„Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.“ Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.“ Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?“ Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?“ Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu. Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?“ Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu“ (Jh 3:1–15).
Jeesusel oli õigus selle koha pealt, et meil ei ole kerge mõista isegi maiseid asju, rääkimata taevastest.
Me tähistame pühapäeval Kolmainu Jumala püha. Ja me püüame rääkida ja mõista pisutki Jumalast ja taevastest asjadest.
See poleks meie jaoks kuidagi võimalik, kui Jumal ise ei oleks meile endast pisutki ilmutanud. Ta on teinud seda kahel viisil – oma loodu kaudu ja Piibli sõnumi kaudu. Ja sellele võib lisada juurde veel kristliku traditsiooni, mis on kirikus meieni kandunud algkoguduse päevist alates. Ta on meile lähedal palves ja sakramentides, jumalateenistusel ja kiriklikel talitustel.
Nelipühadel me rääkisime Püha Vaimu tööst siin maailmas ja inimeste juures. Püha Vaim oli Jeesuse jüngrite peal, kui nad hakkasid kuulutama evangeeliumi sõnumit. Nad olid Vaimust juhitud ja see andis nende sõnadele kaalu ja väge, nõnda et kuulajad kuulasid imestusega. See oli midagi muud kui tavaline kõne. Selles oli Vaimu vägi ja jumalik meelevald.
Püha Vaim on kirikus teinud tööd läbi kahe aastatuhande. Ta on aidanud, et säiliks õige õpetus, on andnud väge kõnelejatele ja kuulutajatele ja samas ka avanud inimeste südameid, et nad sõnumit kuuleksid ja mõistaksid. Püha Vaim on aidanud kirikut rasketel aegadel, siis, kui on olnud tagakiusamised või kui kiriku sees olnud lahkarvamusi ja rahutust.
Püha Vaim on Kolmainu Jumala kolmas isik, keda samas on inimeste sõnul kõige raskem ette kujutada ja mõista. Jumal Isa on meile arusaadav Loojana, kõige maailmakõiksuse põhjustajana ja alalhoidjana. Jumal Poeg on Jeesuse Kristuse isikus meile lähedane ja mõistetav, sest ta on inimesena kõndinud meie seas, näidanud oma eeskujuga, milline peaks olema tõeline inimene, selline, nagu Jumal on mõelnud algselt, enne pattulangemist.
Püha Vaimu on meil kõige raskem ette kujutada. Ometi on just Püha Vaim see, kes on meile kõige lähemal nüüd, kus Jeesus on läinud oma Isa juurde. Ta on saatnud meile Püha Vaimu näol lohutaja, nii nagu Ta on kord lubanud, Tõe Vaimu, kes meid juhatab ja hoiab eksimast hukatuse teele.
Juudi õpetatud mees Nikodeemos tuli kord Jeesuse juurde ja Jeesus hakkas talle rääkima Pühast Vaimust ja uuesti sündimisest, mis on võimalik vaid Vaimu kaudu. Nikodeemos ei saanud aru. Ta imestas kõigi Jeesuse sõnade üle ja oskas vaid küsida: Kuidas see võib sündida või kuidas see on võimalik?
Nikodeemos ei olnud lihtsalt inimene tänavalt, vaid üks juutide ülemaid, nagu Piibel meile seda ütleb. Aga ka sellel kõrge vaimuliku positsiooniga ja õpetatud mehel ei olnud kerge mõista Jumala suuri asju. Ta ei mõistnud, mida Jeesus talle rääkis. Kuidas peaks siis mõistma n-ö tavaline inimene? Nikodeemos erines või paistis teiste samal positsioonil inimeste seas silma selle poolest, et ta mõistis oma teadmatust ja ta tahtis rohkem teada saada. Ning erinevalt paljudest juudi usujuhtidest usaldas ta Jeesust ja tuli just Jeesuse juurde oma küsimustega. Kui me Piiblist seda vestlust loeme ja selle käiku jälgime, siis näeme, et Nikodeemos ei jõuagi midagi eriti küsida. Ta jõuab vaid väljendada oma usaldust Jeesuse vastu. „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.“
Jeesus aga ilmselt juba teab Nikodeemose küsimust, mis on tema südames ja mida ta ei ole veel jõudnud väljagi öelda, või mida ta ei oleks osanudki õieti sõnadesse panna. Samamoodi on ju vahel ka meie küsimustega või palvetega, mida on vahel isegi raske formuleerida. Aga me teame, et Jeesus mõistab neid ka siis, kui me neid korrektseteks lauseteks ei suuda seada. Jeesuse vastusest mõistame, mis oli Nikodeemose küsimus. „Kes võib näha Jumala riiki või kes võib kord kuuluda Jumala riiki?“
Jeesus vastab: „Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.“ Nikodeemos on aga oma mõtlemisega ikka veel teisel tasandil, üsna inimlikul ja maisel. Ta küsib: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?“ Jeesus aga kordab seda, mis on hoopis teisel, vaimulikul tasandil mõistetav: „Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.“
Ilmselt imestab Nikodeemos jätkuvalt kõige kuuldu üle, sest Jeesus ütleb: „Ära imesta, et ma sulle ütlen, te peate sündima ülalt.“ Ta näeb sõnadeta, mis on inimese südames. Ja siis hakkab Jeesus selgitama näite varal, kes või milline on Püha Vaim. Vaim on otsekui tuul, mida ei nähta ja mida ei saa kinni püüda. Ta hääl on kuulda, kuid ei ole teada, kust see tuleb ja kuhu läheb. See on vaba ja meist sõltumatu.
Kui me vaatame aknast välja, siis me ei näe tuult. Me ei näe õhku ja selle liikumist oma silmadega, aga me näeme, kui ta midagi teeb. Me saame aru, et akna taga puhub tuul selle järgi, et ta liigutab puuoksi, paneb talvel lume tuiskama või pillutab tormise ilmaga asju mööda õue. Ta sasib õuele astuja juukseid ja viib lendu võilille ebemed meie õuemurult.
Me näeme, kui tuul teeb midagi. Sama on ka Püha Vaimuga. Me ei näe teda silmadega, aga me saame aru, kui ta teeb midagi, kui ta mõjutab inimesi ja olukordi siin maailmas. Meist keegi ei istuks kirikupingis või ei loeks arvutiekraani ees seda jutlust, kui Püha Vaim ei oleks meid kutsunud, kui Ta ei oleks meie südamesse tekitanud seda vajadust. Võimalik, et me oleksime siis hoopis kusagil mujal ja teeksime midagi muud. Aga Püha Vaim on meid toonud siia, ta on meid liigutanud otsekui tuul liigutab asju paigast.
Jeesuse vestlust Nikodeemosega on peetud ka üheks ristimise aluseks. Ristimises meid sünnitatakse vee ja Vaimu läbi uuesti vaimulikule elule. Kõige lähem osadus kogu Jumala Kolmainsusega saabki meile osaks sakramentides, mis kajastavad samaaegselt seda Jumala varjatust ja samas meile lähedal ja meie juures olekut.
Pühitsetud vesi ristimisel või leib ja vein armulaual ühendavad endas nii ühte kui teist. Sakramendi müsteerium ehk saladus peidab endas Jumala imelisi võimalusi, kuigi me nende tegelikku toimimist inimestena lõpuni mõista ei suuda. Samas on Jumal tulnud nende kaudu kogu oma suuruses ja ülevuses meie juurde, isiklikult igaühe juurde, kes sakramenti vastu võtab. Ta kasutab selleks meile nähtavaid ja tuntavaid aineid – vett, leiba ja veini, et võiksime seda pühitsust ka meeltega vastu võtta. Ja ta pühitseb need ained Püha Vaimu läbi, et meid seesmiselt pühitseda. Et me võiksime olla vaimulikult elavad.
Jeesus ütleb: „Mina olen elu leib.“ Ilma selle osaduseta ei saa me olla tegelikult elus. Ehk võime vaid kujutleda end elusatena, kui puu küljest lõigatud oksad, mis vette panduna mõnda aega veel värsked püsivad. Aga me teame, et see on näiline ja ajutine. Jumal pakub meile tõeliseks, vaimulikuks eluks sündimist ja igavese elu rooga. See on tõesti imeline, et suur ja kõikvõimas Jumal meist nõnda hoolib ning igaüht meist oma armuga nii lähedalt ja isiklikult puudutada tahab.
Tänagem Jumalat, et ta on oma suuruses ja vägevuses meid kõnetanud, meile lunastuse teed ilmutanud. Kuigi on palju, mida me Jumalast veel ei tea, on seegi pisku piisav, et leida õige tee, mis viib kord Jumala igavesse riiki. Aamen.
Lea Kärson (1961) on EELK Rõngu Mihkli koguduse õpetaja.
