Esiletõstetud lood

Iisrael, evangeelium ja ajalugu (Rm 11:25-32)

Thomas-Andreas PõderHead lugejad! Tulevat pühapäeva tuntakse kirikuaastas ka Iisraeli-pühapäevana. Selle pühapäevaga seotud jutluse aluseks on apostel Pauluse kirja roomlastele 11. peatüki salmid 25–32:

„Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks oma arust targad –, et Iisraeli peale on tulnud osati paadumine, kuni paganate täiskogus on astunud sisse, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: Siionist tuleb lahtiostja, Tema saadab minema Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on neile leping minu käest, kui ma kustutan ära nende patud. Evangeeliumi poolelt nad on küll Jumala vaenlased teie kasuks, valiku poolelt aga nad on armsad esiisade pärast. Jumal ei kahetse ju oma ande ega kutsumist. Sest otsekui teiegi toona olite Jumalale sõnakuulmatud, nüüd aga on teie peale nendesinaste sõnakuulmatuse tõttu halastatud, nõnda on nüüd ka nemad läinud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, selleks et ka nendele halastataks. Sest Jumal on lukustanud sõnakuulmatuse alla kõik inimesed, et kõikide peale halastada.“ Aamen.

I

Loetud kirjakoht, millele järgneb veel Jumala ülistus – doksoloogia –, on kõrgpunktiks pikemale mõttekäigule, milles Paulus tegeleb küsimusega, mis puudutab teda väga isiklikult, tekitab temas „suurt kurbust ja südame lakkamatut valu“ (9:1). Enamik tema veresugulasi lükkavad evangeeliumi tagasi. Pauluse jaoks (Gl 3:14) on Jeesuse Kristuse ristisurmas ja ülestõusmises täidetud tõotus, mille Jumal oli kord andnud Aabrahamile ja tema järeltulijatele: „… Ma teen sind suureks rahvaksja õnnistan sind,ma teen su nime suureks,et sa oleksid õnnistuseks! … ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ (1Ms 12) See õnnistuse tõotus on ju Jeesuses Kristuses täidetud! Seetõttu ongi ju sõnum ristilöödud ja ülesäratatud Kristusest rõõmusõnum, evangeelium! Miks ei näe seda ometi enamus ta rahvuskaaslasi? Kas Jumal on oma tõotuse tagasi võtnud? Kas „Jumala Sõna on jooksnud liiva?“ (9:1) Evangeeliumi kuulutus ei ole Paulusele lihtsalt teavitamine tõotuse täitumisest, vaid see on „Jumala vägi“ (1:16), mis tekitab usku. Miks ometi ei osutu ta selleks valdava enamiku iisraellaste jaoks? Miks lükkavad nad evangeeliumi tagasi? Miks on nende südamed sellele paadunud? „Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud?“ (11:1) Nii on tõsiasi, et Iisraeli enamiku südamed on kuulutatud evangeeliumile suletud, Paulusele – endisele kristlaste tagasikiusajale – eluline, isiklik ja usuline probleem.

Suhe Iisraeliga ning suhtumine juutidesse on olnud hilisematele kristlaste põlvkondadele kõike muud kui enesestmõistetav. Igal juhul on Iisrael jäänud probleemiks – probleemiks, mida on püütud lahendada ka teisti, kui seda teeb Paulus tänases kirjakohas. Tagajärjeks on olnud pahatihti ülekohus ja vaenamine.

II

Paulus, kes kirjutab oma kirja kristlasteks saanud paganatele, edastab neile saladuse. Paulus eristab „oma aru“ ja „saladuse“. Väljendiga „saladus“ viitab Paulus sellele, et järgnevalt üteldu erineb sellest, mis kehtib enesestmõistetava, ilmselge, tervemõistuslikuna. Taoline „oma arust tarkus“ on selline teadmine, kus tõeliselt uuele kohta ei ole. Selle, mis on võimalik, määrab see, mida tervemõistus peab võimalikuks. Järgnevas üteldu rajaneb tõelisel taipamisel – äratundmisel, mis kujundab inimest ümber ja teeb ta teistsuguseks, ilmsiks saamisel, mis avab uuele, seninägematutele võimalustele. Iisraeli probleemiga pühakirja najal tegeledes on Paulusele avanenud Jumala kavatsus nõnda, et tal tuleb teha radikaalne eneseparandus. Varem oli ta arvanud juutide kohta, et nad „ei ole Jumala meele pärast, ja on kõigi inimeste vastased […] Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult“ (1Ts 2:15b, 16c). See, mida ta oli kirjutanud tessalooniklastele, on Paulusele nüüd nähtav kui „tarkus enda arust“. Nüüd vastab ta küsimusele: „Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? Ei sinnapoolegi!“ (11:1).

Iisraeli enamik on küll paadunud, aga ülioluline on seejuures, et nad ei ole paadunud mitte seetõttu, et nad ei usu evangeeliumi, vaid vastupidi: nad ei usu evangeeliumi, kuna nad on paadunud. Paadunud ei ole kõik juudid. Paulus ütleb, et „ka nüüdsel ajal on [tõelisest Iisraelist] riismed üle jäänud armuvaliku järgi“ (11:5). Väiksest arvust juutidest – nende hulgas Paulusest – on evangeelium teinud kristlased. See tähendab Pauluse jaoks teisi sõnu seda, et ka evangeeliumi vastuvõtmine või tagasilükkamine sõltub Jumalast endast, kes täidab oma tõotust ajaloos nimelt nõnda, et kutsub ja paadutab. Nii nagu juba Aabrahami puhul ei olnud mitte Aabrahamis põhjus, miks Jumal teda kutsus, vaid see oli patuse „õigeks tegemine“ (4:5), s.t Jumala vaba valik – ning nii nagu ühenduses Aabrahami järeltulijatega ei taga mitte veresugulus „Jumala lapseks“ (9:8) olemist, vaid Jumala igakordne kutse –, nii sõltub ka evangeeliumisse uskumine ainuüksi Jumala enda otsusest. Nii nagu usk evangeeliumisse ei ole pääste põhjus, vaid sellest osasaamise viis, nii ei põhjusta uskmatus paadumust, vaid on see viis, kuidas ollakse [evangeeliumis jagatud] päästele suletud. Nii ühe kui teise taga on Jumal ise, kes teostab vabana ajaloos oma tahet. Paadumine ei ole Jumala vastus Iisraeli uskmatusele, nii nagu ei ole usk mingil kombel Jumala vastus inimese „tahtmisele ja pingutusele“ (9:16). Paulus nendib pisut eespool, et „paganad, kes ei ole nõuelnud õigust, on õiguse kätte saanud“ (9:30) ja ütleb koos Jesajaga: „Minu on leidnud need, kes mind ei otsi, ma sain avalikuks neile, kes minu järgi ei küsi“ (10:20).

Sellega ei ole aga Pauluse mõttekäik lõppenud. Nagu ennist juba viitasin, oli Paulus oma senist suhtumist Iisraeli täielikult redigeerinud. Mitte ainult ei ole vale jagada Iisraeli lõplikult riismeteks, kes on valitud, ja suureks enamuseks, kelle peale on tulnud paadumine, vaid nüüd väidab Paulus kahte asja. Esiteks, Iisraeli peale tulnud paadumise taga on Jumala päästeplaan paganatega ehk mittejuutidega. Niisiis, Iisraeli paadumisel on paganatele päästev tähendus, niivõrd kui sellega seoses kuulutatakse evangeeliumi ka paganate seas. Paulus ütleb: „Evangeeliumi poolelt nad on […] Jumala vaenlased teie kasuks“ (11:28) ning „nende vääratuse kaudu on saanud paganaile osaks pääsemine“ (11:11). Ja teiseks kõneleb Paulus sellest, et ka praegu veel paadunud juudid saavad päästetud. Niisiis, Iisraeli paadumine on ajutine. Paulus ütleb: „valiku poolelt […] nad on armsad esiisade pärast“ (11:28) ning „Jumal ei kahetse ju oma ande ega kutsumist“ (11:29). Päevade lõpul, taastulnud Kristusega kohtudes, hakkavad ka nemad temasse uskuma. See on Aabrahamile ja tema järeltulijatele antud õnnistuse tõotuse lõplik ja hõlmav täitumine. Jumal on tõotusesõnale ustav!

III

Meie kirjakoha viimased salmid sõnastavad seda veendumust, mis on Pauluse mõttekäiku Iisraelist ja evangeeliumist otsustavalt kandnud. Pauluse lootus ühenduses Iisraeli enamusega, kes on evangeeliumi tagasi lükanud, tugineb talle osaks saanud taipamisel, millist plaani Jumala kutsuv ja paadutav toimimine ajaloos järgib. Just see kavatsus annab ajaloole tõelise ühtsuse ning on selle tegelikuks eesmärgiks. Mis on siis see ajaloo seaduspära, mis jääb „oma arust tarkusele“ (11:25) varjatuks? Paulus vastab: „Jumal on lukustanud sõnakuulmatuse alla kõik inimesed, et kõikide peale halastada“ (11:32). Mis ühendab Iisraeli ja paganaid? Mis annab inimkonna loole – ajaloole – järjepidevuse ja ühtsuse? Paulus ütleb: see ei ole midagi juutides, see ei ole midagi paganates, see ei ole üldse midagi ajaloos. Iisraeli ja paganate ühendaja ning nõnda ajaloole ja selle käigule järjepidevuse andja on Jumala täielikult vaba päästeotsus – armuplaan, mida ta ajaloos teostab.

Niisiis, Pauluse jaoks asub ajaloo ühtsuse ja järjepidevuse alus ajaloost väljaspool – see ei ole inimeste kätes. Kuidas mõtleme me iseendist? Millel rajaneb meie endi ja meie eluloo ühtsus ja järjepidevus? Kas meie elude terviklikkus rajaneb meis endis? Kas oleme üldse terved ja terviklikud? Kogu Pauluse kiri roomlastele kutsub meid mõistma, et ühtsuse rajajaks on evangeeliumisõnas „lähedale“ (10:8) tulev Jumala arm. Kui Jumala armusuhe inimkonda annab ajaloole ühtsuse ja teeb sellest päästeloo, siis on sellest kantud kõik suhted, mis meil on kaasinimestega – perekonnas, sõpradega, töökaaslastega jne – ning kaaslooduga tervikuna. See kehtib iseäranis ka ühenduses kirikuga. See, mis kristlasi ühendab ja kokku liidab, on evangeelium – mitte kiriku traditsioon, mitte inimeste isiklik otsus ja valik. Need ajad, kui kirikus on tähelepanu keskmes traditsiooniline õpetus või liturgia, nagu needki ajad, kui koguduses keskendutakse iseenda üleandmisele Jeesusele, on ajad, mil Jumal nutab. Need on ajad, mil evangeelium – see, millel ainsana on võime luua maailma uueks, äratada usku ja luua kirikut – jääb varju.

Pauluse lootus ühenduses Iisraeliga, kes ei usu evangeeliumi, aga ka ühenduses kõigi nendega, kelle südamed ei ole evangeeliumile avanenud, rajaneb äratundmisel, et Jumal on valinud patuse. Niisiis, kristlase lootus kaasinimese suhtes, kogu inimkonna suhtes, aga eelkõige ka iseenda suhtes, ei rajane inimese tublidusel või tublimaks saamisel. Kui inimene oleks üksi, siis ei oleks tal lootust. Rõõmusõnum on just see, et inimene ei ole üksi. See on kristlusele iseloomulik optimistlik pessimism ehk siis pessimistlik optimism: inimkonna, k.a iseenda moonutatust näha ja tunnistada üksnes siis, kui – ja seetõttu, et – oleme julged evangeeliumis. Ja seetõttu on armastuse edasiandmine, andestuse, lepituse edasiandmine see, millega ületada kõike seda, mis meid lahutab – üksteisest, iseendast, Jumalast. Andestuse ja lepituse sõna ületab piire ning avab silmad ja südame andestust paluma.

Seega, ajaloo seob ühte Jumal, kes nutab Jeruusalemma pärast – kes nutab maailma pärast –, kes on nutnud meie igaühe pärast. Ja seepärast lõpetab Paulus oma mõtted Iisraelist, evangeeliumist ja ajaloost ülistusega Jumalale, kelle arm ületab kõik taipamise. „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja taibu sügavikku! […] Temast ja Tema kaudu ja Temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen!“ (11:33, 36).

 

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English