“Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada. Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega. Peetrus vastas ning ütles: «Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.» Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm. Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: “See on mu armas Poeg, teda kuulake!” Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.” (Mk 9:2–8)
Evangelist Luukas ütleb: “Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks.”Me teame, et palvel oli Jeesuse elus tähtis koht. Jeesus võttis alati enne olulisi elusündmusi aega ja läks palvetama. Ta palvetas sageli koos jüngritega, kuid tihti palvetas ta ka täielikus vaikuses ja rahus ning tegi seda üksinda. Jeesus palvetas Ketsemani aias enne oma kannatustee algust. Kirgastamismäel palvetaminegi polnud erand.
“Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama.”Jeesus vajas aega omaette olemiseks. Pikemaks palveks soovis ta privaatsust ning sellepärast viis ta oma jüngrid kõrgele mäele, et seal üheskoos palvetada. Kohe pärast mäele jõudmist hakkas Jeesus jüngritega palvetama. Palvevajadusest tingituna kõneles ta Isaga hiliste öötundideni. Jüngrid, kes ei vajanud pikka palvetamist, väsisid ja jäid magama. Jeesus jätkas üksi palvetamist. Isaga palves rääkimine oli Jeesuse jaoks äärmiselt oluline. Me ei tea aga, mida Jeesus Isaga rääkis. Samuti ei tea me seda, kuidas see talle mõjus või mida Isa talle ütles. Kindel on see, et palvetamine oli tema jaoks ääretult oluline ja võib-olla sai ta juurde kindlust ning tuge. Vastus, mille Jeesus Isalt sai, jääb meie eest saladuseks ja ehk ei peagi me kõike teadma. Piisab sellest, et Jeesus usaldas oma Isa ja pöördus alati Tema poole, kui ta selleks vajadust tundis.
Jeesuse Kristuse muutumine ehk kirgastamine toimus tema elu pöördepunktis. Peetrus oli temas äsja ära tundnud Messia ja nüüd pidas Jeesus jüngritele kõnet oma saabuvast surmast ja ülestõusmisest. Siis läks ta üles kirgastamismäele. Matteuse evangeeliumist saame teada, et Jeesus võttis kaasa kolm jüngrit – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese. Seal nägid nad midagi erakordset ja enneolematut. Nad nägid Jeesuse muutumist taeva kirkusega ning Eelijat ja Moosest temaga kõnelemas. Nad kuulsid taevast Jumala häält, mis ütles: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!“
Palveöö kirgastamismäel sarnanes mitmeti ööga Ketsemani aias. Ketsemani aias oli Jeesus koos samade jüngritega, kes olid olnud temaga kirgastamismäel. Ketsemani aias tuli ingel taevast ja kinnitas teda, kirgastamismäel ilmusid talle Mooses ja Eelija. Nende kahe loo sarnasus on lisaks samade jüngrite kohalolule veel see, et mõlemas kirjatükis jäid jüngrid magama.
Kirgastamismäe sündmusel oli kahtlemata Jeesuse jaoks suur väärtus. Luuka evangeeliumis öeldakse: “Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks.” Lisaks muutumisele ja taevastele saadikutele tuli pilvest hääl, mis ütles: “See on mu armas Poeg, tedakuulake.” Evangeeliumitekstidest teame, et hääl tuli Jeesusele kolmel korral. Hääl tuli alati siis, kui Jeesus võttis enda peale patuste teotuse ja häbi. Esimesel korral tuli hääl siis, kui Jeesus lasi ennast koos patustega Jordani jões ristida. Teisel korral Kirgastamismäel ja kolmandal korral tuli hääl Jeruusalemmas kannatusnädala sündmuste keskel. Rasketel tundidel oli Isa hääl Jeesusele kõige väärtuslikum ja tähtsam ning see oli tema jaoks vast kõige olulisem.
Kirgastamine ei olnud oluline ainult Jeesuse jaoks, vaid see muutis ka jüngreid. Jüngrid said kinnituse uute usuliste kogemuste kaudu. Nad olid tunnistajateks ja nägid kirgastamismäel Jeesuse auhiilgust. Nad kuulsid, kuidas Mooses ja Eelija ühinesid Jeesuse õpetusega. Jumal on alati oma rahvale uut valgust jaganud mitmesuguste imepäraste sündmuste ja elamuste kaudu. Jüngritele sai selgeks seegi tõsiasi, et Jeesuse isik on usklikele kõige olulisem.
Me teame, et Jeesus palvetas alati siis, kui tema elus olid lähenemas olulised sündmused. Ta palvetas koos jüngritega Ketsemani aias ja samuti enne kirgastamist kirgastamismäel. Aga kuidas on lood meiega? Kas ka meie palvetame siis, kui meie elus on lähenemas olulised sündmused? Kas me peame palvet oma elus oluliseks? Neile küsimustele saab igaüks ise vastata ja igaüks ise teab, kui oluline on palve tema elus. Kindel on see, et palvel on tähtis osa kõikide usklike elus. Kui meil on mure ja meid vaevab miski, siis teame, kuhu ja kelle poole võime alati pöörduda. Me võime pöörduda oma taevase Isa poole, kes meid alati kuulab. Palvel on tohutu jõud, mida me algul ei näe, ei tunne. Kuid palve mängib meie elus olulist rolli, nagu mängib see olulist rolli ka Jeesuse elus. Ta palvetab ise Isa poole ja lisaks sellele õpetab ta ka teisi, kuidas peaks palvetama. Annab Jeesus ju meile Mäejutluses palvekirjelduse ja juhised, kuidas palvetada.
Jeesus on nüüd kirgastatud ja sellest said osa kolm jüngrit, kes olid sellel olulisel hetkel temaga kirgastamismäel. Sündmus polnud oluline ainult Jeesuse jaoks, vaid muutusest said osa ka jüngrid. Jeesuse soov oli, et tema jüngrid saaksid osa sellest, millest temagi. Jeesus usaldas neid.
Evangelist Markus ütleb: “Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: “See on mu armas Poeg, teda kuulake!” Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.” Aamen.
Merle Prass-Siim (1983) on EELK Paldiski Nikolai koguduse õpetaja.
