Artiklid

Liivimaa sakraliseerimine: Maarjamaa sünd ristisõja rüpest

Marek Tamm

12. sajandi viimasel kümnendil Põhja-Saksamaal ja Skandinaavias konkreetse kuju võtnud Läänemere idakalda sõjalise vallutamise ja ideoloogilise allutamise üks olulisi väljakutseid oli selle ettevõtmise ideeline õigustus: kuidas ikkagi põhjendada ristisõja korraldamist piirkonda, kus pole pühapaiku, mida külastada, ega kristlasi, keda kaitsta?* Sest meenutame, et kristlik püha sõda, mille raames uue maanurga kristlusele vallutamist kavandati, oli ideelt kaitsesõda, mida peeti kristlike alade tagasivõitmise või kristlaste kaitsmise tähe all. Kuivõrd Läänemere idakallas polnud kunagi olnud osa kristlikust maailmast, eeldas ristisõdade korraldamine sellesse piirkonda omaette õigusliku ja retoorilise õigustuse konstrueerimist, mille üheks nurgakiviks oli piirkonna sakraliseerimine. Teenekas ristisõdade uurija Christopher Tyerman kirjutab sellega seoses tabavalt: Ristisõja ründeobjektid mähiti järjekindlalt vaimsete mõistete loori, olgu siis tegemist Kristuse maa (Palestiina), tema ema Maarja (Liivimaa) või mõne jüngri, näiteks Jaakobuse (Pürenee poolsaar) või Peetruse (mis tahes ala, millele laienes paavsti kaitse või ülevõim, näiteks Preisimaa) alade tagasisaamisega“ (Tyerman 2011, 807). Liivimaa ristisõja nappe, kuid siiski piisavalt sisukaid allikaid lugedes joonistub eredalt välja, et piirkonna sakraliseerimiseks kasutati peamiselt kahte moodust: esmalt Liivimaa esitamist uue „tõotatud maana“ ning seejärel ja ennekõike selle teisendamist Jumalaema valduseks – Maarjamaaks.

Liivimaa käsitamine terra sancta võtmes näib tänases arusaamas pentsik, ent nagu on nentinud Tyerman, siis „võimalik, et sellise käsituse äärmine kohatus tagaski tema usutavuse“ (Tyerman 2004, 176). Seda loogikat aitab paremini mõista Püha Hieronymuse (347–420) ajast pärit arusaam kahest eraldiseisvast Jeruusalemmast – maisest ja taevasest. See võimaldas kohe pärast Esimest ristisõda asuda Jeruusalemma vaimses plaanis „üle kolima“ ristisõja uutesse sihtpunktidesse (vt Lotter, 275–276; Hehl, 213). Üks tuntumaid näiteid pärineb 1108. aasta nn Magdeburgi kirjast, mille anonüümne autor kutsub kõrgeid vaimulikke ja isandaid sõjakäigule paganlike slaavlaste vastu: „Meie Jeruusalemm (Hierusalem nostra) /…/ on tehtud orjapiigaks. /…/ Andku Tema, kes Ta viis oma tugeva käe abil vaenlase üle võidule gallialased /…/, teilegi väge ja tahtmist heita enda alla need ebainimlikud paganad, kes on meie naabrid“ (Urkunden, nr 19, lk 99, tsit Bartlett, 379). Kirjutades esimesest ristikäigust Liivimaale piiskop Bertoldi üleskutsel, tituleerib Lübecki Arnold oma 13. sajandi algul valminud „Slaavlaste kroonikas“ Liivimaad „tõotatud maaks“: „Ei puudunud ka preestrid ja vaimulikud, kes kinnitasid neid oma julgustusega ja tõotasid, et kui nende püsivust õnnistatakse, jõuavad nad tõotatud maale (ad terram promissionis)“ (Arnoldi Chronica Slavorum, V, 30 [lk 214]; eesti keeles: Kolk, 82). Arnoldi manatud pilt Liivimaast vastab kõigile Püha Maa ootustele, kus tema kinnitusel pole pealegi kunagi olnud puudu ristiusu kuulutajatest: „Ja kuna see koht on maa headuse tõttu külluslik paljude rikkuste poolest, ei ole seal kunagi puudunud Kristuse teenijad ega uue kiriku istutajad. Sest see maa on põldudelt viljakas, karjamaadelt rikas, jõgedega niisutatud, samuti piisavalt kalarikas ja puudega metsane“ (Arnoldi Chronica Slavorum, V, 30 [lk 214]; Kolk, 81). Sedalaadi paradiisi võtmes kirjeldused olid suurepäraseks lähtekohaks, millega innustada piirkonda vallutama.

13. sajandi alguses tõuseb aga Liivimaa kui uue tõotatud maa asemele käsitus Liivimaast kui Neitsi Maarja valdusest. Jumalapoja asemel tehti niisiis panus Jumalaemale, nagu seda soosis ajastu Maarja-lembene kontekst (meenutame, et Neitsi Maarja kultus puhkes Lääne-Euroopas õitsele esmajoones alates 12. sajandi teisest poolest). Õigupoolest räägib teadaolevalt esimesena Liivimaast kui Neitsi Maarja maast juba Lübecki Arnold. Oma kroonika Liivimaale pühendatud peatüki alguses nendib ta: „Sõna lihakssaamise 1186. aastal asutas auväärne mees Meinhard niisiis Liivimaal piiskopitooli, mis nimetati Õndsa Maarjamaa kaitse alla, kohas, mille nimi on Riia“ (Arnoldi Chronica Slavorum, V, 30 [lk 213]; Kolk, 81). Meie peamine allikas Liivimaa „maarjamaastamise“ kohta on aga siiski Henriku Liivimaa kroonika, mille lehekülgedel figureerib Neitsi Maarja pea neljakümnel korral. Maarja on Henriku käsituses nii Liivimaa misjoni keskne õigustus kui ka sõjaedu peamine tagatis. Maarja-kultuse tähtsaima promootorina tõuseb kroonikas selgelt esile Riia piiskop Albert, kes Henriku kinnitusel „määras 1 piiskopliku toomkiriku koos kogu Liivimaaga õndsaima jumalaema Maarja auks“(Henriku Liivimaa kroonika VI, 3).[1] Samast lõigust saame siiski teada, et juba piiskop Meinhardi poolt millalgi 1180. aastate lõpus ja 1190. aastate alguses Ükskülas asutatud konvent kandis Õndsa Neitsi Maarja nime. Albert oli ühtlasi see, kes IV Lateraani kirikukogul pühendas paavst Innocentius III ja teised kohale tulnud piiskopid uude Maarjamaa-kontseptsiooni: „Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa /…/. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.“ Mille peale oli paavst Henriku sõnutsi vastanud: „Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada“ (Henriku Liivimaa kroonika XIX, 7).

Kinnituse Maarja-retoorika rahvusvahelisele edukäigule pakub Heisterbachi tsistertslane Caesarius (u 1180 – u 1240), kes vahendab oma 1225. aastal valminud homiiliates Kristuse sünnist ja lapsepõlvest ühe õpetliku loo Liivimaalt, mille ta oli usutavasti kuulnud endiselt Dünamünde (läti Daugavgrīva) kloostri abtilt ja hilisemalt Zemgale piiskopilt Lippe Bernhardilt (u 1140–1224). Lugu on esitatud saksa misjonäride vaatenurgast, sest selles heidetakse Taani kuningale Valdemar II-le ette liigset auahnust sakslaste valduste endale krahmamises, samas kui Liivimaa „oli vabastatud uskmatuse orjusest saksa ristisõdijate verega ja pühitsetud Õndsale Jumalaemale, mispärast kutsutakse seda tänase päevani Õndsa Neitsi maaks (beate Dei Genitrici dedicata, nam usque hodie vocatur terra beate Virginis)“ (Heisterbachi Caesarius, Homeliae, nr 234 [lk 159]). Kui Saksa ordu oli ennast 1230. aastatel Liivimaal sisse seadnud, sai Neitsi Maarja kultus veelgi suurema hoo, sest tegemist oli rüütliordu kaitsepühakuga. Nii kiidab ka „Liivimaa vanema riimkroonika“ anonüümne autor „Tema [= Kristuse – M.T.] armsat Ema / kuninganna Maarjat, / kes tollest ajast peale on seda maad palju aidanud, / nagu ma teile nüüd räägin, / mitme hulga ristisõitjatega. / Nad tulid sinna Tema armastuse läbi / ja alistasid selle maa“ (Liivimaa vanem riimkroonika, v 445–451 [lk 25]).[2]

Uue ristisõjapiirkonna legitimeerimine Jumalaema toel ei olnud keskajal midagi tavatut, analoogse näite pakub Pürenee poolsaar, mille vallutamine moslemite käest kulges 13. sajandil samuti Neitsi Maarja eestkoste all (vt MacKay, 230; Remensnyder 2005, 256–257; Remensnyder 2007, 645). Maarja kujunes kõrgkeskajal ristisõdijate ja misjonäride üheks kõige populaarsemaks eestkostjaks ja tema kaitse alla usaldati suur osa vallutatud maid, rajatud kirikuid ja asutatud kloostreid. Liivimaa (tänase Eesti ja Läti) nimetamises Maarjamaaks polnud seega midagi uut ega unikaalset, tavatu ja haruldane on ehk pigem see, et teatud kindlas ideoloogilises kontekstis – ristisõja õigustamine – sündinud nimetus on muutunud meie jaoks nõnda tähenduslikuks tänapäeval. Kas seda hinnata sattumuslikuks või saatuslikuks, positiivseks või negatiivseks, on juba igaühe enese otsustada.
 



* Tekst põhineb põhiosas autori hiljutisel pikemal käsitlusel: Tamm 2013.

[1] Liivimaa pühendamise kohta Maarjale leiame veel kinnitust 1257. aastast, mil Riia peapiiskop Albert Suerbeer mainib ühes kinkeürikus Neitsi Maarjat, „kellele Liivimaa on eriti pühendatud“ (cui et ipsa Livonia specialiter ist dicata). Vt Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch, nr 300, vrg 388.

[2] Riimkroonika retoorikale on üldiselt omane õnnestunud sõjakäikude lõpus tänada ühtaegu nii Jumalat kui ka Maarjat, vt nt v 2425–2428 (lk 54); v 3339–3342 (lk 68).

Viidatud allikad

Arnoldi Chronica Slavorum. Georg Heinrich Pertz, ed. Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumenta Germaniae Historicis separatim editi 14. Hannover 1868.

Bartlett, Robert. Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus 950–1350. Tallinn 2001.

Hehl, Ernst-Dieter. „War, Peace and the Christian Order“ – The New Cambridge Medieval History. Vol. 4: c. 1024 – c. 1198. Part I. David Luscombe, Jonathan Riley-Smith, edd. Cambridge 2004.

Heisterbachi Caesarius, „Homeliae“ – Die Wundergeschichten des Caesarius von Heisterbach. Alfons Hilka, Hg. Bd. 1. Bonn 1933.

Henriku Liivimaa kroonika. Tlk Richard Kleis, teaduslikult toim ja komm Enn Tarvel. Tallinn 2005.

Kolk, Kaspar. „Lüübeki Arnold: Liivimaa pööramisest“ – Tuna 1/2004.

Liivimaa vanem riimkroonika. Tlk ja komm Urmas Eelmäe, teaduslikult toim Enn Tarvel. Tallinn 2003.

Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch. Bd. 1. Friedrich Georg von Bunge, Hg. Reval 1853.

Lotter, Friedrich. „The Crusading Idea and the Conquest of the Region East of the Elbe“ – Medieval Frontier Societies. R. Bartlett, A. Mackay, edd. Oxford 1989.

MacKay, Angus. „Religion, Culture and Ideology on the Late Medieval Castilian-Granadan Frontier“ – Medieval Frontier Societies. R. Bartlett, A. Mackay, edd. Oxford 1989.

Remensnyder, Amy G. (2005) „Marian Monarchy in Thirteenth-Century Castile“ – The Experience of Power in Medieval Europe, 950–1350. Robert F. Berkhofer III, Alan Cooper, Adam J. Kosto, edd. Aldershot 2005.

Remensnyder, A.G. (2007) „Christian Captives, Muslim Maidens, and Mary“ – Speculum 2007, 3/82.

Tamm, Marek. „Kuidas õigustada ristisõda? Liivimaa vallutamine ja uus ristisõjaretoorika 13. sajandi alguses“ – Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, 20 (27), 2013, lk 11–41.

Tyerman, Christopher (2004) Fighting for Christendom. Holy War and the Crusades. Oxford.

Tyerman, C. (2011) Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu. Tallinn.

Urkunden und erzählende Quellen zur deutschen Ostsiedlung im Mittelalter. Herbert Helbig, Lorenz Weindirch, Hgg. Bd. 1. Darmstadt 1968.

 

Marek Tamm (1973) PhD, on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriajaloo dotsent ja Ajaloo Instituudi vanemteadur, toimetaja ajakirjas Vikerkaar  ja Varraku kirjastuses.

  1. või 1202. aastal – M.T.
Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English