Võtame täna need kaks sõna härra Lutheri lausest välja ning toetume nendele. Ja lisame sellele meie usuisa Masingu tähelepaneku uskumisest: „See, mida peab ideaaliks Jacopone da Todi ja iga keskaja tõeline usklik, tahe – Del inferno non temere, ne del cielo speme avere!“ Reformatsiooni loogika ütleb meile, et meil pole „hiiglasi“, kelle õlgadel istuda. Seepärast pole midagi sellest, kui usuisaks kutsuda kasvõi iseennast. Aga see oleks ütlemata pretensioonikas. Ja pealegi antakse enamus tiitleid inimesele siis, kui ta on usside järada.
Kas inimene saab vabaks patust? Kas patune pääseb patustamisest? Ei, sest inimene on simul justus et peccator. Meie „hiiglane“, osutades paljude armastatud Lutherile, võtab kokku: „Luther ja ortodoksia täiesti eitasid pühade inimeste olemasolu.“ Kui sul on veendumus „kahest“ – alati peab olema kaks. Sa oled õige ja patune. Jumal vs kurat. Kaks riiki – vaimulik ja ilmalik. Ja muidugi kaks sakramenti.
Inimene on määratud olema non posse non peccare. Ja ongi vältimatu. „Niisiis, sa oled kord juba patune ja ei pääse niikuinii kunagi patust,“ kinnitab meid usuisa Dietrich Bonhoeffer. Miks ja kuidas on see küll võimalik? Kas tõesti kristlane ei saa olla teisiti? Miks „nad kõik olid veendunud, et inimene saab müüa enda ära kuradile, hakata nõiaks ja kogu maailma levitada „kurjust“? Miks nad ometi deklareerisid halva hääst nigelamaks?“ Kas tõesti on selles süüdi peccatum originale? Kas ongi nii, et pääsenul, uuesti sündinul jääb alles midagi vanast? Kas inimene, kes on tõesti uuesti sündinud, peab patustama, sest ta on ikkagi inimene? Jah, sest pärispatust vabastab inimese alles surm, „milles lihalik olemisviis kõrvaldatakse“, nagu kirjutab kokkuvõtvalt Martin Lutheri õpetusest meie usuisa Urmas Petti. Selle toetuseks on ka näiteks meie usuisa Elmar Salumaa selgitus: „Inimene asetub nüüd armusaanud patuse seisundisse – mitte et ta nüüdsest peale oleks patuta, vaid tal on õigus ja võimalus ikka ning jälle kahetsejana astuda oma Isa ette ja võtta temalt vastu andeksandmist ja armu.“ Ta toetub usuisa Pauluse mõttekäigule (Rm 7:14–25) – „Paulus on seda õigesti mõistnud, kirjeldades ennastki inimesena, kes on alles teel lõppeesmärgi poole.“ Siin võiks nüüd ju ironiseerides järeldada, et Paulus püüdles oma lihaliku surma poole. Aga ei. Vaadakem hoopis, mida ütleb selle kirjakoha kohta usuisa Masing. „Viimati tuleb rõhutada, et Paulus /…/ kõneleb juutidele juudina. See, mida ta kirjeldab siin, ei ole „normaalse kristlase“ elu /…/, vaid „normaalse juudi“.“ Niisiis, kui jõhkralt kokku võtta, siis jääb ja on iga kristlane kuni oma surmani Jumala suhtes jätis, kellele Luther ütleb sed fortius fide et gaude in Christo. Niisiis, inimene ei sünni uuesti, vaid võtab endale lisaks Uue Aadama nii, et Vana Aadam jääb alles. Jälle see arv kaks, sellest pole pääsu. Inimene tehakse kaheks. Lihaks ja vaimuks. Ja liha lunastajaks on surm. Usuisa Masing hüüatab: „Jumal ei suuda inimest muuta, kurat küll!!“
Kurat küll, kas tõesti on Jumal päästnud ainult inimese vaimu, kuid liha mitte? Tõesti, kui inimene ei oleks dualismi ori – mis on kindlasti patt –, ta teoloogia oleks hoopis teistsugune. Aeg on edasi läinud, mateeria ja vaim on saanud üheks, jälle, ma arvan. Ja sellesse sobib paljude usuisa Lutheri usutunnistus, mis väljendub mõttes: patusta julgesti. Liha ja vaimu, Aadamate vaheline võitlus on kadunud. Vähemalt uuestisündinute jaoks. Nad on tervikuna uueks saanud, Aadam ei võta endale lisaks Aadamat, vaid on ainult üks Aadam.
Kas kristlane elab patus? Ei. Aga me ju patustame, ütleme. Kui me teeme seda, siis pole me kristlased. Miks küll arvab end usklikuks pidav inimene, et ta on usklik ja kristlane? Tuleb üles tõusta, minna kirikus kantslisse ja öelda iseendale ning kuulajaskonnale, et meie, kes endid kristlasteks nimetame, ei ole kristlased. Me pole uuesti sündinud.
Usuisa Lutheril on õigus, patusta julgesti, sest iga su hingetõmme, südametukse on patt, mööda elamine. Igal hetkel ja igas kohas oleme valel ajal ja vales kohas. Pole mõtet välja tuua eraldi oma patte ja patukesi, sest kogu meie elu on patt. Jumal näeb seda, ja ei mürista? Miks ta peaks meiesuguseid narre karistama? Ta halastab meie pääle ja räägib igaühega üha uuesti ja uuesti. Armulikult.
Patusta julgesti. Sa oled patt, ja patt ei tee midagi muud, kui patustab. Ära karda põrgut, mida sulle lubatakse ja ära taha taevasse, mida sulle esitletakse. Ela julgesti. Ole reformaator iseendale igal hetkel. Iga oma mõte Jumalast, iga oma pilt Jumalast sea sel samal hetkel kahtluse alla. Nii nagu usuisa Paul Tillich ütles enda kohta: „Minu anastas see paradoks, et see, kes tõsiselt salgab Jumalat, jaatab teda. Selleta ma poleks suutnud jääda teoloogiks.“ Ja sama tunnistuse andis enda kohta usuisa Masing ja põrutas otsa: „Ma soovin, et nõnda juhtuks nendegagi, kes nimetavate lastena viibivad selles maailmas, kuigi nimetavad end usklikeks ja veel sagedamini tõeliselt tõsiusklikeks. /…/ Nad ei usu ja enamasti nad ei tahagi Teist Maailma. Sest Teises Maailmas pole kuulsust, pole jõukust, pole endakindlust, pole käsku ehk põhimõtteid …“
Sa sünnist uuesti ja uuesti, üha uuesti, lähed väest väkke ja näed, et kõik eelnev on olnud patt. Aamen.
Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
