Nestoriaanid[1]
Rooma impeeriumis, eriti selle idaosas toimunud suured kristoloogilised vaidlused ei puudutanud esialgu kiriku elu arenguid Pärsia kuningriigis. Siin olid omad probleemid, eriti see, kuidas tagakiusamised üle elada. Lõpuks aga jõudsid kristoloogilised küsimused siiagi.
Tollel ajal tegutses Edessas mõjukas teoloogiline õppeasutus. Tegelikult oli linnas mitmeid kõrge akadeemilise tasemega koole. Peamisteks teoloogilisteks eeskujudeks olid siin Mopsuestia Theodoros[2] ning teised antiookialikud teoloogid. Teiselt poolt aga oli siin ka küllaldaselt Aleksandria Kürillose, s.t Aleksandria koolkonna toetajaid – seega ka siin oli märgatavaid erimeelsusi, pingeid ja tülisid (Moffett 1998, 187j). Tollel ajal õppis ühes neist Edessa koolidest, mida on nimetatud ka pärslaste kooliks, palju Pärsiast pärit kristlasi, kes hiljem kodumaale tagasi pöördunult said tihti kirikus juhtivatele kohtadele. Nende kaudu jõudis teadmine kristoloogilistest erimeelsustest ka Pärsiasse. Ja nende õpilaste kaudu levisid siin just antiookialikud arusaamad. Mida tugevamaks ja aktiivsemaks muutus monofüsiitlik erakond Edessas, seda nestoriaanlikumaks muutus Pärsia kristlaskond. Erilist rolli mängis siin Nisibis – Edessast mitte kaugel olev, aga Pärsia territooriumile jääv linn ja kiriklik keskus.
Aastal 486 toimus Pärsia kiriku üldsinod, järjekorras juba neljas, kus jällegi rõhutati ida kiriku iseseisvust ning võeti vastu mitu otsust, mis suurendasid veelgi erinevust läänepoolsest kirikust.[3] Oluline oli siin vastu võetud usutunnistus, mis oli selgelt antiookialik või lausa nestoriaanlik. Tähelepanuväärne ja erinevust läänest rõhutav oli ka heaks kiidetud nn kolmas kaanon, mille kohaselt abiellumise õigus on kõikidel kristlastel, olgu nad siis ilmikud, preestrid või piiskopid. Vana kirikliku traditsiooni kohaselt võis abielus mees küll saada preestriks, aga preester ei tohtinud abielluda. See Pärsia kiriku omapärane liberaalsus abiellumise suhtes oli tingitud mitmest asjaolust. Üks olulisemaid põhjuseid, lisaks rõhutatud erinevusele Rooma keisririigi kirikust, oli see, et tollane Pärsia rahvuslik ja riiklik usund zoroastrism suhtus põlastavalt, lausa vaenulikult tsölibaati, s.t abielust loobumisesse (Moffett 1998, 199).
Aastal 489 suleti kristoloogiliste tülide käigus ja Antiookia-orientatsiooni tõttu keiser Zenoni korraldusel Edessa pärslaste kool, kuulus teoloogiline õppeasutus. Nii õppejõud kui õpilased olid sunnitud põgenema Pärsiasse, kus nestoriaanlust taga ei kiusatud. Kooli uueks asupaigaks sai Nisibis (Baumer 2006, 81j; Moffatt 1998, 200–204), kus sellest kujunes terve nestoriaanliku kristluse jaoks oluline ülikoolilaadne õppeasutus. Seal õpiti mitte ainult teoloogiat, vaid ka teisi teadusi.[4] Nii näiteks said nestoriaanid arstidena kuulsaks nõnda, et nii zoroastriusulised Pärsia šahhid kui hiljem ka moslemi valitsejad kasutasid tihti just nestoriaanidest või üldisemalt kristlastest ihuarste.[5] Nisibise ülikool erines siiski vähemalt ühe asja poolest kaasaegsetest ülikoolidest: ta oli ühtlasi tihedalt omavahel seotud kristlastest üliõpilaste kogukond, mis oma loomult meenutas kloostrit. Ehkki kiriklik, ei allunud ta siiski kiriklikule hierarhiale, vaid säilitas akadeemilise, s.h ka teoloogilise sõltumatuse. Nisibise kool ei olnud ainuke sellelaadiline Pärsia kristlaste õppeasutus.[6] Üldse olid tollel ajastul nestoriaanid kuulsad oma koolide poolest. On võimalik, et nende kõrgkoolid, eelkõige Nisibise ülikool, mõjutasid mingil määral eurooplaste arusaamu haridusest ning aitasid seega hiljem kaas ülikoolide tekkele Õhumaa kiriku rüpes.[7]
Nestoriaanide ülikoolid eesotsas Nisibise ülikooliga olid kohad, kus süüria kultuuri viljastati hellenistliku kultuuriga (Baumer 2006, 82).[8] Siin tegeleti usinasti kreeka tekstide uurimisega, kusjuures uuriti mitte ainult kreeka kirikuisade töid, vaid ka kreeka klassikalise kultuuri tekste, eelkõige muidugi filosoofe. Aja jooksul tõlgiti mitmeid töid süüria keelde. Nii et nestoriaanlikud ülikoolid, aga laiemalt kogu nestoriaanlik kirik, olid teatud näitelavaks hellenistliku ja semiidi-süüria kultuuri edukaks ning elujõuliseks sünteesiks. Edaspidi näeme, et selle uue ja omapärase sünteesi mõju ei piirdunud vaid Pärsia impeeriumiga, vaid tungis kaugele üle selle piiride, kuni Hiina ja Indiani välja. Ning teiselt poolt mõjutas see süüria-hellenistlik kultuurimaailm ka islami klassikalise kultuuri väljakujunemist.
Niisiis kujunesid 5. sajandi lõpuks välja Pärsia kirikule iseloomulikud usulised arusaamad. Selleks ajaks olid tekkinud ka piiskopkonnad ja metropoliitkonnad, s.t kogu kiriklik struktuur (Baumer 2006, 71j). Sajandi lõpuks vaibusid ka massilised tagakiusamised Pärsias. Tõsi, märtreid leidus hiljemgi, Sassaniidide impeeriumis, aga need olid ikkagi vaid üksikjuhtumid, mitte enam massilised tapatalgud.[9]
Järgmisel, 6. sajandil olid Sassaniidid suhteliselt heatahtlikud kristlaste suhtes. Seevastu olid nestoriaanid ise Pärsia impeeriumis lõhestatud sisemistest tülidest. Pärast tülisid saabus aga kirikule suhteliselt rahulik ning viljaks aeg. Selliseid aegu sai Ida-Süüria kristlusele osaks harva. Olulist rolli mängis siin kiriku patriarh Mar Aba, kes oli kirikujuhi ametis aastail 540–552 (Moffett 1998, 217jj). Tema patriarhiks olemise aeg kattus osaliselt šahh Chosroes I valitsemisajaga (531–579), keda on peetud üheks suurimaks Pärsia Sassaniididest šahhide seast. Üldjoontes oli ta tolerantne kristlaste suhtes. Sellele aitas kaasa asjaolu, et šahhi lemmiknaine oli kristlane. Kuigi kristlasi ei lastud impeeriumi juhtimise juurde, olid nad ometi võimelised avaldama teatud määral mõju valitsejatele. Seda eelkõige tänu oma haritusele, majanduslikule ettevõtlikkusele ning rahvusvahelistele sidemetele.[10] Pärast suuri tagakiusamisi ja enne Pärsia impeeriumi kokkukukkumist oli kristlaskond tollases ühiskonnas suhteliselt edukas ja mõjukas.
Kuues sajand ei olnud Pärsia kristlaskonnale mitte ainult rahu ning majandusliku edukuse ajaks, see oli ka munkluse taaselustamise ajajärguks. Kunagi 3. ja 4. sajandil oli Süüria askeetlus olnud teistele eeskujuks, 5. sajandi lõpuks oli aga vaimne ja vaimulik distsipliin tublisti langenud. Kuuendal sajandil toimus siingi otsustav tõus. On arvatud, et ilma tollaste kloostrielu reformideta ei oleks nestoriaanlus üle elanud rivaalitseva monofüsiitluse[11] ning mõne aja pärast tekkiva agressiivse islami rünnakuid (Moffett 1998, 228).
Kõik see – kristlaskonna suhteliselt rahulik eksistents ning teatud piiratud võimalused asjade käiku impeeriumis mõjutada – oli tollase nestoriaanliku kiriku üks külg. Teine külg oli see, et kuigi šahhid suhtusid kristlastesse tolerantselt, siis ometi kontrollisid nad kiriku asju ning nii mõnigi kord oli nende sõna kiriku uue juhtkonna valimisel otsustav. Ning nii mõnigi kord jäi kirikujuht pikemaks ajaks valimata, kuna šahh seda soovis.
Sellisele šahhi poolsele kontrollile vaatamata tuleb Sassaniidide impeeriumi viimast sadat aastat pidada Ida-Süüria kristlusele edukaks ajastuks. Majandusliku, kultuurilise, poliitilise ning vaimuliku edukuse kõrval on selle võimsaimaks sümptomiks – aga võibolla hoopis põhjuseks – kiriku intensiivne misjonitegevus.
Nestoriaanide misjon
Siiani oleme rääkinud nestoriaanide ehk ida-süüria kristlaste tegevusest peamiselt Süüria ning Mesopotaamia, s.t tänapäeva Iraagi territooriumil. Aga Sassaniidide impeerium oli tunduvalt laiem. Nagu impeeriumide puhul ikka, nii nihkusid ka selle piirid aja jooksul. Stabiilse ja keskse osa impeeriumist moodustas see maa-ala, mis tänapäeval moodustab Iraani. Nestoriaanlik kirik ei jäänud püsima ainult oma algsele territooriumile impeeriumi sees. Üpris kiiresti katsid kogudused ja ka metropoliitkonnad kogu Pärsia impeeriumi ülejäänud põhiterritooriumi. Seetõttu on ka arusaadav, miks nimetatakse nestoriaanlust mõnikord Pärsia kristluseks. Sisuliselt ei ole ta aga kunagi olnud pärsialik kristlus, kuigi Sassaniidide aegu pöördus palju zoroastrialikke pärslasi ristiusku.[12] Liturgiliseks keeleks jäi süüria keel ning see määras suuresti ära ka kiriku meelsuse.
Nestoriaanlik kristlus levis aga ka väljapoole impeeriumi piire. Kõigepealt vaatleme rahvaid ja territooriume, mis jäid impeeriumi piiridele ning seetõttu kord olid impeeriumi osad, kord jäid sellest välja. Aga isegi viimasel juhul olid nad tavaliselt impeeriumi sõltlased.
Esimesena tuleks nimetada araablasi. Araablased puutusid kokku ristiusuga juba Uue Testamendi perioodil. Ometi ei olnud neist islami tekke ajaks saanudki kristlikku rahvast, kuigi nii mitmedki araabia suguharud võtsid vastu ristiusu. Eelkõige said kristlikeks need suguharud, mis asusid Rooma impeeriumi piirialadel ning moodustasid sellest impeeriumist sõltuvaid pooliseseisvaid riike.[13] Eelkõige tuleb siin nimetada Ghassaniidide kuningriiki Araabia poolsaare loodeosas, peamiselt tänapäeva Jordaania kuningriigi ja Süüria vabariigi territooriumil. Ghassaniidest said aja jooksul monofüsiidid. Seevastu ida poole, Pärsia piiri äärde jäi Lakhmiidide kuningriik pealinnaga al-Hirah. Aegade jooksul asus siia elama rohkesti nestoriaane[14] ning ka paljud lakhmiididest araablased pöördusid nestoriaanlikku kristlusesse. Aastal 410 tekkis siia nestoriaanide piiskopkond. Kui monofüsiitidest ghassaniidid jäid edasi nomaadlikeks hõimudeks, siis nestoriaanidest lakhmiididel ei etendanud hõimusuhted enam olulist rolli. Nende seas võime rääkida juba araabia rahvuse tekkest (Moffett 1998, 276). Tihti olid kristlased lakhmiidide kuningannad, mitte aga kuningad. On arvatud, et poliitilistel kaalutlustel oli kasulikum jääda oma isandate Sassaniididega ühte usku. Aastal 602 kaotasid pärslased lakhmiidide autonoomia ning lülitasid kuningriigi oma impeeriumi koosseisu.
Araablaste seas ristiusk siiski eriti ei levinud. Enamuse jaoks jäi ta eelkõige võõraste usundiks. Suurem osa araablasi jäi islami eel ikkagi paganlikuks, mõned pöördusid ka judaismi. Araabiakeelne kristlik kirjandus ja üldse kristlik kultuur jäi tollel ajastul suhteliselt tagasihoidlikuks. Ka Piiblit ei tõlgitud araabia keelde (Moffett 1998, 281).[15]
Märgatavamaid tagajärgi saavutas aga nestoriaanide misjon ida ja kirde suunas. Viiendal sajandil olid Pärsia piirialadel aktiivsed valged hunnid,[16] kes rajasid siia ka mõneks ajaks oma riigi. See asus tolleaegses Baktrias, umbes tänapäevase Afganistani kohal. Siin saavutasid nestoriaanidest misjonärid märgatavat edu – paljudest valgetest hunnidest said kristlased (Moffett 1998, 208j). Kuuenda sajandi keskel said nad endale isegi oma nestoriaanliku piiskopi. Ka nende naabruses olevate turgi hõimude seas kandis misjonitöö vilja (Baumer 2006, 87). Nii on teada, et kui Oguusi turgid ajasid valged hunnid välja sellelt territooriumilt, kus tänapäeval asub Usbekistan, siis sealse piirkonna piiskop, s.t Mervi[17] piiskop Elijas misjoneeris suure osa neistki aastaks 644 ristiusku (Baumer 2006, 169). Valgete hunnide maalt läks läbi nn siiditee. Tee ei olnud ainult kaubanduse jaoks tähtis, vaid seda teed mööda liikusid ka ideed ja arusaamad. Ning see mängis edaspidi olulist rolli nestoriaanliku kiriku misjonis. Nestoriaanide hulgas oli palju edukaid ja ettevõtlikke kaupmehi, kes olid tavalised rändurid siiditeel. Nendega seltsisid tihti ka nestoriaanidest mungad, kes olid kaupmeeste kõrval olulisteks misjoni teostajateks. Nestoriaanide tolleaegset misjonit võiks üpris moodsaks pidada. Tavaliselt tekkisid pikki siiditeed asundused, millest paljud kuulusid nestoriaanidele. Ja oli üpris loomulik, et nendes asundustes olid oma kirikud. Kuid kirikute kõrvale rajati tavaliselt ka kool ning haigla. Olid ju tolleaegsed nestoriaanid kuulsad nii oma koolihariduse kui ka meditsiini poolest. Tavaliselt jõudsid kohalikud lõpuks kirikusse just nende kiriku kõrval asuvate haiglate ja koolide kaudu.
Baktriast liikusid nestoriaanide misjonärid edasi põhja ja itta, algul paiksete sogdide[18] juurde. Nii oli Samarkand tähtsaks metropoliitkonna keskuseks. Siinne uhke katedraal hävitati alles 13. sajandi keskel. Kesk-Aasia sogdide juurest liikus nestoriaanlus edasi idapoolsetes steppides ringirändavate mongoli ja turgi hõimude juurde. Seegi misjon oli edukas. Tihti polnud siinsed piiskopid mitte mõne asustatud punki või territooriumi kiriklikud juhid, vaid ringirändava hõimu või suguharu piiskopid, kes koos oma rahvaga karjamaalt karjamaale ratsutasid. Mööda siiditeed ühe hõimu juurest teise juurde liikudes jõuti lõpuks läbi Ida-Turkestani Hiinani välja. Oli ju suurem osa siiditee idaosast ühel või teisel moel Hiina riigi protektsiooni all. Seda ristiusu teekonda itta demonstreerivad nii nestoriaanide eneste andmed sealsete koguduste ja piiskopkondade kohta kui ka moslemitest autorite teated. Toda ristiusu levimist mööda siiditeed näitavad ka paljud viimase sajandi jooksul sealkandis tehtud arheoloogilised väljakaevamised ning juhuleiud. On leitud hulgaliselt kirikute varemeid, kristlikke haudu, raidkirju, keraamikat ja käsikirju või nende fragmente. Need jäljed ilmestavad kujukalt liikumist Sogdiast Hiinani. Mõned ristiusu 8. ja 9. sajandi liikumise jäljed viivad ka siiditeel peasuunalt lõunasse – Tiibetisse (Baumer 2006, 174jj). Pikal teel säilinud kristlikke tekste iseloomustab keeleline paljusus: siin on süüria-, pahlavi-,[19] sogdi-, tiibeti-, hiina- ja uiguurikeelseid[20] tekste, aga neid on veel mitmes muuski tollases turgi keeles. Üldiselt jäi nestoriaanide kirikukeeleks süüria keel, mis justkui tsemendina hoidis koos ja püüdis ühtsustada paljurahvuselise nestoriaanliku kiriku erikeelseid koostisosi.[21] Süüriakeelsete originaalide arvukad tõlked näitavad misjonäride arusaama, et misjoni üks määravaid elemente on ristiusu tõlkimine kohalikku keelde. Tolleaegsed Õhtumaa kiriku misjonärid polnud sugugi alati sellest vajadusest teadlikud.
Nestoriaanlik kristlus ei olnud ainus usund, mis sellisel moel mööda siiditeed rändas. Vähemalt kuni Kesk-Aasiani ulatusid ka Süüria monofüsiitide piiskopkonnad. Nii monofüsiitide kui ka halkedonlike ida-ortodokssete kristlaste kogukondi eksisteeris vähemalt kuni Ida-Turkestanini. Siin rändas teisigi usundeid. Ristiusu kõrval, temaga koos ning mõnikord temast edukamaltki liikus läänest itta manilus.[22] Vastassuunas aga, idast läände liikus budism. Peagi lisandus neile veel läänest itta liikuv ning hiljem siin peaaegu ainuvalitsejaks saanud islam. Igatahes esimese aastatuhande lõpupoole oli Kesk-Aasia, täpsemini vöönd Kaspia merest kuni peaaegu Vaikse ookeanini intensiivselt pulbitsev kosmopoliitne, paljurahvuseline ja -kultuuriline, väga erinevate suurte usundite kokkupuuteruum, kus nii konkureeriti üksteisega kui ka õpiti üksteise käest (Baumer 2006, 169–179; Foltz 1999, 7j).
Seda, millal täpselt ristiusk Hiinasse jõudis ning seal kanda kinnitas, me täpselt ei tea. Küll aga teame üpris täpselt, millal oli ta Hiinas juba nähtavalt kohal ning võimude poolt aktsepteeritud. Nimelt on Hiinas säilinud kivisammas – Sian-Fu monument – tekstiga, mis räägib kristliku kiriku tegevusest siin.[23] Suurem osa tekstist on hiinakeelne, aga selle kõrval on ka lühem süüriakeelne tekst. Siin tuuakse ära ajalisi andmeid: nende kohaselt on sammas püstitatud aastal 781. Aga tekstis räägitakse sellest, et aastal 635 saabus siia mees nimega Alopen, kes oli kristlane, keda mõnikord on peetud piiskopiks ja keda Hiina võimud võtsid auavaldustega vastu ning kellel võimaldati siin praktiseerida ristiusku, seda isegi levitada. Aasta 635 oli väga soodus ristiusu levitamiseks Hiinas. Tollel ajal valitses Tangi dünastia (618–907), mille valitsemisaega peetakse Hiina kultuuri üheks parimaks perioodiks. Üldjoontes oli Tangi ajastu tolerantne ristiusu suhtes, mõnikord lausa soosiv. Tolle dünastia ajal oli ka mõningaid erandlikke valitsejaid, kes sugugi hästi ristiusku ei suhtunud.
Aastal 638 ehitati pealinnas Chang’anis, mida on peetud tolle aja maailma suurimaks linnaks, esimene kristlik kirik.[24] Hiina imperaator ise toetas selle ehitamist (Moffett 1998, 293). Aja jooksul ehitati Hiinas teisigi kirikuid ning ka kloostreid. Siiski tabasid 7. sajandi lõpus, 8. sajandi alguses Hiina kristlasi tagakiusamised, mis olid ajendatud budistide võimuambitsioonidest. Sellele järgnes kristluse taaskosumise periood Hiinas. Pärsiast saabus uusi misjonäre, vaatamata sellele, et seal oli vahepeal zoroastriusuliste šahhide võim asendunud moslemite võimuga, kelle suhtumine kristlastesse polnud šahhide suhtumisest põhimõtteliselt erinev. Kaheksanda sajandi lõpust on ka teada, et nestoriaanliku kiriku patriarh määras Hiinasse metropoliidi. See tähendab, et siin pidi olema juba arvestatav kristlik kogukond. Ajaloolistest allikatest on teada, et nii mõnigi kristlane sai Tangi dünastia aegu prominentseks õpetlaseks või ka administraatoriks. On teada isegi Hiina väejuhte, kes olid ühtlasi nestoriaanlikud vaimulikud (Baumer 2006, 185). Kuid vaatamata esialgsele edule jäi ristiusk kultuuriliselt kõrgel tasemel hiinlaste jaoks siiski võõraks usundiks. Enamus kristlasteks hakanuid olid siin elanud mittehiinlased ning 10. sajandi lõpul, s.t Tangi dünastia valitsemisele järgnenud segaduste ajastul kadus nestoriaanlik kirik Hiinast. Kadumine oli vaid ajutine, mõne sajandi pärast muutus nestoriaanlik kirik Hiina ühiskonnas taas nähtavaks.
Nestoriaanid islami valitsemise all
Vahepeal olid ida-süüria kiriku kodumaal leidnud aset suured muudatused. Seitsmenda sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel tõusis esile islam. Ning ta tegi seda mitte ainult konkureeriva kultuse ja ideedega, vaid toetudes võimsale sõjalisele jõule – araablaste ekspansioonile, mis suundus kõrbest ümbritsetavatele kultuurmaadele.[25] Lühikese aja jooksul vallutati hiiglaslikud alad. Sajandi keskpaigaks oli Pärsiagi moslemite vallutatud.
Vastupidiselt tavakujutlusele ei hakanud islam sugugi kohe ja sõjakalt kristlust välja juurima. Alles mitu sajandit hiljem võime rääkida usulistest tagakiusamistest, ja sedagi mitte kõikjal.
Esialgu suhtusid nii mitmedki kristlaste ringkonnad islamisse neutraalselt. Monofüsiitide elu Bütsantsi halkedonliku riigikiriku kõrval oli olnud üpris vilets. Nüüd kadus Rooma impeeriumi ja ta kiriku surve. Ning nestoriaanide elu moslemite valitsuse all oli mõnevõrra kergem kui elu Pärsia zoroastristide valitsuse all, vähemalt esialgu. Islami jaoks kuulub ristiusk väheste nn raamatuusundite hulka ning seetõttu ei saa kristlasi, nagu ka näiteks juute, vägivaldselt islamisse pöörata.[26] Esialgu tegi kristlaste olukorra kergemaks ka asjaolu, et neid oli palju, rohkem kui moslemeid. Omaijaadide kalifaadi aegu (661–750) oli islamiriigi keskus Süürias, Damaskuses. Aga Süürias olid kristlased tol ajal veel enamuses. Alles pikema aja jooksul hakkasid siin domineerima araablastest moslemid.
Esimese nelja kaliifi ajal islam alles kujunes. Ning kujunemine ei toimunud sugugi rahumeelsetes tingimustes. Neljast esimesest kaliifist tapeti kolm, kusjuures kaks neist kaasmoslemite poolt. Sisemised võitlused ei jätnud moslemitele suurt aega kristlastega tegeleda. Ainsad, kellel algusest peale oli probleeme, olid araabia kristlased. Tolle ajastu, aga ka hilisemate moslemite meelest olid „araablane“ ja „moslem“ sünonüümid. See tähendas aga seda, et araabia kristlastele avaldati üsna palju survet, et nad moslemiteks hakkaksid. Äsja me nägime, et kuigi araablaste ristiusku pöördumine ei olnud massiline, siis ometi nii mõneski suguharus domineerisid kristlased. Vaatamata sellele raskusele on tänapäevani säilinud vanu kristlikke araabia perekondi, kelle kristlaseks olemine ulatub tagasi Muhammadi-eelsesse aega.
Ametlikult olid kristlased nn dhimmi seisuses. Kristlased võisid oma usundit praktiseerida, kuigi avalikkuses oli selle demonstreerimine üsna piiratud.[27] Keelatud oli uute kirikute ehitamine. Aja jooksul muudeti nii mõnedki kirikud mošeedeks, eriti just kaunimad nende seast. Kristlased ei olnud sõjaväeteenistuskohuslased. Aga see-eest oli neil tunduvalt suurem maksukoorem.[28]Dhimmi seisus ei olnud midagi algusest peale fikseeritut ja muutumatut, aja jooksul ta muutus ja täpsustus. Ning üldiselt oli tal tendents rängemaks muutuda. Esimesest suurest kristlaste tagakiusamisest saame me rääkida alles Abbasiidide[29] kaliif Muttawakili ajal, kes valitses aastail 847–861.
Pikka aega olid teatud elukutsed kas domineerivalt või siis peaaegu eksklusiivselt kristlaste käes.[30] Tavaliselt oli neis elukutsetes nestoriaanide kõrval ka monofüsiite ja ida-ortodoksseid kristlasi. Eespool oli juba juttu nestoriaanidest arstidest Sassaniidide ajastul. Samuti on meil juttu olnud Süüria kristlaste kuulsatest kõrgkoolidest. Mõningates neist õpetati ka meditsiini. Süürlaste seas oli arstiamet tihti teatud perekondade privileegiks, nii et kuulsaid arste leidus ühes ja samas perekonnas läbi mitme põlvkonna. Tihti usaldasid moslemi võimukandjad enda ja oma lähedaste tervise just kristlastest ihuarstide kätte. See muidugi võimaldas kristlastel riigielu mõjutada, vähemalt teatud määral. Aga ka vastupidi, just oma arstide kaudu said moslemi võimumehed nii mõnigi kord teavet kristlaste kohta, ning ka ise mõjutasid kirikuelu. Palju kristlasi oli ka kaupmeeste ja eriti põlluharijate seas. Kristlike põlluharijate suur ja üha suurenev maksukoorem kurnas aga Lähis-Ida vanadel kultuurmaadel viljeldava põllunduse välja, kristlastest põlluharijad tehti kas võlgade tõttu orjaks või nad ise lahkusid mujale. Igatahes soikus islamimaade põllundus ning tänaseni on suured, kunagised viljakad põllumaad, eriti Süürias ja Iraagis kasutatavad vaid karjamaadena (Baumer 2006, 150).
Abbasiidide ajastut peetakse mõnikord islami kuldajastuks. Selle kultuur aga ei tekkinud tühjale kohale ega ammendunud araabia islamieelse pärandiga. Üpris suure panuse andis kreeka klassikaline tsivilisatsioon. Abbasiidide ajastu imes endasse ja kohandas oma olemusele märgatava osa vanast kreeka kultuurist. Suur hulk Vana-Kreeka tekste tõlgiti araabia keelde ja nad hakkasid seal oma uut elu elama. Ning hiljem andsid need kreeka tekstid just araabia tõlgete kaudu teatud tõuke Õhtumaa kultuuri edendamiseks ning eriti tagasipöördumiseks antiigi juurde. Araabia moslemid aga ei puutunud algselt vahetult kokku kreeka ideede ja tekstidega, nende ja vanade kreeklaste vahel olid vahendajad-tõlkijad. Hellenistliku kultuuri araabia keelde tõlkijateks, hermeneutideks olid just kristlastest[31]dhimmi’d. Neid haritud tõlkijaid leidus nii nestoriaanide, maroniitide, ida-ortodokssete kristlaste kui ka monofüsiitide seas. Ajavahemikku 750–850 peetakse suureks tõlkimise ajastuks (Moffett 1998, 354).
Üldse paistsid tolle aja islamimaade kristlased silma oma harituse poolest. Sealjuures olid nad tihti ka võimekad administraatorid. Seetõttu võis neid ikka ja jälle kohata moslemitest valitsejate kõrgemate ametnike seas. Ning jällegi ei kehti see väide mitte ainult nestoriaanide kohta, vaid see iseloomustab üldiselt tolle ajastu kristlasi islamimaades.
Võiks öelda, et 1. kristliku aastatuhande lõpuks ei käinud kristlaste käsi islamimaades sugugi halvasti, vähemalt välise vaatleja jaoks. Ometi näevad mitmed ajaloolased just 9.–10. sajandil märke, mis räägivad kiriku edukuse pöördepunktist (Moffett 1998, 357jj). Eriti on tähelepanu juhitud kiriku seesmisele langustendentsile. Vaatamata üha kasvavale välisele, islamipoolsele survele ei olnud kristlased tollel ajal veel sugugi vaesed. Ning need olemasolevad rikkused tekitasid kiusatusi, millele anti järele nii omaenda kiriku sisestes võimutaotlustes kui ka kristlike konfessioonide vahelises konkurentsis.
Abbasiidide valitsemise viimased sajandid kuni dünastia lõpuni Bagdadis 1258. aastal olid selle dünastia allakäigu ajastuks. Neil oli vaid nominaalne võim ning tegelikud valitsejad olid kas pärslastest Buiidid või türklased, eelkõige Seldžukid. Abbasiidide langusega kaasnes ka nestoriaanliku kiriku samm-sammuline allakäik (Baumer 2006, 155), kasvõi juba arvulise osakaalu vähenemise tõttu. Vähenes assüürlaste misjoni aktiivsus ning langes piiskopkondade arv. Olid poliitilised olud stabiilsed, siis oli aeg tavaliselt ka kristlaste jaoks rahulik. Kui aga puhkesid võitlused moslemite erinevate fraktsioonide vahel, siis olid suurimad kannatajad tihti just kristlased. Ebastabiilsuse ja ärevate olukordade puhul tehakse ju tihti just vähemusgrupid patuoinaks.
Enne suurt allakäiku lõi mõneks ajaks veel helendama nestoriaanide kiriku hiilgus. Nestoriaanide kirik muutus maailmas, või vähemalt Aasias, arvestatavaks nähtuseks. Sellega kaasnes ka vaimne renessanss.
[1] Ise nimetavad nad ennast assüürlasteks, teised nimetavad neid mõnikord ida-süürlasteks. Oma kirikut nimetavad tavaliselt Ida Kirikuks (Church of the East). Ajaloo käsitlustes nimetatakse mõnikord neid ka Pärsia kristlasteks ja nende kirikut pärsia kirikuks.
[2] Mopsuestia Theodoros (surn 428) oli üks väljapaistvamaid Antiookia koolkonna teolooge. Selle koolkonna sama väljapaistvaks mõtlejaks ja kirikutegelaseks on olnud vaid ta lähedane sõber Johannes Krisostomos. Hiljem sai ta assüürlaste kiriku kõige olulisemaks kirikuisaks ning seega kõige mõjukamaks teoloogiks. Ta tööd on peamiselt säilinud vaid tõlgituna orientaalse kristluse keeltesse. Mopsuestia, mille piiskopiks Theodoros oli, asus tänapäeva Türgi territooriumil, Adana linnast umbes 20 km idas.
[3] Oluline oli olnud Pärsia kiriku kolmas sinod aastal 424, mis toonitas energiliselt oma kiriku sõltumatust teistest kirikutest ja hierarhiatest (Baumer 2006, 81).
[4] Siiani parimaks Nisibise ülikooli käsitluseks on Eesti teoloogi Arthur Võõbuse monograafia (1965).
[5] Kristlaste kõrval olid ka juudi arstid kõrgelt hinnatud.
[6] Baumer (2006, 84) toob kõrgkoolide mittetäieliku loendi.
[7] Võõbus hindab Nisibise kooli ja tema põhimõtete panust Euroopa ülikoolide tekkele väga kõrgelt (2009, 287j).
[8] Kui keiser Justinianuse ajal suleti Bütsantsis viimased neoplatonistlikud õppeasutused, siis leidsid mitmed sealsed õppejõud endale uue töökoha ühes nestoriaanide ülikoolis Pärsias (Baumer 2006, 84).
[9] Üks suuremaid kristlaste massimõrvu 5. sajandil leidis aset 446/447 tänapäeva Iraagi territooriumil Kirkuki ümbruses. Tookord tapeti seal rohkem kui 153000 kristlast (Baumer 2006, 74).
[10] Üheks illustreerivaks näiteks olgu siin Ida-Süüria kiriku patriarh Yeshuyab II (628–643), kelle rolli Pärsia riigi diplomaadina on raske üle hinnata (Moffett 1998, 255).
[11] Monofüsiitlusel kujunes Pärsia impeeriumi territooriumil välja oma kiriklik hierarhia, mille eesotsas oli nn maphrian. See oli kõrge vaimulik amet, mis allus küll Antiookia monofüsiitlikule patriarhile, aga ta vaimulik ja administratiivne tähtsus oli lähedane patriarhi omale. See tähtsus muutus eriti suureks, kui monofüsiite hakati Pärsia impeeriumis õiguslikult tunnistama ja nad moodustasid omaette rahvusliku gruppi, keda maphrian juhtis nii vaimulikes kui ka ilmalikes asjades (Moffett 1998, 255).
[12] Ristiusk jäi siiski alati vähemuse usundiks, kuigi impeeriumi lõpupäevil oli kristlaste osakaal üsna suur. Tegelikult oli riigiusust, s.t zoroastrismist lahkumine ja kristlaseks hakkamine Sassaniidide impeeriumis seadusega keelatud ning sellest üleastujaid ähvardas surmanuhtlus. Näib, et seda karistust rakendati siiski harva. Ka mitmed patriarhid olid riigiusust pöördunud pärslased.
[13] Omaette iseseisva ajalooga on ristiusk Lõuna-Araabias. Siia jõudis see hiljemalt 5. sajandil, ilmselt nii põhjast kui ka Etioopiast. Edaspidi, kuni pärslaste vallutusteni 6. sajandi lõpupoole, etendasidki siin nii Etioopia kirik kui ka riik olulist rolli (Moffett 1998, 277–281).
[14] Eriti asuti siia elama kristlaste tagakiusamiste ajal Pärsias (Baumer 2006, 92).
[15] Araabiakeelne kristlik kirjandus hakkas tekkima alles aastatuhande viimastel sajanditel. Ka siis ei olnud selle viljelejateks mitte araablased, vaid koptid, kreeklased ja süürlased, kes tasapisi hakkasid kasutama araabia keelt nii kõnes kui kirjas.
[16] Valgete hunnide või heftaliitide päritolu pole teada; arvatavasti kujunesid nad indoeurooplaste ja turgi hõimude segunemisel. Nende keel kuulus arvatavasti iraani keelte hulka. Oletatakse, et tänapäeva puštud on nende järeltulijad.
[17] Linn, mis asus tänapäeva Türkmenistani territooriumil, kaasaegse Mary linna lähedal.
[18] Sogdi keel kuulus iraani keelte hulka. Sogdid elasid aladel, mis tänapäeval asuvad Usbekistanis ja Tadžikistanis. Sogdi keel oli oluliseks suhtlemiskeeleks siiditeel.
[19] Pahlavi või keskpärsia keel oli Sassaniidide impeeriumi riigikeeleks.
[20] Uiguurid on tänapäeva Loode-Hiinas elav turgi rahvas. 8.–9. sajandil oli neil võimas riik. Tol ajal olid nad domineerivalt manilased või kristlased. Vt ka siinse artikli kolmandat osa.
[21] Süüria keel täitis tollel ajal teatud moel ladina keelele Lääne-Euroopas sarnast rolli, ning täidab sellist rolli teatud piirkondades mõningal määral veel tänapäevalgi, nt India osade toomakristlaste seas.
[22] Maniluse kohta vt Klimkeit 2002.
[23] See ligi kolme meetri kõrgune ja ligi meetri laiune sammas leiti aastal 1623 (või 1625) Xian’i lähedal. Tangi dünastia ajal asus siin pealinn Chang’an (Moffett 1998, 288; Baumer 2006, 179.) Omal ajal tekitas see sammas sensatsiooni, sest kuigi kristlaste väga ammusest jõudmisest Hiinasse oli olnud kuuldusi, siis oli neid ometi peetud muinasjuttudeks.
[24] Tollane Chang’an oli kosmopoliitne miljonilinn, kus kristlaste kõrval olid oma koha leidnud ka teised läänest tulnud usundid – zoroastrism ja manilus. Varsti lisandus neile islamgi. Manilus oli kaua aega lubatud vaid välismaalastele, s.t barbaritele, ning ta levitamine hiinlaste hulgas oli keelatud. Seda lubati alles 8. sajandil.
[25] See ei olnud esimene kord, kui nomaadlikud semiidid kõrbest välja tungisid. Seda oli juba varem korduvalt juhtunud. Ühe sellelaadilise kõrbest tulnud nomaadidelaine käigus sai alguse ka heebrea rahvuse kujunemine.
[26] Seda arusaama pole kahjuks sugugi kõik moslemid alati järginud.
[27] Nii oli nt keelatud avalikkuses risti demonstreerimine. Kristlastel oli keelatud hobusel ratsutada. Nende sõiduriistaks oli jäetud eesel.
[28] Nii mõnigi kord ei olnud moslemitest valitsejad eriti huvitatud kristlaste islamisse pööramisest, sest sellega oleks vastsete moslemite maksud vähenenud tunduvalt ning sellega koos halvenenud riigi rahanduslik olukord.
[29] Abbasiidide valitsus keskusega Bagdadis hõlmas aastaid 750–1258.
[30] Tõsi, nii mõnegi elukutse puhul tegelesid sellega kristlaste kõrval edukalt ka juudid.
[31] Suurteks kreeka kultuuri araabia keelde tõlkijateks olid ka saabalased. Need olid Lähis-Ida ühe väikese ja vähetuntud usundi praktiseerijad, mis on juba ammu ajaloo näitelavalt kadunud.
Artikli kolmandat ja viimast osa on võimalik lugeda järgmises Kirik & Teoloogia numbris; kirjanduse nimekiri avaldatakse viimase osa lõpus.
Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).
