Esiletõstetud lood

Piibel – põlvkondade pärand

Jaan.bärenson

„Ma meenutan Issanda tegusid,
ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast
ja ma uurin kõiki su töid
ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.
Jumal, su tee on pühaduses.”
(Ps 77:12–14a)

2014. aasta on eestlaste jaoks piibliaasta. Möödub ju tänavu 275 aastat esimese eestikeelse Piibli ilmumisest. Emakeelne pühakiri on põlvkondade pärand meile, Piibli eesti keelde tõlkimise lugu aga maarahva eestlaseks saamise lugu. 1739. aastal ilmunud Piibel pani aluse eesti kirjakeelele ja maarahva kooliharidusele.

Möödunud aasta oli  pärandiaasta, mille juhtmõtteks oli: „Pärijata pole pärandit”. Meile antud pärand on meie rahvusliku identiteedi ja eneseväärikuse kandja ning meie ülesanne on see oma järeltulevale põlvele edastada.

Piiblis on korduvalt rõhutatud pärandi tähtsust ja tuletatud meelde, et sündinud asjadest tuleb rääkida ka järeltulevatele põlvedele. Seda järjepidevust on mõistnud paljud Piibli autorid, tuletades ikka ja jälle meelde mineviku sündmusi – Jumala tegusid. Ja mitte ainult meelde tuletades, vaid kutsudes üles Jumalat selle eest tänama. Ja mitte ainult tänama, vaid ka õpetama. Vähe kasu on sellest, kui me ainult teame mineviku fakte. Meil on vaja mineviku kogemustest õppida, teha omad järeldused ja otsused ning jätkata oma teed.

„Ära väldi vanade jutustusi,
sest ka nemad on õppinud oma vanemailt,
sest neilt sa õpid arukust
ja vastuse andmist siis, kui on vaja!”
(Jeesus Siirak 8:9)

Tee Piiblini oli pikk ja kestis sajandeid. Kirjaoskuse üldine levik Euroopas seostus eeskätt sotsiaalsete ja majanduslike huvidega, vähem usuliste või kirjanduslike eesmärkidega. Eesti kirjakeele puhul see nii ei olnud – eesti keel oli sotsiaalse alamklassi keel, mida ei kasutatud ametkondlikus asjaajamises. Kirjakeel hakkas kujunema 17. sajandil katekismuse õpetamise käigus. Emakeelse kirjasõna abil sulandus eestlane luterlikku ühiskonda. Koos kirjasõna omandamisega juurdusid temas kristlikud väärtushinnangud.

Piibel sai lõpuks ilmuda  tänu sellele, et 18. sajandi alguses levis Liivimaa pastorite seas pietism, mis pööras tunduvalt suuremat tähelepanu koguduseliikmete usuelule. See sai elavneda aga ainult siis, kui koguduseliikmetel oli võimalus ise Piiblit lugeda. 1739. aastal trükiti Piibel tänu hernhuutlasest krahvi Nikolai Ludwig von Zinzendorfi toetusele, kes 1736. aastal külastas Tallinnat ja kutsus üles tegema annetusi Piibli trükikulude katmiseks. Põhilised  Piibli kasutajad ja selle levitajad olid vennastekogudused, kes olid  hiljem piibliseltside loomisel piiblitöö edendajaks Eestimaal.

R. Põldmäe kirjutab oma uurimuses, et viletsate kooliolude tõttu oli talurahva kirjaoskus äärmiselt kehv. 1796. aasta vennastekoguduse aruandes kurdeti: “Ka oleme tihti seepärast kimbatuses sääraseid abilisi-vendi leida, kes kirjutatut lugeda oskavad, kuna suuremal osal on nende silmad suitsu tõttu nende tubades ja tolmu tõttu rehepeksmisel nõnda halvad, et nad ei suuda selgesti näha.“

Hernhuutlikuks kirjameheks kujunes ilma igasuguse koolihariduseta Kulli Jüri, kes oli kuni 31. eluaastani kirjaoskamatu. Sattudes 1780. aastate alguses esmakordselt Kuusalu külas ühte palvetundi, sai ta seal sellise elamuse, et hakkas ennast kui „toorest ja kommeteta inimest“ needma ja otsustas teiseks muutuda. Ta õppis iseseisvalt lugema ja nii hästi kirjutama, et isegi O. W. Masing imetles teda. Masing tunnistas, et ta üldiselt ei austa eesti vennastekoguduse tegelasi, kuid hindab kõrgelt nende head eesti keelt ja lootis, et sellest ususektist võiks aegamööda areneda tulevase rahvuskultuuri seeme.

Piibliseltside toetusel hakkas Eestis ilmuma rohkesti vaimulikku kirjandust, eriti katekismuse ja Piibli seletusi, palve-, laulu- ja jutluseraamatuid, samuti usulisi traktaate ja kirjeldusi. Piibli abiseltsides ehk “piiblikogudustes” osales suur hulk talupoegi, kes tegelikult moodustasidki liikmeskonna enamuse. “Piiblikoguduse” juhiks oli kas mõisnik või kihelkonna kirikuõpetaja. “Piiblikogudused” levitasid rahva seas jumalasõna, nende kooskäimised ja piiblipühad virgutasid rahva usulist ärksust.

Eesti Piibliselts tähistas möödunud aastal oma alguse 200. aastapäeva. Piibliseltside põhieesmärk on läbi aegade olnud Pühakirja tõlkimine, trükkimine ja levitamine.

Meist igaühel on oma vaimne pärand – eelkäijatelt saadud teadmised ja oskused, mida saame jagada oma kogukonnaga ja mida soovime edasi anda ka oma lastele. Vaimne kultuuripärand on paljuski südameasi – igaüks teab ja tunneb ise, mis on tema jaoks tähtis, mis on tema pärand. Ilma ajaloota ei ole ka pärandit.

Vaimne pärand annab kogukonnale identiteedi, loob ühtsustunde eelmiste põlvkondadega ning meie kaasaegsetega, rikastab kultuuri ja toetab loovat mõtlemist. Pärandi väärtustamine on oluline ühiskonna terviklikuks, säästvaks ning jätkusuutlikuks arenguks. Piibli pärand on sellest üks oluline osa.

Sageli arvatakse, et Piibel ei kuulu meie rahvusliku pärandi kuvandisse. Homsesse kanduvat pärandit aga loome täna ja praegu. Kui teeme seda südamega, siis võtavad tulevased põlved selle omaks ja annavad edasi. Usklike vaimne kogudus saab tekkida vaid seeläbi, et igaüks on Jumalasõna kuulaja ja lugeja. Põlvest põlve on isad poegadele ning emad tütardele edasi andnud oma mälestusi ja meenutusi, kuid need õpetused on väga oluliselt sisaldanud  kogemusi. See on Jumala loodud järjepidevus.

Eestikeelse Piibli 250. aastapäevaks püstitati Jüri kirikuaeda mälestusmärk Piiblile. See on mälestusmärk pärandist. Kuid pärand ei pea olema nagu mälestusmärk kuskil kirikuaias või muuseumis. Ainult seda pärandit, mis on meie elu osaks, saame pärandada tulevasele põlvkonnale.

„Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele.“ (2Kr 3:2j)

Maikuu esimesel pühapäeval tähistatakse Eestimaa kirikutes Ühinenud Piibliseltside palvepäeva ehk piiblipüha. Sellel päeval meenutatakse  rahvuslike piibliseltside ühistöö algust aastal 1946, mil sooviti maailmasõja tõttu varemeteks muudetud maailmas piiblitööd organiseerida, et iga rahvas võiks lugeda Jumala Sõna oma emakeeles.

Möödunud aasta lõpp näiteks oli udmurtidele ajalooline: aastakümnete pikkuse töö tulemusena ilmus udmurdikeelne Piibel, mis on Venemaal kirikuslaavi, venekeelse (sinodaalne), tšuvaši ja tšetšeeni tõlke järel üldse viies piiblitõlge. Soome-ugri maailmas asusid udmurdid soomlaste, ungarlaste ja eestlaste järel neljandale kohale. Piibli ilmumine on küll oluline kultuurisündmus, kuid udmurdi piiblitõlkija ja keeleteadlase, vaimulik M. Atamanovi sõnul on palju olulisem see, et Piibel tugevdab usku Jumalasse.

Jagagem eelmiste põlvkondade pärandit oma kaasaegsetega, nii et Pühakirjal oleks osa iga inimese elus.

 

Jaan Bärenson (1957) on Eesti Piibliseltsi peasekretär ja EEKBKL diakon.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English