Artiklid

Orientaalsed kirikud, nestoriaanid, 3. osa

Alar Laats

Pax Mongolica

Tavaettekujutuse kohaselt kujutasid mongolite vallutusretked üht hullemat katastroofi maailma ajaloos. Nõnda räägivad nii ilukirjanduses kui ka ajalootundides nii Vene kui ka Euroopa autorid. See pole aga ainus võimalik suhtumine 13. sajandi mongolitesse. Orientaalsete kristlaste hinnang jubedaks ja metsikuis peetud mongoli sõdalastesse on olnud vastupidine: suurtele rahvahulkadele on just needsamad mongoli sõdalased toonud rahu ja julgeolekutunnet, mis neil oli sajandeid puudunud. Mongolite loodud riiklik süsteem hiiglaslikul territooriumil Aasias võimaldas nestoriaanlikul kirikul[1] läbi viia ulatuslikku misjonitööd. Selles mõttes on olukorda mongolite impeeriumis võrreldud pax Romana’ga, mis tuhat aastat varem oli võimaldanud ristiusu levimist Rooma riigis.

Mongoli-tatari hõimude ristiusustamine sai alguse juba tublisti enne mongolite impeeriumi teket. Esimest edu oli saavutatud 11. sajandi alguseks. Muidugi, see ristiusustamine ei puudutanud kõiki hõime. Ja mitte kõikidest ristiusu vastu võtnud hõimude liikmetest ei saanud kristlased.[2] Siin olid mõned hõimud, mis oma enamuselt muutusid kristlikeks ning mille juhtkondki lasi ennast ristida. Esmalt tuleks aga nimetada ühte vana turgi rahvast, keda peetakse „turgi-mongoli maailma õpetajateks“ – need on uiguurid. Märkimisväärne osa neist sai kristlasteks juba kolm sajandit varem seoses nestoriaanliku misjoni tegevusega Tangi dünastia ajal (Moffett 1998, 410). Mitte sugugi kõigist uiguuridest ei saanud kristlased. Üpris suur osa neist hakkas manilasteks ning teine suur osa budistideks. Tänaseks on neist kõigist aga saanud moslemid.[3]

Suur osa tunguuside hulka kuuluvaid mandžusid olid tollel ajal kristlased (Baumer 2006, 199j). Turgi-mongoli ristiusustatud hõimudest tuleks nimetada naimane, merkiite, oiraate. Eraldi peaks nimetama onguute [öngüt], kelle kristlasest vürsti Georgi [Görgüz] pidas Marco Polo preester Johannese järeltulijaks (Moffett 1998, 450j).[4] Terve onguutide valitseja perekond olid kristlased. Georg, haritud vürst ja kindral, kes suri aastal 1299, oli lähedates sugulussidemetes Hublai-khaaniga ning etendas olulist rolli mongolite poliitilises ajaloos. Hiljem tuleb meil temast veel korraks juttu. Allpool jõuame veel ühe selle hõimu tähelepanuväärse tegelase juurde, kelle ristinimi oli Markus ning kelle tähtsus oli üle-aasialine.

Eriliselt märkimisväärne on aga keraiitide hõim, kes ristiusustati 11. sajandi alguses ning kelle tollaseks asualaks olid piirkonnad Baikali järvest lõunas. Kõigepealt on ajalukku läinud nende juht Toghrul, kelle tiitliks oli ka Wang-Khan. See tiitel viitab ta tähtsusele nii mongolite kui ka hiinlaste hierarhias. Ta tõeline tähtsus seisnes aga eelkõige noore ja kodutu Tšingis-khaani kaitsjaks olemises.[5] Ometi oli keraiitide hulgas üks inimene, kelle mõju tervele Aasia ajaloole oli veelgi suurem. See oli keraiitide nestoriaanist vürstitar Sorkaktani-beki,[6] kellest sai Tšingis-khaani neljanda poja naine ning kelle kolmest pojast said väga väljapaistvad valitsejad – mongolite suurkhaan Mongke, Pärsia valitseja Hulegu ning Hiina imperaator Kublai. Neist kolmest ükski polnud kristlane, aga nad olid oma ema religiooni suhtes väga soosivad. Üldse olid Mongoli valitsejate naised ja tütred tihti kristlased, pojad aga mitte. Valitsejad ise jäid tavaliselt šamanistideks, jätkates mongolite vanu hõimutraditsioone, kuigi paljud neist tundsid sümpaatiat budismi vastu. Üldiselt olid mongolid religiooni suhtes tolerantsed ning püüdsid vallutussõdade puhul nii mõnigi kord vallutatud aladel religioosseid institutsioone mitte kahjustada.

Mongolite vallutatud aladest olid just Pärsia ja Hiina need territooriumid, kus nestoriaanlik kirik puhkes õitsele ja saavutas edu tänu pax Mongolica’le.

Kuigi mongolitest Pärsia valitsejad, Il-Khaanid, ise ei olnud kristlased, siis üsna sageli nende abikaasad ning paljud nende lähimad kaaslased olid. Pärsia ja Süüria alade vallutamise käigus pääsesid kristlased nii mõnigi kord verevalamisest, samas kui moslemitel läks palju halvemini. Esimest korda ajaloo jooksul[7] kogesid Pärsia alade kristlased kiriku vabadust – varem olid ju Sassaniidid ning seejärel moslemid alati seadnud rohkem või vähem piiranguid kristlaste tegevusele. Nüüd, mongolite valitsuse all need piirangud kaotati. Ajavahemikku Bagdadi langemisest mongolite kätte aastal 1258 kuni Il-Khaan Ghazani pöördumiseni islamisse aastal 1295 peetakse nestoriaanliku kiriku viimaseks õitseajaks.

Tollased mongolitest valitsejad püüdsid arendada ühist tegevust Bütsantsi imperaatoritega. Paraku ei tulnud sellest midagi välja. Kui mongolid olid vallutanud Süüria, siis sattusid nad otsesesse kontakti Palestiinas tegutsevate ristisõdijatega. Kahjuks ka siin ei sujunud sõjaline-poliitiline koostöö, kuigi seal tegutsenud mongolite väe eesotsas oli kristlane ning mongolid olid ilmselt sellest koostööst vägagi huvitatud. Nii mõnigi kord eelistasid eurooplastest ristisõdijad kristlastest mongolite asemel toetada moslemeid (Moffett 1998, 424j).

Süüria kristlikust kultuurist rääkides iseloomustatakse 12. ja 13. sajandit mõistega süüria kirjanduse renessanss (Baum / Winkler 2000, 142). See nähtus ei piirdunud kindlasti ainult nestoriaani kirjameestega. Süüria renessansist rääkides nimetatakse tavaliselt väljapaistvaid monofüsiitide õpetlasi patriarh Mihael Suurt (surn 1199) ja maphrian Barhebraeus (surn 1286). Süüria kultuuri renessanssi kõige väljapaistvamaks nestoriaanlikuks esindajaks peetakse Nisibise metropoliit Abdišo bar Brikat (Berika)[8] (surn 1318), kes kirjutas nii süüria kui ka araabia keeles.

Pax Mongolica soodustas kindlasti süüria renessanssi, aga teda ei saa pidada selle põhjuseks. Esiteks tuleb siin arvestada süüria kirjanduse ja laiemalt kultuuri eelneva pika ajaloolise traditsiooniga. Ida-süüria või nestoriaanlikus traditsioonis tuleks Abdiso mõjukateks eelkäijatest kindlasti nimetada Nisibise kooli rajajat Narsest (Narsai) (surn 503), Niinive Isaaki (surn 7. saj lõpus), kelle teoseid loetakse teisteski idakirikutes, ning nestoriaanliku kiriku patriarh Timoteos I-st (surn 823)[9]. Süüria renessanssi mõjutas tollel ajastul tugevasti ka islami mõtlemise kõrge tase.

Nestoriaanliku kiriku viimasel hiilgeajal tegutses ka sellele ajastule vastav kirikujuht – patriarh Yaballaha III, patriarhiametis aastail 1281–1317. Ta ristinimeks oli Markus ning ta oli pärit turgi onguutide suguharust. Noore mungana oli ta Pekingist teele asunud palverännakule Jeruusalemma. Sõdade tõttu ta oma eesmärgile ei jõudnudki. Teel kohtus ta aga nestoriaanide patriarhiga, kes tema võimed kõrgelt hindas. Varsti patriarh suri ning noore onguudi valisid vanad, domineerivalt süürlastest nestoriaanlikud piiskopid uueks kirikupeaks (Moffett 1998, 431j). Peale noore idamaalase võimekuse[10] oli siin ilmselt oluliseks teguriks tema rahvus – oli ta ju il-khaanide kaasmaalane. Too mongolist nestoriaanlik patriarh valitses spirituaalselt tunduvalt suurema territooriumi üle kui ükski Rooma piiskop iial enne teda oli valitsenud (Moffett 1998, 434).

Mongolite valitsusdünastiat nimetatakse Hiina ajaloos Yuani dünastiaks (1271–1368) ning selle kõige kuulsam esindaja on Hubilai-khaan. See oli väga soodus periood nestoriaanluse arenguks Hiinas. Kuigi Hubilai ema oli olnud nestoriaan, jäi imperaator ise budismi kalduvaks šamanistiks. Ta nõuandjate hulgas oli aga mitmeid väljapaistvaid kristlasi.[11] Eespool nägime, et Tangide dünastia ajal olid kristlased küllalt nähtavana Hiinas olemas. Vahepeal olid nad ilmselt kadunud, nüüd tegutses siin jälle nestoriaanlik kirik. Tollest ajast on teateid kristlike koguduste eksistentsi kohta mitmes kohas Hiinas. Suurimad neist olid just seal, kus oli palju võõramaa kaupmehi, eriti põhjas, mis oli seotud siiditeega (Moffett 1998, 447). Teiseks märkimisväärseks kristlaste piirkonnaks oli Hiina ida- ja kagurannik, eriti sealsed kaubandusega tegelevad sadamalinnad.

Tolle aja kiriklikust hierarhiast teame me üpris vähe. On teada, et siiditee äärde oli rajatud viis metropoliitkonda. Ning on teada, et nii mõnegi mongolite juures tegutsenud piiskopi katedraal polnud muud kui hõimuga koos liikuv suurem vanker. Hiina enese kohta on aga teada, et vähemalt Hubilai-khaani ajal oli tema riigi pealinnas Pekingis metropoliit. Ilmselt oli tollases Hiinas veel teisigi piiskoppe, aga nende kohta usaldusväärne teave puudub.

Enne kui me mongolite ajaga lõpetame, tuleks veel ühte asja nimetada, mis küll otseselt ei puutu Idamaa Kirikusse, aga mis ikkagi nestoriaanide kirikut Hiinas mõningal määral mõjutas. Nimelt ei olnud tolleaegses Hiinas nestoriaanlik kirik siiski ainus tegutsev kristlik kirik. Siia jõudsid ka Õhtumaa kiriku esindajad ja hakkasid kogudusi rajama. Mongolite juurde Mongooliasse saadeti 13. sajandi keskpaigast kuni 14. sajandi keskpaigani vähemalt kümme misjonit, enamus frantsiskaanidest või dominiiklastest mungad (Moffett 1998, 406j). Päris Hiinasse jõudsid Õhtumaa misjonärid veidi hiljem. Frantsiskaanlane Montecorvino Johannes, itaaliapäraselt Giovanni da Montecorvino (1246–1328) jõudis siia 13. sajandi lõpul. Mõningate säilinud kirjade põhjal näib, et ta misjonitegevus oli üpris edukas. Ta suuremaid misjonisaavutusi, õigemini küll proselütiseerimissaavutusi oli onguutide vürsti Georgi ülemeelitamine nestoriaanide juurest rooma-katoliku kirikusse. Aastal 1307 määras paavst Clemens V Johannese Khan Baliqi (Pekingi) peapiiskopiks. 1313 tuli talle abiväge, sealhulgas ka kolm piiskoppi. Õhtumaa kirikutegelaste suhted kohalike nestoriaanidega polnud sugugi kiita, sest suur osa värskeid Hiina rooma-katoliiklasi pärines just nestoriaanide hulgast.[12] Tol korral jäi rooma-katoliiklus pärishiinlastele võõraks, õhtumaiseks usundiks ning lõppkokkuvõttes misjon erilist edu ei saavutanud. Aga ega nestoriaanidki edukamad polnud. Ka nende usund jäi võõramaalaste usundiks – mongolite omaks. Ja nii kadusid mõlemad kirikud Hiinast ilmselt õige pea pärast mongolite dünastia võimult kõrvaldamist (Gillman / Klimkeit 2006, 305).[13]

Mõnikord on arvatud, et nestoriaanide misjon jõudis veel palju kaugemale mongolite ja hiinlaste juurest. On oletatud nende jõudmist Koreasse ja Jaapanisse, Vietnami ja Indoneesiasse. On üksikuid märke, mida võiks interpreteerida viidetena sinna jõudmisele. Aga need viited on parimalgi juhul nõnda ebakindlad, et tõsiseltvõetavatest hüpoteesidest ei saa me siin rääkida (Moffett 1998, 459jj).

 

Nestoriaanide teekond tänapäeva

Siiani on nestoriaanide lugu olnud tõusude ja mõõnade lugu, nagu ajalood tihti. Nüüd puutume aga kokku nende loo teise osaga. See on üks üle poole aastatuhande kestnud väga kurb lugu. Maailmas on olemas rahvaid, kes on üle elanud genotsiidi. Nestoriaanid, täpsemalt rahvas, keda üldiselt on kombeks kutsuda ida-süürlasteks ning kes ise ennast tavaliselt nimetavad assüürlasteks, on üle elanud lausa kaks genotsiidi. Vähemalt kaks korda on ette võetud katse see rahvas ajaloost ja maa pealt täielikult välja juurida.

Esimesest genotsiidist saame rääkida juba 14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul, kui turgi-mongoli päritolu Timur vallutas Il-Khaanide territooriumid ning lõpuks aastal 1401 ka Bagdadi linna. Timur oli fanaatiline moslem ning tema üheks eesmärgiks oli mittemoslemite hävitamine. Kristlaste kõrval olid hävingule määratud ka juudid. Nestoriaanlik kirik jäi küll täielikult hävitamata, aga ta säilis vaid Kurdistanis ning Iraani mõnedes osades.[14] Kiriklik keskus kolis mägialadele põhjas. Peale selle geograafilise muudatuse toimus veel teine oluline muudatus. Aastal 1450 otsustati muuta patriarhi amet päritavaks. Edaspidi pidid kõik patriarhid olema Abuna perekonna liikmed. Patriarhi amet läks peale patriarhi surma edasi kas ta venna- või õepojale, harvem nooremale vennale. Sellise printsiibi rakendamine võib väga kergesti viia korruptsioonini. Perekondliku põhimõtte kasutamine tulenes lihtsalt praktilistest vajadustest – kiriklik organisatsioon oli pea täiesti hävinud ning mitmed kirikuvälised võimukandjad püüdsid kirikujuhtide määramist enda kätte saada. Patriarhi ameti pärimisega polnud neil kirikuvälistel jõududel enam kuidagi võimalik kaasa rääkida. Tõsi, nüüd võis aeg-ajalt juhtuda, et pärast patriarhi surma sai ametisse ta alaealine järglane.

Kuigi süüria keel oli kogu aeg olnud nestoriaanide kiriklikuks keeleks, siis ometi ei olnud tegemist süüria rahvusliku kirikuga. Kirik oli olnud rõhutatult rahvusvaheline – siin oli süürlaste kõrval araablasi, pärslasi, sogde, erinevate turgi rahvaste liikmeid, mongoleid, hiinlasi ja inimesi mitmetest muudest rahvustest. Kirikliku geograafia olulise kitsenemisega koos muutus nestoriaanlik kirik vaid ühe rahva kirikuks – assüürlaste rahvuskirikuks. Territoorium, mis varem oli ulatunud Vahemerest Vaikse ookeanini, küündis nüüd vaid naaberküladeni. Ning selles isoleeritud rahvuskirikus hakkasid tähtsat rolli mängima assüürlaste eneste klannide vahelised suhted.

Sugugi kõik nestoriaanid polnud rahul päritava patriarhiametiga. Aastal 1552 valisid rahulolematud piiskopid Abuna perekonnast patriarhile vastupatriarhi. Selleks sai ühe kloostri abt Johannes Sulaqa, kes patriarhina võttis nimeks Johannes VIII. Osmani võimud tunnistasid patriarhiks siiski vana, Abuna liini esindaja, vahistasid Johannes VIII ning tapsid ta aastal 1555. Enne seda õnnestus tal siiski kolme töö-aasta jooksul üht-teist ära teha. Ilmselt mõistes, et ta võimubaas ei ole just suur, pöördus ta rooma-katoliku kiriku poole, rändas Rooma ja tunnistas paavsti ees rooma-katoliku usku. Paavst määras ta patriarhiks (Baum / Winkler 2000, 101). Kodumaal tunnistas teda küll vaid väiksem osa assüürlasi oma kirikujuhina, kuid ometi oli nüüd olemas kaks kiriklikku hierarhiat ja seega ka kaks kirikut, üks neist nestoriaanlik, teine väliselt nestoriaanlike tavadega, aga unioonis Roomaga, seega rooma-katoliiklik nn uniaatkirik. Selle kiriku ametlikuks nimetuseks sai Kaldea Katoliiklik Kirik ning ta juhi tiitliks Babüloni patriarh.[15]

Kuigi Johannes VIII mõrvati Osmani võimude poolt, ei andnud ta pooldajad alla ning valisid uue patriarhi. Nii oli alus pandud uuele, alternatiivsele patriarhide liinile, mida mõnikord nimetatakse tema esimese patriarhi nime järgi Sulaqa liiniks. Selle liini esimesed patriarhid olid unioonis rooma-katoliku kirikuga. Hiljem tekkis aga usaldamatus patriarhide ja Rooma vahel ning 17. sajandi lõpuks oli see unioon hääbunud. Teiselt poolt tekkis aga Abuna perekonna patriarhiliini esindajatel huvi Roomaga uniaati astuda. Mitu patriarhi pidasid sellesisulisi läbirääkimisi Roomaga ning lõpuks, aastal 1830, see unioon ka teostati. Selleks ajaks olid Sulaqa liini patriarhid ning nende kirik juba ammu tagasi pöördunud nestoriaanlikku traditsiooni.

Üheksateistkümnendal sajandil lisandusid ida-süüria kiriklikule maastikule rooma-katoliiklaste kõrvale oma huvide eest tegutsema veel ka Vene Ortodoksse Kiriku, anglikaani ja muude protestantlike kirikute misjonärid. See eurooplaste sagimine assüürlaste juures tekitas aga viimastes ekslikke ootusi, et Euroopa riigid võtavad nad oma kaitse alla. Ning need ootused omakorda alarmeerisid nii Osmaneid kui ka assüürlastega territooriumi jagavaid kurde, kes samuti unistasid iseseisvusest. Küllap seal oli teisigi põhjuseid. Igatahes 19. sajandi neljakümnendatel aastatel lahvatas üsna võimas konflikt, mille käigus mõrvati vähemalt paarkümmend tuhat assüürlast (Baumer 2006, 256).

Me oleme kuulnud armeenlaste genotsiidist esimese maailmasõja ajal. Samasugune genotsiid tabas ka nestorianae aastatel 1915–1918. On väidetud, et umbes 60–65 protsenti kõigist assüürlastest, sealhulgas 80–85 protsenti nende vaimulikust eliidist tapeti selle käigus (Baumer 2006, 263).[16] Tapeti ka assüürlaste juht patriarh Mar Shimun XIX.

Esimese maailmasõja käigus olid britid assüürlastele mõista andnud, et võidu korral on neil oodata vähemalt autonoomiat, aga võibolla isegi iseseisvat riiki. Samasuguseid lootusi oli antud ka araablastele, armeenlasele, juutidele ja kurdidele. Muidugi jäädi neid lubadusi uskuma ning vastutasuks toetati britte. Pärast sõda unustasid võitjad aga ruttu oma lubadused, seda enam, et oldi huvitatud Põhja-Iraagi naftavarudest, mis oleksid muidu jäänud nii mõnegi tõotatud rahvusliku omavalitsuse territooriumile. Esimese maailmasõjaga assüürlaste kannatused paraku ei lõppenud. Rahvaste Liit isegi ei vaevunud assüürlasi iseseisvaks ja homogeenseks rahvusgrupiks tunnistama ja neile autonoomset piirkonda andma (Baumer 2006, 265). Seni kuni pärast Esimest maailmasõda tekkinud Iraagi Kuningriik oli Suurbritannia protektoraat, kasutasid britid kristlastest assüürlaste üksusi korra hoidmiseks ning araablaste ja kurdide mässukatsete mahasurumiseks. Kui aga britid Iraagist aastal 1933 lahkusid, siis jäid neid kunagi usaldanud assüürlased kättetasumist ihkavate araablaste, eriti aga kurdide kätte. Jälle mõrvati mitu tuhat. Kui see massimõrvade asi Rahvaste Liidu ette jõudis, siis soovitas viimane küüniliselt assüürlastel lihtsalt emigreeruda – Ladina-Ameerikasse või Aafrikasse. Ega assüürlastel palju muud teha polnudki, kui oma kodumaa jätta ning välismaale – kas lähedasse Lähis-Itta või kusagile kaugemale – välja rännata,[17] seda enam, et Iraagi võimud olid aastal 1933 juba patriarhilt kodakondsuse võtnud ning välismaale deporteerinud.

Seega oli kolmekümnendateks aastateks suur osa nestoriaane oma ajalooliselt kodumaalt lahkunud. Kiriku hierarhiline struktuur oli jällegi sisuliselt hävitatud. Eksiili saadetud patriarhi ees seisis raske ülesanne rajada kirik eksiilis. Aja jooksul sai ta sellega hakkama. Teise maailmasõja järgsel ajal püüdis ta ÜRO tähelepanu juhtida veel Iraagis olevate assüürlaste olukorrale, aga tagajärjetult. Ilmselt pettununa rahvusvahelises abis hakkas ta oma kaasmaalastele, sealhulgas ka kodumaale jäänutele sisendama vajadust unustada unistused iseseisvusest, isegi piiratud autonoomiast. Seetõttu paranesid aja jooksul tema ja suures osas välismaal oleva kiriku suhted Iraagi võimudega. See tõi loomulikult kaasa osade Assüüria emigrantide halvakspanu. Patriarhi Iraagi kodakondsus aga taastati ning teda kutsuti tagasi Iraaki. Sellest ta siiski loobus. See tekitas omakorda meelepaha teistes nestoriaanides, kelle meelest patriarh peaks resideerima kodumaal. Nõnda oli patriarh Šimun XXIII oma rahumeelse kirikupoliitikaga esile kutsunud vastasseisu erinevates kildkondades.

Eksiili jäämine, aga eriti kirikukalendri reformimine olid ajendiks, miks üks osa Iraagis ja Indias olevaid kirikutegelasi asus temaga kuuekümnendate aastate algul opositsiooni. Tegelike põhjustena on küll oletatud isikute ja suguharude vahelist vaenu. Tagajärjeks oli see, et 1968. aastal pühitses patriarhi kriitiliselt suhtuv India nestoriaanide metropoliit Mar Thomas Darmo Bagdadis ametisse kolm uut, patriarhi vaenulikult suhtuvat piiskoppi ja see opositsioon kuulutas välja iseseisva kiriku, ametliku nimega Hommikumaa Muistne Apostellik ja Katoliiklik Kirik, inglise keeles The Ancient Apostolic and Catholic Church of the East. Mar Thomas Darmo sai selle kiriku patriarhiks (Baumer 2006, 271). See kirik järgib vana, juuliuse kalendrit ning on hoidunud oikumeenilisest lähenemisest teistele kirikutele. Seevastu suurem algne nestoriaanlik kirik – ametliku nimetusega Hommikumaa Püha Apostellik Katoliiklik Assüüria Kirik, inglise keeles The Holy Apostolic Catholic Assyrian Church of the East – on püüdnud igati läheneda teistele kirikutele, millest kunagi ammu kristoloogiliste tülide käigus eralduti. On vastu võetud mitmeid oikumeenilise dokumente, kus tunnistatakse, et kristoloogilised erinevused ei olegi nõnda suured.

1973. aastal otsustas patriarh Šimun XXIII[18] ametist lahkuda ning abielluda. See põhjustas aga kirikus segadusi, osa oli ta ametist lahkumise vastu, osa poolt. Ta jäi patriarhi ametisse edasi. Segaduste vältimiseks otsustati kokku kutsuda üldkiriklik sinod. Enne selle kokkutulemist patriarh aga mõrvati. Põhjuseks on oletatud nii tema abiellumist, suguharude omavahelisi tülisid kui ka Iraagi valitsuse tunnustamist ning seega emigrantide iseseisvuspüüete reetmist.

Tänapäeval on kiriku[19] eesotsas Mar Dinkha IV, Hommikumaa Püha Apostelliku Katoliikliku Assüüria Kiriku katoolikos-patriarh.[20] Kirikupea resideerib USA-s, Chicagos. Kirikul on oma diötseesid USA-s, Kanadas, Indias, Süürias ja Liibanonis, Austraalias ja Uus-Meremaal, Euroopas, Iraanis ja muidugi kodumaal Iraagis. See diötseeside paigutus näitab ka assüürlaste levikut maailmas. Oletatakse, et assüürlasi-nestoriaane on maailmas kokku üldse umbes 385000–400000 (Baum / Winkler 2000, 135j). Kõige rohkem on neid USA-s – umbes 100000. Järgmisena tuleb Iraak, kus vähemalt enne teist Pärsia lahe sõda oli ligi 90000 kiriku liiget. Sõja tulemusena on neid tänapäeval ilmselt vähem. Venemaal ja Taga-Kaukaasias arvatakse neid olevat umbes 50000. Türgis, kus kunagi olid suured ja olulised assüürlaste asualad, on tänapäeval mõningate andmete kohaselt vaid mõni tuhat nestoriaani (Valognes 1994, 838). Indias[21] on toomakristlaste seas umbes 30000 nestoriaani ning Süürias on kirikul umbes 25000 kiriku liiget.

Alternatiivse, vana, juuliuse kalendrit järgiva kiriku juht on Mar Addai II, Hommikumaa Muistse Apostelliku ja Katoliikliku Kiriku katoolikos-patriarh.[22] Kirikupea resideerib Bagdadis. Kiriku liikmete koguarv on vahemikus 50000–70000 (Baum / Winkler 2000, 135). Suurem osa sellest kirikust asub Iraagis. Aga piiskopkondi on ka Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, Euroopas ning Süürias.[23]

 



[1] Mongolite impeeriumis said ka monofüsiidid ja ida-ortodokssed kristlased vabamalt hingata. Nagu kohe näeme, oli ka rooma-katoliku misjonil vabadus mongolite riigis misjoneerida. Raamatu eelmises osas nägime, et vene kiriku olukord mongolite „ikke“ all polnud sugugi laita.

[2] On arvatud et 30–40 % Baikali ja Mandžuuria vahel elanud turgi ja mongoli rahvastest oli tol ajal kristlased (Baumer 2006, 198).

[3] Kaasaegsele briti rändurile William Dalrymple’ile aga jutustati Kasharis veel 1980. aastate lõpus, et seal olevat üksikuid nestoriaanide perekondi. Dalrymple’il ei õnnestunud kahjuks seda kontrollida (Dalrymple 1999, 271–274).

[4] Preester Johannes on keskaegse Õhtumaa legendide tegelane. Tollel ajal usuti, et kusagil Hommikumaal on hiilgav ning vägev kristlaste kuningas Johannes, kes on ühtlasi ka preester. Erinevatel aegadel on seda preester-kuningat otsitud Indiast, Pärsiast, mongolite juurest ning lõpuks ka Etioopiast. Oma olemuselt kuulub preester Johannes, nii temast kõnelevad legendid kui ka nende tekkimise motiivid mitte Hommikumaa, vaid just Õhtumaa kiriku ajalukku.

[5] Toghrul on olnud üks preester Johannese prototüüpe (Moffett 1998, 401, 415).

[6] Ta nime on kirjanduses väga mitmel moel translitereeritud: Sorghaghtani, Ssorqoqtani, Siurkukteni, Sorocan jne (Moffett 1998, 416).

[7] Ja tegelikult ka viimast korda.

[8] Tuntud ka nime all Ebedjesus (Baumer 2006, 231).

[9] Lisaks kõigele oli ta üks suuremaid nestoriaanliku misjoni initsiaatoreid.

[10] Patriarhi isikuomadusi kiidab ka ta jakobiidist kaasaegne Barhebraeus, kelle roll konkureerivas monofüsiitlikus kirikus oli võrreldav onguudist patriarhi omaga nestoriaanide kirikus.

[11] Nende hulgas oli ka Marco Polo.

[12] On omamoodi ajaloo iroonia, et paavst saatis oma misjonärid Hiinasse, kes hakkasid nestoriaane katoliiklasteks pöörama just ühe nestoriaanide saadikult saadud teadete põhjal (Baumer 2006, 203).

[13] Nestoriaanide ja rooma-katoliiklaste misjoni kohta keskaegses Hiinas vt Laats 2009.

[14] Arvestatav osa nestoriaanlikust kirikust eksisteeris ka Indias.

[15] Sellise nimega kirik eksisteerib tänaseni.

[16] Lisaks assüürlastele tapeti ligikaudu 100000 süüria ortodoksset kristlast, s.t jakobiiti, ning umbes sama palju halkedonlikke ida-ortodoksseid kristlasi. Assüürlaste tapmisi ja selle rahva saatust kirjeldab Viktor Šklovski mälestuste raamat (1969).

[17] Baumeri arvates lahkus umbes pool assüürlastest (2006, 266). Roomaga uniaadis olevatel kaldealastel on mõnevõrra paremini läinud. Nad ei ole tavaliselt, erinevalt oma vendadest nestoriaanlikest assüürlastest, hellitanud iseseisvuse või autonoomiagi lootusi. Tulemuseks on see, et enamus neist on saanud kodumaale jääda ning nende patriarh on olnud Iraagi parlamendi liige, samas kui assüürlaste patriarh on pidanud eksiilis olema.

[18] Patriarh Mar Ešai Šimun sündis 1908. aastal Hakkâri piirkonnas, mis asub tänapäeva Türgi territooriumil, sai patriarhiks 1920. aastal ning mõrvati 1975. aastal Californias.

[19] Kiriku ametlik uudistelehekülg on AssyrianChurchNews.com. Nestoriaanidel on ka sisukas mitteametlik kodulehekülg nestorian.org. Assüürlastel on internetis üpris palju mitmesuguseid kodulehekülgi ja teisi informatsiooniallikaid, näiteks Niniveh.com ja Assyrian International News Agency.

[20] Ta on sündinud 1935. aastal Iraagis, enne patriarhiks saamist oli Teherani metropoliit.

[21] Indias on ta tuntud Kaldea Süüria Kiriku nime all, kuigi tegelikult on see vaid assüürlaste kiriku metropoliitkond.

[22] Tema sünniaja kohta leidub erinevaid andmeid – alates aastast 1946 kuni aastani 1950.

[23] Kirikul on oma kodulehekülg www.karozota.com.

Kasutatud kirjandus

Altaner, Berthold (1958) Patrologie. Leben, Schriften und Lehre der Kirchenväter. Freiburg: Verlag Herder.

Annus, Amar (2007) „Saatesõna“ Bardaisani „Arutlusele tahtevabadusest“ – Akadeemia 4, 780–788.

Baum, Wilhelm / Winkler, Dietmar W. (2000) Die Apostolische Kirche des Ostens. Geschichte der sogenannten Nestorianer. Klagenfurt: Kitab.

Baumer, Christoph (2006) The Church of the East. An Illustrated History of Assyrian Christianity. London, New York: I. B. Tauris & Co.

Di Berardino, Angelo (2006) Patrology. The Eastern Fathers from the Council of Chalcedon (451) to John of Damascus (+750). Cambridge: James Clarke & Co.

Brock, Sebastian P. (2004) „The earliest Syriac literature“ – Early Christian Literature. F. Young, L. Ayres, A. Louth (toim). Cambridge: Cambridge University Press, 161–170.

Dalrymple, William (1999) Xanadus. Otsimisretk. Tallinn: Varrak.

Foltz, Richard C. (1999) Religions of the Silk Road. Overland Trade and Cultural Exchange from Antiquity to the Fifteenth Century. New York: St. Martin’s Griffin.

Gillman, Ian / Klimkeit, Hans-Joachim (1999) Christians in Asia before 1500. London, New York: Routledge.

Klimkeit, Hans-Joachim (2002) „Mani ja manilus“ – Akadeemia 4, 795–831.

Laats, Alar (2009) „Ristiusust Keskriigis“ – Minu Issand ja minu Jumal! Pühendusteos Dr. theol. Toomas Pauli 70. sünnipäevaks. J. Lahe, T. Pädam (koost). Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 111–123.

Laats, Alar (2014a) „Oikumeenilised kirikukogud ja ristiusu kontseptualiseerumine, 1. osa“ – Kirik & Teoloogia 108 (3.1.2014).

Laats, Alar (2014b) „Oikumeenilised kirikukogud ja ristiusu kontseptualiseerumine, 1. osa“ – Kirik & Teoloogia 109 (10.1.2014).

Masing, Hugo (1936) Heebrea keele grammatika. Tartu: Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi Kirjastus.

Meyendorff, John (1987) Christ in Eastern Christian Thought. New York: St. Vladimir’s Seminary Press.

Meyendorff, John (1989) Imperial Unity and Christian Divisions. The Church 450-680 A. D. New York: St. Vladimir’s Seminary Press.

Moffett, Samuel Hugh (1998) A History of Christianity in Asia. Volume I: Beginnings to 1500. New York: Orbis Books.

Pärlilaul (2006). Tõlk Uku Masing. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Saalomoni oodid (2006). Tõlk Amar Annus. Tallinn.

Šklovski, Viktor (1969) Sentimentaalne teekond. „Loomingu“ Raamatukogu nr 23–26. Tallinn: Perioodika.

Valognes, Jean-Pierre (1994) Vie et mort des Chrétiens d’Orient. Paris: Fayard.

Võõbus, Arthur (2009) Kummargil käsikirjade kohal. Tartu: Ilmamaa.

Võõbus [Vööbus], Arthur (1965) History of the School of Nisibis. Louvain: Peeters Publishers (Corpus Scriptorum Christianorum Orientalium, 266).

__

Artikli 1. ja 2. osa saab lugeda siit ja siit.

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English