„Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest roaohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.” (Ef 5:1–2)
Armsad Jüri ja Mari! Lühidalt sõnastades on laulatus kristliku abielu, kristliku perekonna, algus. Kui mõtleme abielule kuuldud piiblikoha valguses pisut lähemalt ja püüame sõnastada, mis see ikkagi on – mis asi on abielu tõeliselt –, siis minu arvates sobib alustuseks suurepäraselt kujund armastuses käimine. Armastuse sees peaks asuma kõik meie suhted, armastus peaks olema see maatriks, mis ühendab ja liidab tervikuks kõik meie elu erinevad tahud ja mitte ainult isiklikul, vaid ka elu ühiskondlikul tasandil. Tegelikkus on tihti teistugune. See moonutab ja varjutab armastust, ei lase seda näha. Nii võime hakata armastuses kahtlema, ehkki me ei suuda lakata selle järele igatsemast. Armastus muutub ähmaseks ja tabamatuks. Abielus – tõelises abielus – on erilise intensiivsusega kogetav, et elu on siiski, on tõeliselt, käimine armastuses. Värskelt armunutele – ükskõik, kas teineteist on märgatud silmapilguga või avastatud aegamööda – on see muidugi midagi nii enesestmõistetavat! Armastus omandab väga selged piirjooned: tal on kallima pale, ta on käegakatsutav, ta on ihuliselt, ka seksuaalselt, kogetav.
Abielu muidugi ei pea laulatama. Nagu teate, sageli seda ei tehtagi. Abielu on seotud asjaoluga, et inimene kui liik jaguneb meheks ja naiseks. Milliseks abielu kujuneb, sõltub aga otsustavalt sellest, milline on naise ja mehe – Sinu, Mari, ja Sinu, Jüri, – hoiak elu suhtes. Abielu palet vormib see, mis on teile oluline ja kallis, see, kuidas ja millest lähtuvalt mõistate iseendid, oma kooselu ning maailma, milles elame. Kui abielu laulatatakse, siis tähendab see, et pruut ja peigmees näevad iseennast, oma kooselu ja maailma raamis, mis ühtaegu hõlmab kõike ja on samas ületamatult isiklik. Abielu laulatamine on tunnistus sellest, et te näete oma kooselu Jumala ees – et näete meile eelnevaid ja meile järgnevaid põlvkondi, tõesti kogu inimkonda, Jumala poolt üheks pereks kokku liidetuna ning tema palge ees. Seetõttu on laulatus igal juhul ka tänu ütlemine Jumalale. Tänu selle eest, et te olete teineteist leidnud ja tahate Jumala ees tõotada teineteisele truudust, ustavust armastusele ja rajatud perekonnale.
Mis seisab teil ees? Armastuse hääl ütleb: ma ei taha olla mina ilma sinuta! Abielu on armastuses käimine üheskoos – selline kooselu, mille lähtekohaks on teineteise kalliks pidamine, teineteisest hoolimine ja vastastikune lugupidamine. See on elu üheskoos kujundamine, vastutuse võtmine ja jagamine, teineteise toetamine. Armastuses käies ollakse rõõmsad selle üle, kui abikaasa rõõmustab, ollakse õnnelik, kui abikaasa on õnnelik. Nõnda on abielu enesekesksuse ületamine, hoolimise harjutamine, kokkukasvamine. Me kasvame abielus inimese ja isiksusena, kuna õpime ja harjutame end olema mina ise mitte üksi, vaid koos abikaasaga. On õnnetuid inimesi, kes arvad, et mõne aasta järel muutub kooselu igavaks. Nõnda saab kõnelda ainult siis, kui ei osata eristada asja ja isikut. Kahe isiku kooselu on lakkamatus liikumises, pakub alati uut. Nii tähendab abielu – perekonna rajamine ja perekonnana elamine – erilist võimalust kasvada inimesena. Olemine ise koos teisega ja perekonnast lähtuvalt ei ole muidugi midagi, milles saadakse meistriks üleöö. Kahjuks lüüakse tihti käega. Ometi ei ole abielu kooselu, mis on mõeldud lõppema siis, kui tekivad keerulised olukorrad, vaid kooselu, kus läbitakse koos ka raskused ja kasvatakse sel viisil veelgi tihedamalt kokku.
Võib küsida, kuidas saab üldse tõotada eluaegset ustavust armastusele? Ilma selle siiralt mõeldud tõotuseta ja valmisolekuta sellele truuks jäämise nimel ka vaeva näha, ei ole tõeline abielu tegelikult võimalik. Kas kristlik arusaam abielust on ebarealistlik? Üks ülimalt oluline moment, mis iseloomustab kristlikku abielu, on see, et perekonna elus on eriline koht andestusel, andekspalumisel, lepitusel. Realistlik armastuses käimine ei ole võimalik teisiti kui nii, et perekonnas valitseb andestuse ja lepituse vaim, ka vigade ja eksimuste tunnistamise ning muutumisvalmiduse vaim. Ilma selleta on abielu, nagu inimestevaheline kooselu üldse, määratud luhtuma.
Kust ammutada aga julgust taoliseks tõotuseks ja sellest kinni hoidmiseks? Siin on kristliku usu ja abielu mõistmise sügavaim tuum: käimine armastuses rajaneb Jumala kirglikul armastusel inimese vastu – armastusel, millega Jumal läheneb inimesele ja otsib inimest, kes teda ei armasta, kes on ta unustanud, kes teda põlgab ja on astunud tema vastu. Nii on kristlik abielu tunnistus Jumala armastusest tähenduses, et ühine elukujundamine, rõõmustamine ja vaevanägemine, ammutavad ise juba lepitusest. Sellele Jumala tõotusele, et tema armastab meid igavese armastusega – sellele armastusele, mis ületab ähmastava ja moonutava tegelikkuse ning võtab kuju Jeesuses Kristuses – võime rajada oma elud, oma abielud ja teie oma kooselu. Seetõttu on laulatus alati ühtlasi palve, et Jumal õnnistaks seda abielu. Me palume, et Jüri ja Mari elaksid perekonnana vastastikuses armastuses ja austuses ning ammutaksid jõudu sellest, et oleme lastena liidetud Jumala perekonnaga.
Nõnda on abielu ime sügavaimalt see, et siin saab kogetavaks, mis on elu saladus ja mis hoiab sisimas elu koos – armastus. Kristlik usk on viis, kuidas inimesed on kütkestatud Jumala armastusest. Kristlik abielu on selline armastuses käimine, kus mees ja naine toetuvad üksteisele antud tõotusega Jumala tõotusele, et mitte miski, ka mitte surm, ei suuda lahutada meid tema armastusest. Sellele Jumala tõotusele rajatud abielu seisab kindlal kaljul! Niisiis, armsad Mari ja Jüri, kui te toetute oma tänase tõotusega armastusetõotusele, mille Jumal on andnud meile Jeesuses Kristuses, siis võite olla kindlad, et ka teie armastus teineteise vastu püsib ja peab katsumustes vastu. Jumal rõõmustab iga abielu üle, mida alustatakse ja elatakse Jumal ees. Pauluse sõnu kasutades olete teie täna see „magus lõhn”, mille üle tunnevad rõõmu teie vanemad ja pered, teie sugulased ja sõbrad, aga ka Jumal – ka tema tunneb täna teie üle rõõmu. Aamen.
Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
