„Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust. Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab. Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa! Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki. Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad! Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?! Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.“ (Jk 3:2–12)
Apostli sõnad on valusalt tõesed ega jäta puudutamata mitte ühtegi inimest. Nagu ta oma kirja peatükki alustab: „Kõik me eksime paljus.“ Eriti eksime me iga päev sõnadega. Oleme oma kõnes otsekui kahekeelsed. Mõistame kiita Jumalat ja tunnistada talle oma eksimust ja süüdki, püüdes meelt parandada, kuid sageli see ei õnnestu. Tihti juhtub juba jumalateenistuselt lahkudes, kiriku uksel, et kuuleme tagarääkimist ja halba sõna oma ligimese kohta. Sageli teeme seda eneselegi märkamatult.
Tegelikult on kõnelemise and tõeline õnnistus ja imelisem kingitus üldse, mis inimesele on antud. See on jumalik and, sest Jumal ise on Sõna ja Kristus lihaks saanud Jumala Sõna. Me suudame sõnadega edasi anda seda, mida tunneme, kogeme, mõistame, soovime ja tahame, millest mõtleme. Samaaegselt saame mõista ka kaasinimese mõtteid, tundeid, kogemusi, soove ja tahtmisi. Maailma ja elu mõistmine ning mõtestamine toimub ikka sõna läbi.
Nii on sõna kesksel kohal meie elus ehk inimene ning sõna kuuluvad kokku. Sõnad ühendavad, kuid samas ka lahutavad. Sõnadega saame andestada ja hukka mõista, sõnadega loome rahu või õhutame vaenu, sõnadesse võib olla kätketud õnnistus või needus. Sõna läbi avame end kaasinimestele ja leiame tee ligimese südamesse. Viimselt nõnda nagu Jumal ise kõnetab meid oma Sõna läbi, nõnda otsime meiegi kontakti Temaga just sõna läbi.
Me teame tegelikult väga hästi, mida sõnad korda saata võivad ja seetõttu on Pühakirja ja meie vanasõnadesse talletatud hulgaliselt manitsusi, mis soovitavad inimesel õppida oma keelt talitsema. Teame, et väljaöeldud sõna enam kinni püüda ning tagasi võtta ei saa. Me saame need üle huulte lipsanud soovimatud sõnad omaks tunnistada ja andestust paluda. Ei ole laulik asjata palvetanud: „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Ps 141:3)
Kas mõttekam oleks ehk üldse vaikida? Nii mõneski olukorras on see tark tegu. Eriti siis, kui keelel on kiusatus valetada või kaasinimest hukka mõista või kurja sõna välja öelda. Kuid ei apostel Jaakobus ega ka Jeesus pea õigeks seda, et inimene vaikiks jäädavalt ega kasutaks Jumala kaunimat andi. Keelt tuleb talitseda. Et paremini mõista, kuidas seda teha, kirjeldab apostel kahte väga tähendusrikast pilti elust enesest.
Näidete varal selgitab apostel, kui oluline on keele talitsemine. Hobustele pannakse suised, et saavutada täielik valitsemine looma üle. Kontrolli juhib aga ratsanik. Teiseks võrdleb apostel inimese keelt väikese vee alla jääva laeva tüüriga, mida tüürimees vastavalt suunale ja lõpp-punktile pöörab. Ikka selleks, et juhtida laev sihtkohta. Väike tüür töötab nii tormide kui ka laeva suurusest hoolimata. Kuid kes on see ratsanik ja tüürimees meie elus, kes meie keelt talitseda ja elu õiges suunas juhtida suudab? Ükski inimene ei oska seda iseenese jõust ja ainult oma tahtest lähtudes teha. Kui suudaksime ise oma keelt talitseda, oleksime apostli mõtete kohaselt täiuslikud. Issand ise saab olla meie elu tüürimeheks ja ratsanikuks, kes meie keelt, sõna ja tegu juhib, kogu meie elu õigel kursil hoiab ning lubab viimselt jõuda ka sihtkohta.
See muutus ehk Jumala saamine meie elu tüürimeheks, algab meie südamest, meie olemuse keskmest. Sündimine Jumala sarnaseks toimub üksnes Kristuses, sest Temal on viimne sõna iga inimese üle. Ta tunneb huvi iga inimese vastu ja kohtub iga inimesega sellisena, nagu ta on. Tema armastusest ei suuda meid lahutada mitte miski. Jumala lastena on meie ülesanne Jumalat kiita ja tänada, tema Sõna praeguses hetkes nii sõnade kui tegudega edasi anda. Ometi jääb õhku probleem – kristlastena, Jumala loodutena oleme sageli ikkagi kahekeelsed. Apostel Jaakobus keelitab just Jeesuse järgijad tähele panema, et nii ei tohi olla. Ta kirjeldab olukorda taas piltidega loodusest, viidates, et ühest allikast ei saa samaaegselt välja voolata magedat ja soolast vett. Siiski esineb meie igapäevaelus seda ikka ja jälle. Meie keelel on nii hea kui halb sõna. Tegelikult on looduseski võimalik, et ühest allikast voolab segu magedast ja soolasest veest. Seda juhul, kui allikas toitub kahest erinevast alglättest. Nii oleme meiegi siin maailmas kahe vaimu pingeväljas – Jumala Vaimu ja maailma vaimu. Maailma vaimu vastu seismisel ei aita meid muu, kui kindlalt püsimine usus Kristusesse ja iga päev eluvee ammutamine Kristusest kui elava vee allikast.
Üldjuhul kannavad ka puud temale omast vilja ja nagu ütleb Jeesuski Mäejutluses: „Hea puu kannab head vilja.“ (Mt 7:16) Kuid looduses esineb sedagi, et üks puu võib samaaegselt kanda kahesugust vilja. Õunapuul võivad kasvada üheaegselt maitsvad viljad kui ka metsikud, söögiks kõlbmatud metsõunad. Selliseid vilju kannavad vääristamata oksad. Siingi ei aita muu, kui metsikud oksad ära lõigata ja uued, vääristatud oksad asemele pookida. Meiegi saame oma elus püsida okstena Kristuse kui hea puu küljes ja lasta end Jumalal kui aednikul puhastada, et saaksime head vilja kanda. See sünnib patutunnistuse ja meeleparanduse ning Jumala armu läbi. Ikka selleks, et meie keel, meie elu sõnas ja teos võiks kuulutada Issanda kiitust. Aamen.
Katrin-Helena Melder (1971) on EELK Järva-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja ja EELK Vaimulike konverentsi juhatuse liige.
