„Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja Seadus tunnistab teid üleastujaiks. Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!“, ütles ka: „Sa ei tohi tappa!“ Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud. Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi. Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks“ (Jk 2:8–13).
Maailm on alati olnud halastamatu. Sellist kuldajastut, mil ühiskonda oleks juhtinud armastus ja halastus, väljendatuna hoolimises ligimesest ja võrdses kohtlemises, ei ole olnud. Võib tsiteerida üht 19. sajandi teadusmeest: „Valitsus on asutus, mis hoiab ära kõik ebaõigluse, välja arvatud selle, mis ta ise toodab“ (A. Quatelet).
Religioon on kutsutud ohjes hoidma maailma julmust, võimu- ja omandiiha, kogu olelusvõitlust. Rohkem või vähem teevadki seda kõik usundid. Rohkem või vähem avaldavad nad inimesele Looja palet ja Tema loomingu saladusi, kutsudes üles austama ja armastama kõike loodut. Kristlastena peame me täiuslikuimaks Jumala ilmutust Kristuses. Temas on meile rõõmusõnum Looja armastusest ja lunastusest. Temas on maailma kannatuste, patu ja vägivalla lõpp. Tema on ristil samastunud rõhutute ja alandatutega, et jaatada nende inimsust ja anda väärikus neile, keda meie põlgame ja välja tõukame.
Evangeeliumi on kuulutatud kaks tuhat aastat. Kas seda kuulnud maailma juhib armastus, halastus, hoolivus, vägivallatus? Või kehtib ikka printsiip, et ühed on paremad ja õigemad kui teised ning need teised tuleb enda ja endasuguste ümber tõmmatud ringist välja arvata, hävitada, füüsiliselt või moraalselt. Moraalne hävitamine, paraku, võib viia ka füüsilise hävinguni. Tundub, et kaks tuhat aastat on liiga lühike aeg inimeste mõtte- ja käitumismustrite muutumiseks. Siiski, kasutades R. Girard’i metafoori, toimib evangeeliumi tekst fermendina, mis põhjustab nende mustrite lagunemise.
Huvitav omadus on inimesel: see võimaldab tal pärast pisarate valamist seriaalikangelasele „kurjast“ tegelasest põhjustatud alandamise puhul ja pärast teleka sulgemist asuda ise kohe sama tegema, teadvustamata seda endale.
Enamik inimesi ei alandaks ega põhjustaks kannatusi teisele omataolisele inimolendile. Suhtumise ja käitumise muutumine leiab aga aset kohe, kui esitleda seda inimest mitte kui inimest, vaid mingi pahelise printsiibi esindajat. Kui veenda ühtesid inimgruppe selles, et mingid teised inimgrupid ei ole justkui täielikult inimesed, saab sellega kergelt õigustada nende mõnitamist, alandamist ja tapmistki. Mingist inimgrupist, mis ei vasta ühiskonnas kehtivale normile, luuakse vaenlase kujutis, võimendatakse mittenormatiivset eripära, omistades talle negatiivseid jooni, kujutades teda ohuna kehtivatele väärtustele ja ühiskonna stabiilsusele. Tähelepanuta jäetakse omaenda vead ja eksimused, endile omistatakse „hea“ poolel seismine.
„Vaenlane“ dehumaniseeritakse ja demoniseeritakse, seega kujuneks justkui hea ja kurja vaheline võitlus. Pole raske arvata, et selline esitlus on kerge leidma kõlapinda just religioossetes kogukondades. Väljaarvamise tavapärasteks kriteeriumiteks võivad olla ideoloogia, nahavärv, seksuaalne orientatsioon, kognitiivne võimekus, füüsiline puue jm. Väljaarvatu saab külge stigma ja tema suhtes on lubatud selline käitumine, mis oleks mõeldamatu „omade“ suhtes. Tema alandamisele, tema kahjustamisele leitakse moraalne õigustus. Sest pole nad ju inimesed, vaid „elajad, nagu hundid, kuigi eri kujuga“ (George Washington indiaanlaste kohta), „rotid“, „kaanid“ (natsid juutide kohta), „tarakanid“ (hutud tutside kohta Ruanda kodusõjas), „peded“ (aktuaalne praegu Eestimaal homoseksuaalide kohta). Lebensunwertes Leben („elu mittevääriv elu“), ütlesid natsid. Vaimse alaarenguga inimesed, autistid, psühhiaatrilised haiged – need olid inimballast, kellest lahtisaamine oli lausa vajalik.
Mõnikord leidub kristlikku sõnumit väljaspool kirikut. Paar aastat tagasi võis linnaruumis näha plakateid, mis teatasid, et kuigi sinu rahvus, rass, puue, seksuaalne sättumus või vanus erinevad minu omast, ei ole sa võõras, teine, väljapoole jääv. Inimesel on palju erinevaid omadusi – miks valida nende hulgast välja üks ja näha ainult seda?
Dehumaniseerimise strateegiate hulka kuulub moraalse paanika tekitamine. Emotsioonid on kõrgel, ühise „vaenlase“ vastu ühinevad ka seni vaenujalal seisnud rühmitused. Frustratsiooni suurenedes tuleb see välja elada „patuoina“ peal. Nii on enamikus maailma hädades süüdi juudid, naised ja homoseksuaalid. Olgu need haigused, finantskriisid või looduskatastroofid. Kohalikes hädades kohalikud tegijad. Teinekord võib patuoinaks osutuda ka mõni muu elusolend, nagu näiteks 1840. aastal Šotimaal St. Kilda saarel üks alk, kes oli mingil moel nõiakunsti selgeks saanud ja suure tormi põhjustanud, milles ka kalureid hukka sai. Vagad külaelanikud võtsid linnu kinni ja viisid ta kirikusse, kus tema üle kohut peeti, süüdi mõisteti ja seejärel surnuks kivitati. Rohkem pole seda linnuliiki Briti saartel nähtud, torme aga küll.
Sotsioloog Goffman eristab kolme varianti stigmaga suhestumisel. On normile vastavad, n-ö normaalsed inimesed, on stigma kandjad, need, kes millegi poolest ei mahu määratud normidesse, ja veel on kolmandad, keda ta nimetab mõistvateks. Need on enamad kui lihtsalt tolerantsed, need on inimesed, kes ise kuuluvad n-ö normaalsete (normile vastavate) hulka, kuid kelle ees stigmatiseeritu ei pea tundma häbi oma erisugususe pärast, sest teab, et hoolimata tema eripärast suhtutakse temasse kui tavalisse kaasinimesse. Sellesse gruppi võib kuuluda näiteks homoseksuaali ema, psüühilise häirega inimese lojaalne abikaasa, meditsiinitöötaja jt. Kas ei peaks selles loetelus olema kindlasti ka Kirik? Kirik, mis peaks esindama Kristust, marginaliseeritute ja stigmatiseeritute sõpra? „Armastada Jumalat ja ligimest ei ole midagi abstraktset, vaid see on täiesti konkreetne: see tähendab näha igas inimeses Jumala palet ja teenida teda,“ nii ütles kord paavst Franciscus ühel kodutute varjupaiga külastusel. Ja ammu enne teda on targad juudi rabid tõdenud: „Kui õelad kiusavad taga õigeid, on Jumal nendega, keda kiusatakse; kui õiged kiusavad taga õigeid, on Jumal nendega, keda kiusatakse; kui õelad kiusavad taga õelaid, on Jumal nendega, keda kiusatakse, ja isegi siis, kui õiged kiusavad taga õelaid, on Jumal nendega, keda kiusatakse“ (Midraš Kohelet Raba 3:19).
Seega: „Mu vennad, ärgu olgu teie usk meie kirkuse Issandasse Jeesusesse Kristusesse ühendatud vahetegemisega inimeste vahel!“ (Jk 2:1).
Imbi Arro (1953) on EELK diakon.
