pärineb teose autorilt.

Põhimõtteliselt kehtib eelöeldu ka Uue Testamendi (edaspidi: UT) kohta. Kuni 15. sajandini kirjutati UT teoseid ümber käsitsi ning mitte ühegi UT teose algeksemplari pole säilinud. Kuid erinevalt paljudest teistest antiikaegsetest teostest on UT teosed paremas olukorras: enamikust UT teostest on säilinud rohkem koopiaid kui ükskõik millisest teisest antiikaegsest kirjandusteosest ja nende hulk on tänu uutele leidudele aastakümnetega kasvanud ning kasvab pidevalt. Kui 1969. aastal oli teada 81 papüürust, 267 majuskelkäsikirja (s.t suurtähtedega kirjutatud käsikirja; need on vanemad kui minusklid ehk väiketähtedega kirjutatud tekstid, mis tulid kasutusele alles 8. saj pKr), 2768 minuskelkäsikirja ja 2146 lektsionaari (s.t jumalateenistusel kasutamiseks mõeldud lugemisraamatut, mis sisaldavad lektsioone ehk jumalateenistusel loetavaid piiblitekste), siis 2005. aastal oli registreeritud 118 papüürust, 318 majuskelkäsikirja, 2878 minuskelkäsikirja ja 2434 lektsionaari (Söding/Münch 2005, 32). Ka distants UT raamatute kirjutamise ja aja vahel, millest pärinevad nende vanimad käsikirjad, on väiksem, kui paljude teiste antiikajast pärinevate tekstide puhul. Teatavasti pärinevad UT teosed ajavahemikust u 50–150 pKr. Vanimad teosed on seitse autentset Pauluse kirja (1Ts, Rm, Gl, Kl, 1Kr–2Kr, Fl, Fm), mis pärinevad 1. saj 40-ndate aastate lõpust ja 50-ndatest aastatest; evangeeliumid ja Ap pärinevad ajavahemikust u 70–100 pKr ning osa kirju (1Jh–3Jh, 1Pt, Jk, Jd, 1Tm–2Tm, Tt) 1. saj lõpust või 2. saj algusest. Kõige hilisem on 2Pt, mis on dateeritud u aastasse 150 pKr. Vanimad säilinud papüüruskäsikirjad on pärit juba 2. saj-st. Järgneval saj-l nende hulk kasvab ning 4. saj-st on säilinud kogu UT teksti sisaldavad pärgamentkoodeksid (köidetud lehtedega koodeksid on meie raamatu vahetuks eelkäijaks). Seepärast on meil alust arvata, et kuigi UT algtekst ei ole rekonstrueeritav, on ülimalt suure tõenäosusega rekonstrueeritav tekstikuju, mille UT teosed olid omandanud 2. saj-ks.

 

Lühidalt Uue Testamendi tekstikriitika ajaloost

Juba varased kirikuisad Tertullianus, Eirenaios ja Origenes olid märganud seda, mida märkab ilmselt ka iga tähelepanelik piiblilugeja tänapäeval: paljudest UT tekstidest on olemas erineva sõnastusega variante. Varakristlikud autorid juhivad sellele aeg-ajalt tähelepanu, kuid süstemaatilise tekstide võrdluseni nad ei jõudnud (ka Origenes mitte, kes võrdles aga erinevaid Vana Testamendi (edaspidi: VT) tõlkeid omavahel ning lisaks heebreakeelse tekstiga (vt Lahe/Nõmmik 2013). UT teoste erinevaid tekstivariante hakati võrdlema varasel uusajal. Nii kogusid inglise õpetlased J. Fell (1675) ja J. Mill (1707) kokku erinevad UT tõlked ja kreekakeelsed käsikirjad ning võrdlesid neid. 19. saj-l lisandusid seni tuntud UT käsikirjadele uued leiud. Neist olulisem on 4. saj-st pärinev ja kogu UT teksti sisaldav Codex Sinaiticus, mille avastas Siinai Püha Katariina kloostrist ja avaldas Leipzigist pärit uustestamentlane Constantin von Tischendorf (1815–1859). Esimese tekstikriitilise UT väljaande avaldasid inglased B. F. Westcott (1825–1901) ja F. J. Hort (1828–1892) aastatel 1881–1882. Pisut hiljem, 1898. aastal, asendas viimase Eberhard Nestle (1851–1913) tekstikriitiline väljaanne Novum Testamentum Graece, mis tugines varasematele väljaannetele (Tischendorf, Westcott-Hort, R. E. Weymouth). Nestle väljaanne sai aluseks tänapäeva tähtsaimale UT tekstikriitilisele väljaandele, mille valmistasid E. Nestle poeg Erwin Nestle (1883–1972) ja Kurt Aland (1915–1994), kelle järgi seda nimetatakse Nestle-Alandi väljaandeks. Nestle-Alandi Novum Testamentum Graece on tänaseks ilmunud juba 27 väljaandes, kusjuures iga väljaanne sisaldab täiendusi teksti all ja parempoolses servas paiknevas tekstikriitilises aparaadis. Viimane on tekstikriitilise analüüsi peamine töövahend. Alates eriti viimasest trükist on tekstikriitiline aparaat muutunud komplitseeritumaks ja annab kasutajale senisest rohkem võimalusi tekstikriitiliste otsuste tegemiseks. Tekstikriitilise aparaadi sümbolitest annab eesti keeles ülevaate Randar Tasmuth (Nõmmik/Tasmuth 2006, 48).

 

Tekstikriitika reeglid

UT teaduses on kujunenud välja kriteeriumid, mille põhjal otsustatakse, millist erinevatest tekstivariantidest (lugemisviisidest) tuleb pidada kõige lähedasemaks algsele, ning reeglid, mida tekstikriitika kasutab. Seejuures tehakse vahet väliste ja sisemiste kriteeriumide vahel. Vaatleme neid kriteeriume ja reegleid nüüd lähemalt.

I Välised kriteeriumid

1. reegel: kõige paremini tõendatud lugemisviis on kõige algsem.

Fakt, et mingit lugemisviisi toetab suur hulk käsikirju, ei tähenda veel, et see lugemisviis oleks kõige algsem. Algse lugemisviisi kasuks otsustamisel tuleb pidada silmas, millist lugemisviisi toetavad kõige kaalukamad, s.t vanimad käsikirjad ehk siis papüürused ja majusklid (edaspidi kasutan kõigi UT käsikirjade kohta UT teaduses juurdunud mõistet „tunnistajad“ (sks die Zeugen, ingl the witnesses). Kuid see reegel ei ole absoluutne: mõnikord võib algsem tekstivariant olla säilinud ka hilisemates käsikirjades. Mõni tekstivariant võib olla ka nii laialt levinud, et see on enamusest käsikirjadest algse lugemisviisi välja tõrjunud. Nii tundub see olevat juhtunud 1Kr 9:5, kus algne tekstivariant oli ilmselt „kaasa võtta naist“, mitte „kaasa võtta õdede hulgast naist“, nagu öeldakse enamuses käsikirjadest; see oletatav algsem lugemisvariant on aga säilinud vaid üksikutes käsikirjades (Zimmermann 1968, 39). Seepärast tuleb kõige rohkem tuge leidnud lugemisviisi kontrollida keeleliste ja sisuliste kriteeriumide valgusel. Keeleline kontroll tähendab seda, et uuritakse antud teksti grammatikat, leksikat jms. Sisuline kontroll püüab otsustada lugemisviisi algsuse üle selle põhjal, kuivõrd seda lugemisviisi toetab analüüsitava kirjakoha ajalooline ja teoloogiline kontekst. Siin peab eksegeet pidama silmas tolle UT teose teoloogiat, millest analüüsitav tekst pärineb, algkristluse ajalugu jne, s.t eksegeet peab siin kasutama teiste teoloogiliste distsipliinide abi.

2. reegel: tuleb silmas pidada käsikirjade omavahelist sugulust.

On väga haruldane, et üks käsikiri osutub teise vahetuks koopiaks – käsikirjadevahelised sugulussuhted on enamasti komplitseeritumad; kuid sellistel juhtudel heidetakse koopiana tuvastatud käsikiri rikkalikust käsikirjade hulgast otsemaid kõrvale. Mõnikord tuleb siiski ette, et üks käsikiri osutub teise sugulaseks. Kui see on tõestatud, tuleb näivalt kahekordsele tunnistusele omistada ainult üks hääl. Sugulust üksikute käsikirjade vahel tunnistavad kõige selgemini ühised vead tekstis. Kui näiteks erinevad vanaladina tõlked muudavad Lk 9:3 nimetatud reisipauna „kiviks“ (kirjutades peram ‘pauna’ asemel petram ‘kivi’), siis on väga ebatõenäoline, et käsikirjade ümberkirjutajad oleksid teinud sama viga teineteisest sõltumatult.

On võimatu joonistada välja uustestamentlike käsikirjade ühtset päritolupuud; küll lasevad aga erinevad käsikirjad jagada end kindlatesse gruppidesse. Eksegeedi ülesanne seisneb selles, et ta peab tundma hästi käsikirjadevahelisi sugulussuhteid, et sageli väga pikka tunnistajaterida nende gruppide järgi ära tunda.

3. reegel: üksikuid tunnistajategruppe tuleb üksteisega võrrelda.

UT teaduse ajaloos on erinevaid tunnistajaid grupeeritud mitut moodi (esmakordselt jagasid tekstid suurematesse gruppidesse Westcott ja Hort), ent praegu arvestatakse siin peaasjalikult kolme rühma ehk tekstiperekonnaga. Need on egiptuse ehk aleksandria rühm, nn lääne tekst ja bütsantsi ehk koinee tekst. Vaatleme neid gruppe eraldi:

A. Egiptuse rühma iseloomustab tema väga kõrge vanus. Sellesse rühma kuulub enamik vanimaid UT käsikirju (s.t papüürusi) ning nagu näitavad mitmed leiud, oli see tekstirühm Egiptuses levinud juba 2. saj. Egiptuse rühma esindavad veel Codex Sinaiticus, Codex Vaticanus (4. saj), Codex Ephraemi rescriptus (5. saj), Codex Regius (9. saj) ja osaliselt ka Codex Alexandrinus (5. saj), Egiptuses tegutsenud kreeka kirikuisad Origenes ja Aleksandria Klemens ning UT koptikeelsed tõlked (tähtsaimad neist on sahiidi- ja bohaiirimurdeline tõlge). Egiptuse rühma kuuluvad tunnistajad ei esinda „neutraalset teksti“ (nagu arvasid Westcott ja Hort), sest on ilmne, et seegi tekstiperekond on tekkinud progresseeruva tekstipuhastamise tulemusena. Ta ei esinda ka UT algteksti, ent on kindel, et ta viib algtekstile lähemale kui teised tekstivormid. Seepärast on sellesse rühma kuuluvatel tunnistajatel suur kaal.

B. Lääne tekstirühm oli levinud eeskätt Rooma riigi lääneosas. Seda tekstirühma esindavad Codex Basileensis (8. saj), Codex Boernerianus (9. saj) ja Codex Augiensis (9. saj), ladinakeelsed UT tõlked ning ladina kirikuisad (Tertullianus, Cyprianus, Ambrosius jt). Koos egiptuse tekstirühmaga iseloomustab ka lääne tekstirühma kõrge vanus: seegi tekstirühm oli levinud juba 2. saj ja mitte ainult Põhja-Aafrikas, Itaalias ja Gallias, vaid ka Egiptuses. On koguni oletatud, et tegelikult tekkiski nn lääne tekstirühm Rooma riigi idaosas ja levis sealt läände (Conzelmann/Lindemann 2000, 31). Seepärast ei tohi võtta nimetust „lääne tekst“ liiga kitsalt. Egiptuse tekstist eristavad lääne teksti laiendused, mõnikord aga ka väljajätmised, mis on teadliku ületöötamise tulemus. Seepärast puudub tal kaal kohtades, kus egiptuse tekst ja lääne tekst lahknevad. See ei tähenda aga üldsegi seda, et paljudel puhkudel ei võiks ka lääne tekstiperekond pakkuda lugemisviise, mis lähevad algtekstile väga lähedale.

C. Bütsantsi ehk koinee tekstirühm on olemasolevatest tekstiperekondadest kõige levinum: seda esindab evangeeliumide osas koodeks Codex Alexandrinus ning enamik minuskelkäsikirju. Samas on see tekstiperekond aga ka kõige noorem: esmakordselt esineb ta alles Johannes Chrystostomuse (u 350–407) teostes. Koinee tekst kujutab endast pideva redaktsioonitöö tulemust, mille eesmärk on olnud teksti keeleliste konaruste silumine, stiili parandamine ja erinevate lugemisviiside lepitamine. Seetõttu on koinee teksti väärtus tekstikriitika jaoks väiksem kui kahe eelpool nimetatud tekstiperekonnal. Kuid sellele vaatamata võib vahel ka koinee tekstis leiduda kohti, kus erinevalt teistest perekondadest võib olla säilinud algsem lugemisviis.

Üldised põhimõtted on erinevate tekstiperekondade kaalumisel järgmised: kui ühe lugemisviisi kasuks kõnelevad nii egiptuse kui ka lääne tekstiperekonda kuuluvad tunnistajad, mis erinevad ühest koinee tekstiperekonda kuuluvast tekstist, tuleb otsustada kahe esimese kasuks. Kui ühe lugemisviisi poolt kõnelevad nii egiptuse kui koinee tekstiperekonda kuuluvad tunnistajad, mis lähevad lahku lääne teksti omadest, tuleb eelistada esimesi. Küllalt sageli võidakse egiptuse tekstiperekonnast pärinevate tunnistajate poolt kaitstud lugemisviisi eelistada ka lääne ja koinee grupi poolt ühiselt tõendatud lugemisviisile, sellal kui lääne või ka koinee grupp üksinda pakub harva eelistatavat lugemisviisi. Sellest reeglist on erandeid, kuid see vaid kinnitab reeglit.

4. reegel: tuleb jälgida paralleeltekstide mõju ja (VT tsitaatide puhul) Septuaginta (edaspidi: LXX) teksti mõju analüüsitava kirjakoha sõnastusele.

Paralleeltekstide sissetungimist võib täheldada eriti sünoptilistes evangeeliumides. Paralleeltekstide abil on püütud teksti arusaadavamaks teha ja harmoniseerida teda paralleelperikoopidega. Nii on näiteks Mt 19:9 esinev sõnastus „muidu kui hooruse (kr porneia) pärast“ osades käsikirjades Mt 5:32 mõjul muudetud sõnadega „muul põhjusel kui hooruse pärast“; kuna Matteuse evangeeliumi tekst oli kiriklikult kõige laiemalt kasutusel, on paljudes käsikirjades püütud ka teisi evangeeliume harmoniseerida Matteuse evangeeliumi teksti abil.

Kuna UT autorid on VT-d tsiteerinud sageli üsna vabalt, siis on käsikirjade hilisemad kasutajad püüdnud sageli tasandada lahkuminekuid LXX-i tekstist. Nii on näiteks Mt 15:8 esinevat Js 29:13 tsitaati paljudes käsikirjades kohandatud LXX-i tekstile. VT tsitaatide sõnastuse kokkulangevuste puhul LXX-i tekstiga tuleb sageli arvestada teksti ületöötamisega.

5. reegel: Tuleb arvestada kokkukuuluvate lugemisviisidega.

Klassikalise näitena olgu selle reegli kohta toodud Hb 9:2, kus Codex Vaticanus paigutab teksti vahele sõnad „ja kuldne suitsutusaltar“ , jättes aga see-eest 9:4 välja sõnad „kuldne suitsutusaltar ja“. Mõlemad lugemisviisid on teineteisega seotud ja kujutavad endast ühte üksust: nad pärinevad samalt korrektorilt, kes on nihutanud suitsutusohvri altari kogudusetelgi kõigepühamast paigast pühasse paika.

II Sisemised kriteeriumid

Kui lugemisviisi algupärasuse üle on otsustatud, tuleb arvestada ka sisemiste kriteeriumidega, mis kõnelevad asjaomase lugemisviisi kasuks. Siin kehtivad järgmised reeglid:

6. reegel: raskem lugemisviis on algsem.

Seda reeglit seletab lause: see lugemisviis on sekundaarne, mille sündimist mingist teisest lugemisviisist on võimalik loomulikult seletada. On tõenäolisem, et algupäraselt raskem lugemisviis muutub tradeerimise käigus lihtsamaks kui ümberpöördult. Kui kopeerija ei mõista teksti, on tal kiusatus teha see omapoolsete paranduste kaudu mõistetavaks. Näitena raskema lugemisviisi kohta olgu toodud Mk 2:26: „ülempreester Ebjatari ajal“, mis on mõnedest käsikirjadest ja vanadest tõlgetest välja jäetud ilmselt selleks, et vältida raskusi, mis tulenesid tõsiasjast, et kõnesolev sündmus ei toimunud mitte ülempreester Ebjatari, vaid tema isa Ahimeleki ajal (1Sm 21:2).

7. reegel: lühem lugemisviis on algsem.

On usutavam, et algselt lühemat teksti on tagantjärgi laiendatud, kui et algselt pikemat teksti on tagantjärgi lühendatud. Laiendusi on tehtud selleks, et teksti seletada. Näiteks seletuses Vaimu kohta, keda Jeesusesse uskujad pidid kord saama (Jh 7:39), tunti puuduvat iseloomustus, mis vaimust on juttu, ning lisati seletuseks sõna „püha“ .

8. reegel: eelistatud lugemisviis peab olema kooskõlas oma kontekstiga.

Negatiivselt sõnastatuna tähendab see seda, et tekstivariant, mis seisab vastuolus käsitletava kirjakohaga või ka terve raamatuga, milles ta paikneb, ei saa pakkuda algupärast sõnastust. See reegel puudutab ka tekstisse tehtud lisandusi ja oletatavaid glosse. Klassikaliseks näiteks konteksti sobimatu lisanduse kohta on nn abielurikkuja perikoop (Jh 7:53–8:11). See esineb küll enamikus käsikirjades ja selle autentsuses üldiselt ei kahelda, ent perikoop katkestab teksti terviklikkuse, kuna 8:12 liitub hõlpsasti 7:52-le ning 8:11 ja 8:12 vahele on tekkinud pinge. Seepärast on ilmne, et perikoop ei kuulunud algselt Johannese evangeeliumisse. Mõnedes käsikirjades seisab perikoop Luuka evangeeliumis (21:38 järgi). Ilmselt oli perikoobi „solgutamise“ põhjuseks asjaolu, et algkoguduse suhtumine abielurikkumisse oli palju järeleandmatum kui siin Jeesusel (vt 1Kr 6:9jj; Hb 13:4 jm) ja Jeesus näis liiga kergesti andestavat naisele (Paul/Masing 1989, märkus Jh 7:53–8:11 juurde).

9. reegel: eelistatud lugemisviis peab võimaldama seletada, kuidas on tekkinud teised variandid. See on nn vastuproov (sks Gegenprobe), mis ei ole aga kõikidel juhtudel võimalik. Nii on Mk 9:49 kõige pikem lugemisviis olnud: „sest iga (inimene) on tulega soolatav ja iga ohver on soolaga soolatav“, mida pakuvad näiteks Codex Alexandrinus ja Codex Ephraemi rescriptus. Sellest on tekkinud homoioteleutoni mõjul lühem lugemisviis: „sest iga (inimene) on tulega soolatav“, mida pakuvad näiteks Codex Vaticanus ja Codex Regius. Viimaks on see Jeesuse ütlus saanud kuju: „sest iga ohver on soolaga soolatav“, mida pakub näiteks Codex Cantabrigiensis. Viimast sõnastust on peetud raskestimõistetava lugemisviisi kergemini mõistetavaks muutmiseks.

10. reegel: vaid äärmisel juhul võib kasutada õige lugemisviisi saavutamiseks konjektuuri (paranduse) abi. Konjektuurid ei tugine ühelegi käsikirjalisele tunnistajale ning seepärast võib neid teha üksnes äärmise häda sunnil, s.t juhul, kui ükski olemasolev tekstipärimus ei anna mõttekat teksti. Õigustatud konjektuuri näiteks on Jk 4:2, kus juba Rotterdami Erasmus on teinud ettepaneku asendada käsikirjades esinev phoneuete („tapate“) sõnaga phthoneuete („kadetsete“), sest antud kirjakohas tundub see olevat lihtsalt usutavam. Siin võib olla tegemist lihtsalt ühe tähe ärajäämisega.

Tekstikriitika on eksegeetika esimene tööetapp. Alles pärast tekstikriitilist analüüsi on võimalik siirduda järgmise tööetapi juurde, milleks on kirjanduskriitika. Aga sellest mõnel teisel korral.

 

Kirjandus

Conzelmann, Hans; Lindemann, Andreas. Arbeitsbuch zum Neuen Testament. Tübingen: Mohr Siebeck, 2000.

Egger, Wilhelm; Wick, Peter. Methodenlehre zum Neuen Testament. Freiburg, Basel, Wien: Herder, 2011.

Lahe, Jaan; Nõmmik, Urmas. „Lühike sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse“ – Kirik & Teoloogia, nr 116/ 28.2.2014.

Nestle-Aland = Novum Testamentum Graece post Eberhard Nestle et Erwin Nestle communiter ediderunt Kurt Aland, Matthew Black, Carlo M, Martini, Bruce M. Metzger, Allen Wirgren. 27., neu bearbeitete Auflage. Stuttgart: Deutsche Bibelgesellschaft, 1993.

Nõmmik, Urmas; Tasmuth, Randar. Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006.

Paul, Toomas; Masing, Uku (Joonelaused märkused). Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi laulud. Tallinn: EELK Konsistoorium, 1989.

Schnelle, Udo. Einführung in die neutestamentliche Exegese. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 2000.

Söding, Thomas; Münch, Christian. Kleine Methodenlehre zum Neuen Testament. Freiburg, Basel, Wien: Herder, 2005.

Zimmermann, Heinrich. Neutestamentliche Methodenlehre. Stuttgart: Kath. Bibelwerk, 1968.

 

Jaan Lahe (1971), dr theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English