„Jeesus ütles: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad““ (Jh 20:29).
Kui mind 1960-ndatel Saaremaale tööle saadeti, selgus, et ma ei oska ristiinimese kombel ülestõusmispühi soovida. „Häid pühi!“ ei kõlba kuhugi, tuleb rõõmsalt hüüda: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Ning vastuseks ei sobi mühatada „Ahah,“ vaid hoopis: „Jah, ta on tõesti üles tõusnud!“ Nii nagu õigeusklikud tervitavad: Христóс воскрéсе! – Воистину воскрéсе!
Miks on oluline kinnitada, et Kristus on tõesti üles tõusnud? Tühja haua juures käinud naised „rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt (hōsei lēros) ja nad ei uskunud naisi“ (Lk 24:10j). Alles õhtuks olid nemadki veendunud: „Issand on tõesti (ontōs, ‘tõepoolest’, vrd Mk 11:32; Lk 23:47; Jh 8:30; 1Kr 14:25; Gl 3:21) üles äratatud ja on end näidanud Siimonale“ (Lk 24:34).
Üks Jeesuse järelkäijate kõhklemise põhjusi on küsimus identsuses: kas see, keda kohatakse, on ikka sama mees, kes ristil suri? Ei tundnud teda ära Emmause poole minevad jüngrid (Lk 24:16) ega isegi mitte Maarja Magdaleena (Jh 20:14).
Teine põhjus on põhimõtteline. Lukus uste taha ootamatult ilmuv (Jh 20:19, 26) ja niisama äkitselt silmist kaduv (Lk 24:31) on täiesti teistsuguse eksistentsivormiga kui muldsed inimesed. Jeesus peab tõestama nii oma identsust kui ka ihulikkust: „Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!“ Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all“ (Lk 24:37–43).
Identifitseerimise probleem langes ära üsna pea. Nendel, kes ei olnud „Kristust inimliku loomuse poolest (kata sarka, ‘liha poolest’) tundnud“ (2Kr 5:16), ei olnud võimalust ülesäratatud Issandat endisega võrrelda. Sellel ei olnud enam tähtsust. Oluline oli sündmuste vastavus Kirjale. Paulus, kellele ülestõusnud Jeesus ennast viimasena näitas (1Kr 15:8), annab edasi pärimuse, „et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi“ (1Kr 15:3j).
Jeesus ütleb, et hinge vaakunud (Mk 5:21) Jairuse tütar ei ole surnud, vaid magab (Mt 9:24), nagu Laatsarus (Jh 11:11). Naini linna lesknaise poeg oli vaid mõne tunni eest surnuks tunnistatud – seal maal maeti surnud samal päeval (Lk 7:11jj). Üks noormees istus aknalaual, ja kui Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla ning tõsteti üles surnuna. Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras ta ümbert kinni ja ütles: „Ärge käratsege, tal on ju hing sees!“ (Ap 20:9j).
Surnuist üles tõusmise ja surma võimuse võitmise eelduseks on tõeline suremine. „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine (kenon) ja tühi (kenē) on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad /…/. Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk ilmaaegne (mataia), siis te olete alles oma pattudes“ (1Kr 15:14j, 17).
Paulus ei võta Kristuse surma figuratiivselt, vaid reaalse sündmusena – Kristus oli tõepoolest surnud, kui ta maha maeti. Ja kui Kristust ei oleks surnuist üles äratatud, siis oleks ta surnud edasi. „Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest“ (1Kr 15:20).
Pantokraator Kristus kinnitab: „Ma olin surnud (egenomēn nekros), ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed (tas kleis tou thanatou kai tou hadou)“ (Ilm 1:18). Lunastaja pidi ise reaalselt surmast läbi minema, et surma astel murda (1Kr 15:55j).
Hilisjuutluses usuti surnute ihulikku ülestõusmist. Kui välja arvata vanameelsed saduserid (Mt 22:23, Mk 12:18, Lk 20:27; Ap 23:8), oli Juudamaal see usk 1. sajandil nii üldine, et näiteks nelivürst Heroodes Antipas oli kindel: „Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!“ (Mk 6:16). Paljud pühad ei pidanud hauas ootama viimse kohtupäevani (Jh 5:28; Ilm 20:12j), vaid tõusid üles – vähemalt provisoorselt – juba Jeesuse surmahetkel: „hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist (ta mnēmeia aneōhthēsan kai polla sōmata tōn kekoimēnōn hagiōn ēgerthēsan. kai exelthontes ek tōn mnēmeiōn meta tēn egersin autou) pühasse linna ja paljud said seda näha“ (Mt 27:52j).
Kreeka maailmas aga valitses uskumus, et inimesed elavad pärast surma edasi hingena, puhtvaimse olendina, kes oma laguneva ja häviva ihu on jäädavalt maha jätnud. Neil ei olnuks raske uskuda, et Jeesus andis oma vaimu surma hetkel Isa kätte (Lk 23:46) ja ta oli tol reedel juba enne päikese loojumist koos paremale käele risti löödud röövliga paradiisis (Lk 23:43).
Kreeklase jaoks oli mõte kõduneva, rääkimata siis aastaid hauas täielikult põrmuks pudenenud keha elluäratamisest õõvastav ning neid ajas jutt mingist „surnute ülesäratamisest“ naerma. Seda koges Paulus Ateena filosoofidega kohtudes. Nad kuulasid teda huviga, kuni ta jõudis väiteni, et Looja on pakkunud tõestuse sellega, et on Jeesuse üles äratanud surnuist. „Kuuldes surnute ülestõusmisest (anastasias nekrōn), hakkasid mõned pilkama, teised aga ütlesid: „Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda““ (Ap 17:32).
Kui inimesel on surematu hing, mis läheb otse taevasse (või siis põrgusse, kui põrgu ikka olemas on), pole põhjust surma peljata. Sokrates tervitab oma eelseisvat hukkamist – nagu Platon „Phaidonis“ jutustab, seletas Sokrates oma järgijatele, et surm on hinge vabanemine kehast, üleminek, millesse võib suhtuda rõõmsa ootusega. Ta jõi rahulikult mürgise surmaputke jooki ning lahkus rahus.
Ent Jeesus kartis surma. Evangelist Markus jutustab, et vahistamise eel Jeesus „muutus kurvaks ja tundis ahastust“ (ērxato ekthambeisthai kai adēmonein, ‘hakkab heituma ja pelguma’, Mk 14:33). Ta ütles jüngritele, et ta „hing on väga kurb surmani“ (perilypos ‘üpris nukker’estin hē psyche mou heōs thanatou, Mk 14:34). Ta ei tahtnud jääda üksi ning palus pidevalt oma tukkuma kippuvaid kaaslasi, et need koos temaga palvetaksid. Kui ta ristil rippus, kisendas ta: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mk 15:34). See ei ole sellise inimese käitumine, kes usub, et surm on hinge vabanemine keha vanglast.
Surm ristil ei olnud näiv, nagu arvasid doketistid. Maavalitseja Pontius Pilatus saatis tsentuurio kontrollima, kas ta tõesti juba suri (Mk 15:44). Kindluse mõttes torkas üks sõdur piigi Jeesuse küljest sisse, südamesse (Jh 19:34). Sealt välja voolav veri ei jätnud neile mingit kahtlust.
Surm ei saabu hetkega, vaid on pikk protsess. Nn kliinilise surmaga lakkab süda löömast, jättes teised elundid ilma eluks vajalikust hapnikust. Mõne minuti pärast järgneb bioloogiline surm. Hapnikuta lakkab aju kehafunktsioone reguleerimast ja teadvust ülal hoidmast, kaovad ka refleksid. Kuna eri koed on hapnikupuuduse suhtes erineva tundlikkusega, siis nad ei hävi üheaegselt. Ainevahetuse lakkamisele järgneb organismi autolüüs, s.t rakkude ja kudede iseeneslik lagunemine ensüümide toimel. Soolestikus olevad bakterid kasutavad ära, et immuunsüsteem ei toimi enam ning hävitavad laipa seestpoolt. Varsti – palavatel lõunamaadel sünnib see kiiresti – on keha siseelundid minetanud oma keeruka struktuuri ning muutunud pudruks, kuigi väliselt võib surnu olla veel äratuntav. Piiblis neid võikaid füsioloogilisi muutusi ei kirjeldata. Siiski, Laatsaruse õde kahtlustab, et koolnu „lehkab juba“ (ēdē oxei, Jh 11:39; vrd osmē ek thanatou eis thanaton, ‘lõhn surmast surma’, 2Kr 2:16) neljandal päeval.
Need on uue aja probleemid. Tanatoloogia küsimused ei vaevanud tollal kedagi. Mis tahes miraakleid ei hakatud lahkama, imedele ei seatud tehnilisi piiranguid. Esimestel sajanditel valmistas Jeesuse Kristuse reaalsesse suremisse uskumine tõsist raskust hoopis muudelt külgedelt. Kuidas saab Jumal surra? Jeesus oli otsesõnu öelnud: „Mina ja Isa oleme üks“ ((Jh 10:30). Apostel Johannes kinnitab: „Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa“ (1Jh 2:22j). Samas oli Jeesus tõeline, päris inimene, ja doketistide vastu terutatakse: „Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse (en sarki) tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma“ (1Jh 4:2j).
Vanakirikliku usutunnistuse teises artiklis Jumala Pojast väidetakse, et Kristus ühendab jumaliku ja inimliku loomuse. Luterlikud usupuhastajad astusid selle kahe loomuse õpetuse põhjal vastu Ulrich Zwingli düofüsiitlikule arvamusele, et Kristuse surmas ainult inimlik loomus on meie eest kannatanud, mitte aga jumalik, kuna Jumal ei saa kannatada ega surra. Konkordiavormel tsiteerib Martin Lutherit: „See on kuradi maskeering, sest see annab meile viimaks sellise Kristuse, kelle pärast ma ei tahakski kristlane olla, ja nimelt et Kristus ei ole ega saavuta oma kannatuse ja eluga midagi enamat kui iga teine, tavaline pühak“, suutmata ära kanda surma – kuna jumalik ja inimlik loomus temas jäävad lahutatuks. See tähendab: kui ainult inimene oleks meie eest kannatanud ja surnud, mitte ka Jumal, siis oleksime lunastamata.
Et jumalik ja inimlik loomus on Kristuses ühendatud üheks isikuks, suudab Kristuse surm meidki surmast välja kanda. Konkordiavormel tsiteerib taas Lutherit: „Meie, kristlased, peame teadma, et kui Jumalat ei ole kaalul vastukaaluks, siis me vajume oma kaalukausiga alla. Ma pean silmas seda, et kui ei kehti see, et meie eest on surnud Jumal ja mitte lihtsalt inimene, siis oleme kadunud. Aga kui kaalukausil on Jumala surm ja surnud Jumal, siis vajub Tema alla ja meie tõuseme üles, nagu oleks kaalukauss kerge ja tühi; ta võib ka uuesti üles kerkida või kaalukausilt maha hüpata; aga ta ei oleks saanud kaalukausile istuda, kui ta ei oleks saanud inimeseks, nagu meie, et oleks võimalik öelda: Jumal on surnud, Jumala piinad, Jumala veri, Jumala surm; sest Jumal oma loomuses ei saa surra, nüüd aga on Jumal ja inimene ühendatud üheks isikuks, nii et saab öelda: Jumala surm, kui sureb inimene, kes on Jumalaga üks või üks isik.“
Siit ka küsimus: mis sündis ristilööduga pärast haudapanekut kuni ülestõusmise hommikuni? Apostlikus usutunnistuses öeldakse – descensus ad inferos, ‘alla läinud põrguhauda/surmavalda’. Joseph Ratzinger, hilisem paavst Benedictus XVI, on selgitanud põrguskäiku: Jeesuse „kannatuse sügavaim põhjus pole mitte füüsiline valu, vaid äärmine üksindus, täielik mahajäetus“, hirmus meeleheide ja „õudus – see, mida teoloogia nimetab „põrguks““. Sinna viib meid „uks, millest saame vaid üksi läbi minna: surma värav“. Seepärast on ka „Vanas Testamendis ainult üks sõna põrgu ja surma tähistamiseks, sõna šeol: need on viimselt identsed. Surm on täielik üksindus. Kuid see üksindus, kuhu ei saa enam tungida armastus, on põrgu“.
Sarnaselt kirjeldab Albert Camus: „Kolgata ööl on nii suur tähendus inimkonna ajaloos üksnes seetõttu, et selle hämaruses loobus jumalus rõhutatult oma tavapärastest privileegidest ning elas lõpuni läbi surmaängistuse, sealhulgas ka lootusetuse. Niimoodi saab mõistetavaks „Lemaa sabahtaani“ ja sureva Kristuse kohutav kahtlus (Mt 27,46; Mk 15,34). Surmaheitlus olnuks kerge, kui seda leevendanuks lootus igavikule. Et Jumal oleks inimene, peab ta tundma lootusetust.“
Surmavalda minek tähendab Ratzingeri järgi, et „Kristus astus sisse meie viimse üksinduse väravast, et oma kannatuses astus ta meie mahajäetuse sügavikku. Seal, kus ükski hääl enam meieni ei ulatu, on tema. Sellega on põrgu võidetud, täpsemalt: surm, mis enne oli põrgu, pole seda enam. Need ei ole enam üks ja sama, sest keset surma on elu, surmas elab armastus.“
Kui Kristus läks alla põrguhauda, tähendab see, et ta laskus Jumala puudumise sügavusse. Ta samastus täielikult, reservatsioonideta inimese ahastuse ja võõrandumisega. Ta võttis selle enesesse. Selline on risti sõnum. Loomulikult ärritas taolise ristilöödud Messia kuulutamine juute ning oli kreeklastele totrus (kēryssomen Hriston estaurōmenon, Ioudaiois men skandalon, ethnesin de mōrian, 1Kr 1:23).
Head sõbrad! Tunnistan üles, et mul oli kunagi üsna raske taibata Kristuse lunastussurma juriidilist vajalikkust ja tähendust. Ei kuradi käest lahti ostmine ega Jumala viha lepitamine tundu piisav, et Jumala Poeg kompensatsiooniks ja satisfaktsiooniks peab surema ristil. Mulle isiklikult on lahenduseks, et olen hakanud lunastamist mõistma eksistentsiaalselt – „kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga“ (Rm 6:7j). Kui keegi tõesti on Kristuse ihuliige, siis on ta seda juba Kristuse suremisel: „ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud (synestaurōmai); nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:19j). Inimene on lunastatud, kui ta – paavst Benedictus XVI sõnadega – „unustab iseenda ja väljub olemise piiridest tervikusse ning tervik asub inimesse“.
Tertullianus ei ole väitnud credo quia absurdum est. Ei pea igat võimatust uskuma. Tema kirjutas oma traktaadis De carne Christi (5.4) väga konkreetselt: Crucifixus est Dei Filius, non pudet, quia pudendum est; et mortuus est Dei Filius, prorsus credibile est, quia ineptum est; et sepultus resurrexit, certum est, quia impossibile.
Aamen.
Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.
