Riia, nagu Tallinngi, on linn, kus on palju mälestusmärke ja nagu tallinlased on (enamasti) uhked enda omade üle, on seda ka riialased. Üheks neist mälestusmärkidest Riias on skulptuur, mis on tegelikult number – 800. Riia linn sündis aastal 1201. Sel aastal, nagu kirjutab Läti Henrik, asutas piiskop Albert von Buxhoeveden Riia. Koha valimiseks olid erinevad põhjused. Saksamaalt tulnute endine keskne asukoht ja misjonikeskus oli olnud Üxküll (Ikšķile), kuhu piiskop Meinhard oli ehitanud kiriku ja kivimaju. See koht oli aga hiljem muutunud ohtlikuks, kuna liivlastest naabrid olid muutunud vaenulikuks. Nii oli targem rajada oma uus keskus ühe päevaretke võrra merele lähemale. Sinna, kus on praegu Riia vanalinn. Aga see koht oli oluline veel ühel põhjusel: Alberti eelkäija Berthold oli lahingus langenud. Teda oli saatnud tõeline ebaõnn. Võitlus liivlaste vastu oli sakslastele olnud edukas, kuni Bertholdi hobune oli muutunud metsikuks ja kandnud teda põgenevate liivlaste hulka, kes kasutasid võimalust ja tapsid Bertholdi. See juhtus seal, kus tänapäeval on Riia kesklinn. Enne linna rajamist Alberti poolt oli Riias olnud üks Liivi kalameeste küla. Pärast liivlaste äraajamist sellest paigast oli alanud linna rajamine.
800 aastat hiljem seisan ma koos paljude baltisakslaste, lätlaste ja teiste rahvuste esindajatega Riia Toomkloostri endises ristikäigus. Kiriku välisseina juures avatakse sel vihmasel juunipäeval veel üks mälestusmärk: piiskop Alberti kuju, mis kujutab teda oma karjasekepiga uhkelt meie kõigi kohal seisvana. Ka baldahhiin on tal olemas. Tõsi, baldahhiini saamine oleks küll peaaegu ebaõnnestunud – selle tarvis baltisakslaste poolt korjatud raha oli kadunud – koos meistriga, nagu räägiti. Aga teine meister valmistas baldahhiini siiski õigeaegselt, nii et Albert oli meie seas ainus, kes ei pidanud vihmas või tavalise vihmavarju all seisma. Enne seda, kui otsustasti, et kuju paigutatakse Toomkiriku juurde, oli kõne all olnud ka üks teine koht – Alberta laukums (Alberti väljak), üks väike väljak Riia vanalinna juures, mis asub paigas, kuhu asutati Vana Riia ning mis seetõttu sai ka oma nime. Viimaks otsustati kuju sinna siiski mitte paigaldada, kuna kardeti, et rahvas võib seda seal ühel või teisel moel teotama hakata. Seejärel otsustati Albert panna „tema enda“ kirikusse. Aga ka see ei läinud läbi. Riia Toomkiriku omanik on Läti riik, kiriku kasutaja oli aga ka tol ajal Läti Evangeelne Luterlik kirik (LELK). Kes täpselt lõpuks Alberti kuju püstitamist Toomkirikusse takistas, ma ei tea. Kindel on aga see, et vastuseis Alberti kuju paigutamisele Toomkiriku sisemusse oli piisavalt suur ning seetõttu otsustatigi ta paigutada kirikust väljapoole. Põhjus oli igal juhul sama mis Alberti väljaku puhulgi: Albert oli küll esimene Riia piiskop ja hiljem ka peapiiskop, aga ta ei olnud rahumeelne, erinevalt Seegebergi Meinhardist, keda LELK austab oma apostlina. Ta oli sõjapiiskop ja jagas evangeeliumit tule ja mõõgaga. Ta kutsus Liivimaale välismaalt, eeskätt Saksamaalt, kohale võõrad väed ja lubas neile indulgentse selle eest, et nad võitleks liivlaste, kuralaste, semgallide, leedulaste, venelaste ja muidugi ka eestlastega. Ta rajas Mõõgavendade ordu, mille reegel sarnanes Saksa ordu omale. Ta tegutses keskaegse poliitikuna: tema eesmärgiks oli rajada „oma“ kirikuriik Läänemere ääres, mis allus ainult Rooma paavstile ja mida toetas Saksa keiser. 1215. aastal andis paavst Innocentius III, läbi ajaloo üks võimsamaid Rooma paavste, sellele ettevõtmisele oma heakskiidu. Juba enne seda oli Saksa keiser Otto IV proovinud Albertiga koostööd teha. Magdeburgis (mis oli Otto I poolt 10. sajandil rajatud selleks, et Ida-Euroopat misjoneerida) oli temagi andnud heakskiidu Alberti plaanidele. Innocentius III-le ei meeldinud aga tema plaanid ning ta pani Otto IV kirikuvande alla.
Selleks, et suunata Baltikumi lisavägesid, kuulutasid Innocentius ja Albert, et see maa on Püha Maarja maa. Kes võitleb (ja langeb) seal, saab samapalju indulgentse kui see, kes läheb Pühale Maale (Poja maale). Seega oli Maarjamaa nime saamislugu osaliselt propagandatrikk. Umbes nii, nagu tänapäeval, kui kinnitatakse, et Lääne väed võitlevad Afghanistanis üksnes inimõiguste eest, mitte maavarade pärast. Endine Saksamaa Liitvabariigi president Horst Köhler, kes julges viimase välja öelda, maksis selle eest oma ametiga.
Saksa Ordu (kes kasutas enam-vähem sama sümboolikat nagu tänane Saksa Bundeswehr – vt raudrist) tegutses alates 1230. aastast Baltikumist lõunapool, Lääne- ja Ida-Preisimaal. Kuidas nad olid sinna sattunud? Kolmanda ristiretke ajal olid nad alustanud Pühal Maal. Kuid ristiretk oli lõppenud ebaõnnelikult ja neil tuli Pühalt Maalt lahkuda. Nad leidsid uue tegevusala Ungaris, Transilvaanias. Aga ka seal ei saatnud neid kuigi suur sõjaõnn. Lisaks tahtsid nad alluda pigem paavstile ja mitte enam Ungari kuningale Andres II-le. Kui see ebalojaalsus sai teatavaks, ajasid ungarlased nad ka Ungarist välja. Seejärel kutsus Masoovia Konrad ordu oma maale, et ta aitaks Kulmi maal võidelda paganlike preislaste vastu. Nii algas Preisimaa verine ristiretk umbes samal ajal, kui Eestimaa ristiretk hakkas lõppema. Ordu keskpunktiks sai Marienburg (Malbork). Mitte juhuslikult ei nimetanud nad oma peakorteri Maarja nime järgi: ka neil oli sama mandaat ja sama indulgents ning sama veendumus, et Preisimaa on Maarja oma ning – teatud versioonides – et Maarja on lausa pärit Läänemere äärest. Üks idee, mille viljad said nähtavaks palju hiljem: natsionaalsotsialistlikud teoloogid uskusid, et Maarja polnud juudi päritolu, sest ta oli pärit Läänemere äärest ning et Jeesuse isa (!) oli Pühal Maal teeninud Rooma leegionär, kes kuulus kohorti, mis koosnes vaid germaani sõduritest. Nii oligi Jeesus nende väitel puhas aarialane ja lausa pooleldi germaanlane…
Aga tagasi Saksa ordu juurde. Alberti paberid olid nii keisri kui paavsti poolt kenasti korras, kahjuks jäi kaks probleemi. Üks oli see, et kohe pärast seda, kui esimesed võidud olid saavutatud, hakkasid tema sõdurid ja palverändurid üksteisega võitlema. See ühtsus, millest Albert unistas, ei tulnud mitte kunagi. Paavst saatis lõpuks konfliktide lahendamiseks Baltikumi oma saadiku, Modena Wilhelmi. Kuid ka sellest polnud kuigi palju abi – linnad ja ordu, piiskopkonnad ja peapiiskopkond polnud terve Vana-Liivimaa aja jooksul just parimates suhetes. Teiseks probleemiks olid leedulased. Nad purustasid Durbe lahingus Mõõgavendade Ordu ning selle riismed läksid Saksa ordu alluvusse. Nii tuli Saksa ordu Baltikumi.
Oma kõnes piiskop Alberti kuju avamistseremoonial, sealsamas Riia Toomkiriku väljasseina juures aastal 2001, kasutas Saksamaa Liitvabariigi toonane suursaadik Gerhard Kraus tähelepanuväärset võrdlust: ta nimetas piiskop Albertit Baltikumi Hernán Cortésiks[1]. Kui me võrdleme nende tegusid, poliitikat ja eesmärke, tuleb tõdeda, et see võrdlus on üpris asjakohane. Mis järgnes Baltikumi conquista’le, ei olnud mitte 700-aastane orjaöö, nagu nõukogude ja ka rahvuslik propaganda sageli ütlesid. Sajanditepikkune elamine Saksa härraste võimu all ei olnud aga lätlastele, liivlastele ja eestlastele ka puhtaks õnnistuseks, nagu seda siiani väidavad mõned baltisakslased. Kahtlemata on tegu väga kompleksse teemaga, mille põhjalikuks diskuteerimiseks siinkohal ruumi napib. Mõtlemapanev on aga see, miks ikkagi panustada nii palju just Maarjamaa juubeli tähistamisse? Kui tahetakse järele mõelda Maarja ehk Jumalaema rolli üle ja tema koha üle kirikus, siis selleks on ju kindlasti teisigi, vähem vastuolulisi teid? Üllatavalt vähe räägitakse meil ühest teisest lähenevast juubeliaastast – reformatsiooni aastapäevast, mis ometi avaldas eesti ja läti rahva ja kultuuri kujunemisele väga otsustavat mõju. Lugemis-ja kirjutamisoskuse levik (mitte ainult väljavalitud poisslaste, vaid ka lihtsate talutüdrukute seas, kes pidid oskama katekismust lugeda, et seda oma lastele õpetada), töömoraal jms – kõik see aitas kaasa sellele, et 19. sajandi alguseks olid Eesti- ja Liivimaast saanud Vene keisririigi kõige eesrindlikumad provintsid. Möödaminnes olgu öeldud, et sellele viitas reformatsiooni positiivset mõju välja tuues ka Eesti Vabariigi president Toomas-Hendrik Ilves kohtumisel Luterliku Maailmaliidu peasekretäri Martin Jungega käesoleva aasta jaanuaris. Junge on pärit Lõuna Ameerikast. Aastal 1992 muide esitasid Lõuna-Ameerika luterlikud kirikud üheskoos küsimuse: „1492–1992: kas põhjus tähistamiseks?“
Järgmise, 2015. aasta ehk siis Maarjamaa 800. aastapäeva kavas on mitu toredat ettevõtmist. Näiteks vaimulik laulupidu, mille järjekordse korraldamise eest saab üksnes tänulik olla. Samuti pakub see juubeliaasta kindlasti nii mõndagi neile, kes on huvitatud keskajast, keskaja müstikast, muusikast, ideedest jne. Tervitada tuleb kahtlemata ka seda, et plaanis on palju positiivses vaimus kavandatud ettevõtmisi koostöös mittekiriklike organisatsioonidega, sh kohalike omavalitsuste ja erinevate MTÜ-dega. Samuti ei saa eitada, et paljude jaoks on Maarjamaa mõiste juba ammu kaotanud oma negatiivse konnotatsiooni ning see on leidnud väljenduse ka luules, lauludes jm – vt Maarjamaa-mõiste renessansi, mis algas Koidula ajal ja ulatub tänaseni (Tõnis Mägi „Palve“).
Aga ometi olen ma ka pisut kurb. Miks, sellele ma viitasin ülal. Sarnaselt sellele, mille üle võib Maarjamaa juubeliaasta tähistamise kontekstis rõõmu tunda, tahaksin välja tuua ka selle, mis teeb veidi kurvaks. Korraldajate koosseisu kuulub organisatsioon, millesse kuuluvad ka mõned EELK liikmed ning mis viitab internetis oma koduleheküljel sellele, et kõigepüham paavst Innocentius III kinkis siinse maa Maarjale ja Tema kirikule ja nii see on ja jääb igavesti. Me elame arusamaade paljususe ajal. Lubatagu siis mulle minu arvamus, et mul on raske tähistada Maarjamaa juubelit paavst Innocentiuse poolt tehtud kingituse tähistamisena. Mul on raskusi selle volituse mõistmisega (või pigem: heakskiitmisega), mis andis Innocentiusele voli Baltikumi kellelegi kinkida, olgu selleks siis kasvõi Jumalaema ise? Mida me vastame – mitte Maarja, vaid Kristuse kirikuna – kui rahvas ärkab oma letargiast ja hakkab asja lähemalt uurima? Ja ühtäkki näib Lutheri „Kiriku Paabeli vangipõlvest“ taas väga aktuaalse raamatuna.
Eesti misjoniloo algus on kurb. Pole mõtet seda eitada. Kui me tähistame Maarjamaa 800. juubelit, mida ütlevad need, kellega ja kelle eest me tahame seda avalikult ja suurejooneliselt tähistada – Eesti rahvas? Ma pakun, et isegi neil, kes ei ole kristluse- või kirikuvastased, on selle aastapäevaga probleeme. Mida me soovime saavutada? Ja millises seisus oleme me Marjamaa 801. aastapäeva ajal? Iseküsimus on veel see, kas saab alati oodata, et kõik löövad kaasa, kui eelnevalt pole õieti otsuse üle arutatud ja diskuteeritud?
Siin ei ole ruumi selleks, et kirjutada Maarja austamisest. Oma mõtteid selle kohta olen avaldanud ka ühes varasemas Kirik & Teoloogia artiklis (vt „Kuidas saab Neitsi Maarja Eestit aidata?“, K&T nr 56/ 4.1.2013 – Toim). Kuid mul on kummaline tunne, et Maarjamaa 800. aastapäeva kontekstis austame me Maarjat sellepärast, et tema nime väärkasutati 800 aastat tagasi.
Kahtlemata ei ole mõtet kavandatud plaane tagasi pöörata. Ma loodan ja palvetan, et see aastapäev oleks siinsele maale ja rahvale õnnistuseks ja et Kristus oleks kohal seal, kus me oleme tema nimel koos. Aga ma sooviksin väga, et kriitilised küsimused, mida selle aastapäeva kontekstis tõstatada võidakse, ei tuleks meile üllatusena ja et neid kohe üks-üheselt hukka ei mõistetaks.
Lõpetuseks tahaksin tsiteerida üht oma Leedu sõpra, kes on sealse luterliku kiriku pastor. Uurisin temalt, kas nendegi kirik kavatseb tähistada Maarjamaa 800. aastapäeva. Ta vastas üllatusega: „Ei, muidugi mitte! Meie peapiiskop ütles, et see pole meie kui luterliku kiriku ülesanne. Ja pealegi – me oleme ikkagi ka leedulased ja rüütlid olid ju meie vaenlased! Me tähistame teisi pühasid.“
[1] Hernán Cortés (1485–1547) – Hispaania konkistadoor.
Vt ka Matthias Burghardt, Kuidas saab Neitsi Maarja Eestit aidata? (K&T nr 56/ 4.1.2013), Orenti Mägi, Eesti ristiusustamine – vabatahtlik ning sunniviisiline (K&T nr 78/ 7.6. 2013), Marek Tamm, Liivimaa sakraliseerimine: Maarjamaa sünd ristisõja rüpest (K&T nr 80/ 21.6.2013), Clairvaux’ Bernard, Raamat templirüütitele: Uue sõdalaskonna kiituseks (1. osa, K&T nr 86/2.8.2013, 2. osa, K&T nr 87/ 9.8.2013, 3. osa, K&T nr 88/ 16.8.2013), Toomas Paul, Henrik ja Hvostov (K&T nr 126/ 9.5.2014).
Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja ja Tallinna Inglise Kolledži religiooniloo ja filosoofia õpetaja.
