Jutluseks valisin Jumala Sõna Apostel Pauluse esimesest kirjast Tessaloonika kogudusele (1:2–3): „Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge eest.“ Aamen.
Pean tunnistama, et mõtlesin sel korral üsna pikalt, millist Sõna tänaseks jumalateenistuseks valida. Lõpuks aga jõudsin – loodetavasti Jumala juhtimisel – kuuldud kirjakohani. Selle valikuga tahan ma tänulikult meenutada paljude jaoks tuttavat meest ja meie kiriku head sõpra doktor Fransis Monsethi Minneapolisest, kes pea igale oma tervitusele lisas selle kirjakoha. Olgu öeldud, et paljuski see, mida täna Tartu Teoloogia Akadeemias tehakse, lisaks vennalik liitumine Usuteaduse Instituudiga, on suuresti seotud selle kojujõudnud vennaga.
Samuti on selge, et valitud kirjakoht, mis kõneleb teokast usust, sobib hästi meie konverentsi sisse juhatama, millel me keskendume usutavale usule – sellele, kuhu minna seda otsima ning millest võime seda ära tunda.
Esmalt, head sõbrad, tuletatakse meile meelde, kui oluline on Jumala tänamine. Olen seda meelt, et kui meil üldse midagi Jumalale anda on, siis on see meie tänu ja kiitus. Ilmselt pole viimasena needki meie endi omad ja päris meie anda, sest ainult Püha Vaim saab avada inimese silmad ja meeled Jumala armu nägema ja mõistma ning tema südame Püha Kolmainust kiitma.
Jumala tänamise kohta lisatakse, et seda tuleks teha alati, kogu aeg. Usun, et apostel ei pidanud siin silmas ainult tänuandmise ajalist mõõdet, vaid sedagi, et tänada tuleb ka siis, kui on raske ja kui asjad ei lähe nii nagu soovitud. Ka siis kui meie elul lasub haiguste ja kannatuste vari. Siiski jääb Jumala imeline tõotus: neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Jumala hea väärib alati inimese tänu.
Meile meenutatakse veel seoses tänamisega, et meil tuleks tänada Jumalat üksteise eest. Oma pere ja sõprade eest. Oma koguduse ja kiriku eest. Kui oleme vaimulikena koos, on meil tõsist põhjust tänada Jumalat armu ja toetuse eest, mida me teineteiselt vastastikku oleme vastu võtnud. Kui ma mõtlen ka sellele, mida olen Teilt, kallid ametiõed ja -vennad, oma teenimisele kaasa saanud, siis seda on palju. Olen selle eest väga tänulik.
Täna on meil eriline põhjus Jumalat tänada meie heade partnerite eest Luterlikust Maailmaliidust ja Rochesteri piiskopkonnast. Südamlik teretulemast peasekretär Martin Jungele ja meie anglikaani kolleegidele. Tõesti, kui vaid pisutki mõelda, saab vägagi selgeks, kui suurel määral me sõltume oma kaasteelistest ja -töölistest. Me ei tohiks seda kunagi unustada. See on, mida peapiiskop Jaan Kiivit noorem sõnastas nõnda: „Õige vähe on seda, mille eest endale tänulik olla“. Niisiis on Jumala tahe, et me väärtustaksime teineteist tänumeeles, seda nii isiklikult edasiöelduna, aga enamgi veel üksteist Jumala ette palves kandes.
Sellega paneb apostel meile südamesse üksteise eest palvetamise. Palve haarab endasse kogu meie elu. Selle kõik, kes me oleme ja mida me teeme. Palvetamise tähtsaimaks eeltingimuseks on, et meie südames oleks armastus üksteise vastu. Seda meil kindlasti ka on, kui me armastame Jumalat ja Tema armastus on meis. Samuti on tarvis siirast usku ja lapsemeelset usaldust Jumala armusse ja väesse, milles saab võimalikuks palvetele vastamine. Viimaks peaksime ka midagi üksteise eludest teadma, sest kuidas muidu saaksime neid Jumala ette tõsta. Võibolla just selles on meil võimalust edasi minekuks, et vaimulike ja nende perede omavaheline suhtlus ja osadus võiksid veelgi suureneda. Sellest on alati õnnistust nii isiklikul pinnal kui kiriku jaoks tervikuna.
Kirjakoha teises pooles nimetab apostel vaimuliku elu, võime ka öelda, meie jumalavahekorra peamisi tunnuseid. Nendeks on „teokas usk, töökas armastus ja vastupidav lootus Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge eest“. Ehk siis lühidalt: usk, lootus ja armastus.
Teokas usk. Arvan, et oleme vaimulikena kõik nõus, et sellist tegutsevat usku või usu vilja võiks meil kindlasti rohkem olla. Seda kinnitavad ka Usuteaduse Instituudi üliõpilased, kellelt palusin lühidat vastust küsimustele, mis iseloomustab usutavat usku ja purustab usu tõsiselt võtmist. Suurem osa vastanutest pani usutava usu sõltuma tema aktiivsusest ja tegudele orienteeritusest. Selles seoses leidis rõhutamist ka usuliselt motiveeritud tegutsemise julgus, näiteks kiriku prohvetlik roll ühiskonnas ning usu nähtavaks saamise-olemise vajalikkus. Seda samal viisil Kristuse inkarnatsiooniga, milles Jumala Sõna sai lihaks ja Tema armastus kogetavaks. Meie puhul tähendab see ühtlasi Püha Vaimu abi palumist, kes annab usutegudele õige aluse, suuna ja sisu.
Töökas armastus. Mind kõnetab isegi enam tõlkevõimalus: „vaevanägev armastus“. Muidugi on Jumala armastus eelkõige Tema sügavaim olemus ja täpseim enesemääratlus. Samas on põhjust rääkida Jumala armastuse tegudest ja tegutsemisest kirikus ja tema liikmete juures. Kõlab küll liig inimlikult, aga selline Jumala töö meiega on tihtilugu vaevanägev töö. Kes saaks meist väita, et meil on juba käes usu ja armastuse täius ning oleme võimalikest parim põllumaa Jumala sõnaseemnele. Eelnevat on kindlasti põhjust üle kanda ka inimvahekordade tasandile: meiegi ei peaks pidama paljuks vaevanägemist, kannatlikkust ja leplikust oma elus ja selle väga erinevates suhetes. Nii abielus kui peres. Nii koguduses kui kirikus. Ikka selsamal põhjusel, et meile on antud uus käsusõna. Enamgi veel – selle täitmiseks on meil Eeskuju ja Jumala vägi.
Vastupidav lootus. Millest see tuleb, et ühe lootus peab vastu, teise oma võib hääbuda juba päris alguses? Tähtis, võibolla kõige tähtsam on lootuse sisu ja eesmärk. Kristluses ei saa see olla maist laadi. Ta on taevane. Tema sisuks on igavene elu ning lõppematu ja õnnis osadus Püha Kolmainu Jumalaga. Midagi võime saada ja saavutada ka siin – tänu Jumalale selle eest. Siiski on kõige siinse eesmärgiks õppida temast järkjärgult kaugenema ja lahti laskma, et Jumala igavikuline eesmärk saaks meid oma valdusesse haarata. Selleks vajame Kristuse enda alatist abi. Tema julgustavat ja lootust toitvat lähedaolu Sõnas ja Sakramendis. Tema jumalikku ja õnnistavat elu meie südames. „Kristus meie sees, kirkuse lootus,“ nagu kirjutab apostel. Samuti saame üksteisele toeks olla „vennaliku vaimuliku lohutusega“, millest on kirjutanud Martin Luther.
Vaimulikena on meie osaks seda lootust jagada ja armastust külvata seni, kui veel mõõdetakse aega. Samuti palvetada üksteise eest. Võime seda teha pühendumise, rõõmu ja tänutundega. Meie vaimulik teenistus tugevdab meid endid ja kogu kirikut usus Kristusesse, kes väärib ülimat usutavust ja järgimist. Seda kõik selleks, et Püha Kolmainu Jumal saaks kõigiti austatud. Aamen.
Jutlus on peetud EELK vaimulike konverentsil Roostal 21.01.2014.
Ove Sander (1970), PhD (filosoofia), on EELK Usuteaduse Instituudi rektor ja Nõmme Rahu koguduse õpetaja.
