Jumal teab viiele, professor neljale, tudengid üle kolme ei saa. Siinkirjutaja tunneb end peapiiskopi ametist ja rollist kirjutades eelkõige algaja üliõpilasena. Seega võiks järgnevat vaadelda ka diletandi mõtisklusena peapiiskopi ameti ja rollide üle.
Kuidas kirjutada peapiiskopi ametist. Võimalik oleks vaadelda peapiiskopi institutsiooni läbi aegade (protsessipõhiselt) või võrdlevalt ja süstemaatiliselt (fenomenipõhiselt), 14.3.2014 ilmunud Kirik & Teoloogias on seda teinud Vallo Ehasalu. Võimalik oleks ennast koondada ja fokusseerida mingile konkreetsele protsessile või fenomenile (läbi märtsikuu 2014 on seda Kirik & Teoloogia artiklites teinud Priit Rohtmets). Sellest on ühtlasi näha, et tänaseks on peapiiskopi ametist juba üksjagu kirjutatud ning allolevas kirjatöös tuleb leida mingi teistsugune lähenemisnurk.
Keskastme haridusjuhi ja -bürokraadina oleks siinkirjutajal kõige lihtsam võtta ette peapiiskopi ametijuhend ning seda analüüsida. Ametijuhend reguleerib organisatsioonisisest tööjaotust, tuginedes töö analüüsile ning selle tulemusel peaks olema selge, mis on antud ametikohaga kaasnevad kohustused, õigused, vastutus. Samuti peaks ametijuhendis olema esitatud nõuded ametikandja kvalifikatsioonile, alluvussuhted ja aruandekohustus ning põhilised seosed teiste ametikohtadega. Peapiiskopi ametijuhendi vaagimist tuleks mingil moel piiritleda ning kõige loomulikumaks piiritlemiseks Eestis AD 2014 on keskenduda EELK peapiiskopi ametijuhendile, sest just selles kirikus hakatakse käesoleval aastal valima uut peapiiskoppi. Häda on aga selles, et EELK peapiiskopi ametijuhendit ei ole olemas. Peapiiskopil pole ka töölepingut. Sestap tuleb peapiiskopi ametist rääkides tugineda EELK põhikirjale ning kirikuseadustikule. Piiskop Einar Soone EELK XXIX Kirikukogu 1. istungjärgul (27.11.2013) peetud ettekanne lähtub eelnimetatud dokumentidest ning on ehk kõige ammendavamaks ja kompaktsemaks ülevaateks peapiiskopi ameti kohta. Kuniks ei teki vajadust sellist ametikirjeldust muuta, on see piisavalt hea ettevõtmiseks ja täitmiseks ükskõik kellele, kes meie peapiiskopiks valitakse. Kindlasti võib targutada selle ameti ülesannete, kohustuste ja õiguste üle, kuid vaevalt see oleks hetkel otstarbekas. EELK seadustiku ja eelkõige põhikirja muutmiseks on teisi ja tõhusamaid teid ning kindlasti siinkirjutajast pädevamaid seadusetundjaid.
Piiskopiametist ja rollist
Piiskopi rollist rääkides on esmalt oluline meenutada, et piiskop (kr episkopos) tähendab ülevaatajat ning see järelikult on tema peamine roll. Mille üle piiskop vaatab? Piiskop vaatab õigupoolest kolme asja või nähtuse või protsessi üle. Neist kolmest peakski koosnema peapiiskopi rollimudel.
Tavaliselt on piiskopi vaimulik amet jaotatud kolmeks omavahel lõimuvaks osaks. Piiskop hoolitseb esiteks õpetuse õigsuse eest, et Evangeelium saaks kuulutatud ning lunastav usk kantud ja edasi antud. Peapiiskop on siis kui kiriku ülim usukeelemees, kelle ülesanne on hoida ilmutust kandvat usukeelt puhtana ja selgena, paljastades ja võimalusel kõrvaldades keskkonnast tingitud väärkäsitlused (väline) ning valeõpetused, lihtsustused ja kallutatused usukeeles (sisemine). Kuna kiriku usukeel on paljutahuline ja kirikus on kohta paljudel erinevatel teoloogiatel (poleks see nii, oleks meil tegemist pigem sektiga), siis ei ole peapiiskopi roll olla selle ütleja, kuidas peab rääkima usust ja selle üle mõtisklemisest. Pigem ütleb peapiiskop, kuidas ei pea rääkima, olles seega usukeele ja selle rääkijate karjane. Usukeel pole ainult sõnad, vaid ka kujundid, märgid ja teod, mille abil inimene väljendab nii oma usku lunastusse kui selle usuga seotud elamise viisi maailmas koos looduse, ligimeste ja n-ö „iseendaga“.
Teiseks piiskopi rolliks on seada pühitsemise läbi vaimulikku ametisse uusi kirikutöötegijaid. Halbadel aegadel võib preestri puudumisel küll iga ristiinimene vajadusel ja kaasusklike kutsumisel (vähemalt Lutheri arvates) vaimuliku ameti oma õlule võtta, kuid kuna meie Jumal on korra Jumal, siis mittehalbadel aegadel on oluline, et inimesed oleksid kutsutud ja seatud ametisse korrakohaselt.
Kolmandaks piiskopi rolliks on oma kiriku valitsemine ehk selle administreerimine ja kiriku esindamine suhetes muu maailmaga, kehastades kohtumistes ja kõnelustes kirikut kogu selle täiuses ja poolikkuses.
Kirikupüramiid ja selle tasakaal
Kirik on kui kummaline püramiid maailmas, mis seatud seisma tipu peale. Olgu Peetruse kui kaljuga kuidas on, tänaseks on meil ristikiriklikke denominatsioone väidetavalt üle 41000. Seega on kogu ristikirik väga erinev ja mida aasta edasi, seda laiemaks paisub see kirikuulatus. Seisab see järjest laienev kirik aga oma tipu peal. Olulised küsimused on siis, kuidas hoida seda tagurpidi püramiidi koos ning tasakaalus.
Võttes selle pildi kirikust kui püramiidist ja kandes selle EELK-sse, võime tõdeda, et meie kirik on muutumas järjest mitmekesisemaks: püramiid aiva laieneb. Osad peavad seda heaks (Marko Tiitus, vt Eesti Kirik, 19.3.2014). Osad peavad seda halvaks (Veiko Vihuri, vt Eesti Kirik, 23.3.2014). Arvatavasti on mõlemal õigus, nagu on õigus sellelgi, kes arvab, et mõlemal ei saa õigus olla.
Mis seob kokku kirikut? Peapiiskop ilmselt ei jõua olla mördiks iga elava kivi vahel. Küll aga saab peapiiskop anda oma panuse kirikupüramiidi tasakaalus hoidmiseks ning suurte lõhede ja pragude remondiks ehk erinevate leeride sildamiseks. Küllap mõnikord ikka on nii, et mõni tükk, mida ei jõua enam püramiidi küljes hoida, kukub selle küljest lahti. Siis on vaja tarkust ja leppimist, et sel minna lasta. Pärast minnalaskmist on aga seda olulisem taas tasakaalustada kirikupüramiidi, et jääjad seda võidutuhinas teisele poole kiiva ei veaks.
Peapiiskop kui palvemees
Peeter Kaldur tõdeb (Eesti Kirik, 12.3.2014), et peapiiskop peab esmalt olema palvetaja. Peapiiskop peab muidugi olema pidev palvemees. Sõltub muidugi sellest, mida palve ja palvetamise all silmas pidada. Luther olevat öelnud (tema töödest sellist tsitaati küll ei leia): „Mul on nii palju teha, et kui ma ei palvetaks vähemalt kolm tundi päevas, ei suudaks ma selle kõigega kunagi hakkama saada“. Olgu selle mõtte autoriga kuidas on, mõte ise on peapiiskopi vääriline. Temal on kindlasti nii palju teha, et ilma pidevalt oma meeli ilmast kokku kogumata ja Jumalale keskendumata on tal raske, kui mitte võimatu kõige tegemistvajavaga toime tulla. Pealegi aitab palve eristada olulist ebaolulisest ja kiriku juht ei peaks end killustama ebaoluliste asjade kaosesse – sest neid asju on palju ja üha enam neid ilmselt saab. Samas pole sugugi kindel, mis võib osutuda oluliseks Jumala jaoks. Douglas V. Steere tõdeb raamatus Dimensions of Prayer, et pole tähtis, kust palvetamisega alata, ka primitiivsed petitsionaarsed palved on täiesti pädevad, kui palvetaja alustab seal, kus ta parajasti on. Oluline on ennast tuua olevikku ja Jumala palge ette. Ega me ei saa Jumala eest ju kogu palve evalveerimise tööd ka ära teha. Kui palun seda, mis mulle on tõepoolest oluline, saab Jumal juhatada mind selle juurde, mis on oluline Talle. Seega: on hea, kui peapiiskop on palvemees (või -naine, kui see kunagi tulevikus nii peaks juhtuma).
Autoriteet ja kultuur
Jumal on suveräänina kutsunud ametisse ühe ministri ja asetanud ta kõigi üle, et kõik põlved nii taevakupli peal kui all Tema ees nõtkuksid. Kui ristirahva esindajaid kutsutakse Jumala kaasteenijaiks ja saladuste majapidajaiks, siis on nad selle ministri abiministrid ehk administrid. Nad administreerivad seal, kuhu Jumal neid kutsunud ja seadnud on.
Peapiiskop on kutsutud ja seatud kehastama autoriteeti kirikus. Kogu autoriteet on muidugi viimselt Jumalal ja Jumalas ja Temal, kellele „on antud kõik meelevald taevas ja maa peal“. Jumal loob pidevalt uut ning ühendab ja parandab katkise, andes andeks patud. Sellesse loomisse ja ühendamisse on kutsutud ja seatud kirik. Kiriku / koguduse juht on selle kutse kehastuseks ja tunnustäheks kirikus.
Kiriku / koguduse juhile on autoriteet antud de iure. Ideaalis peaks kõik, kellel on antud de iure autoriteet, seda ka de facto omama. Kirikus võib inimesel olla kolme liiki autoriteeti. Esiteks võib see tuleneda inimese pühadusest / vagadusest, teiseks temale antud armuandidest ja kolmandaks ordinatsioonist / introduktsioonist ehk korrakohasest seadmisest. See kolmas on peapiiskopil olemas kiriku korrast tulenevalt ning ei kuulu vähemalt EELK korra kohaselt vaidlustamisele. Esimene sõltub suuresti peapiiskopi elust ja tegemisest (mh palvemehena) nii enne kui pärast peapiiskopiks kutsumist. Teine ehk vaimuandidest tulenev autoriteet vajab pidevat uuendamist ja enese-edendamist.
Vaimuannid avalduvad vaimulikus ametis neljal moel (liturg / preester, õpetaja, administraator / juht / üle- ja järelevaataja, hingehoidja). Kõiki ande võrdselt ilmselt ei anta, seega on mingi vaimuandide avaldumise mood dominandiks, enda pidev harimine ja hooldamine erisuguste andide vastuvõtmiseks aga pidev ja hea töö. Peapiiskop ei tarvitse ise õpetada, ka ei tarvitse ta olla hea hingehoidja. Ei pääse ta aga administreerimisest ega ordineerimisest.
Piiskop ordineerib, kehastades kiriku kutset, s.t vocatio externa’t. Kuigi talituse tõhusus ei sõltu talitaja isikust, nagu sakramentki ei ole sõltuvuses talitaja isikust, on ometi oluline arvestada inimliku faktoriga. Kutsuja kantud väärtused ja tehtud teod annavad kutsutule aimu, kuhu ta kutsutakse ning mida talt oodatakse. Nii saab ettevaatlikult öelda, et peapiiskop on ise kultuursena kiriku kultuuri kandja ja kujundaja ning kirikukultuuri järelevaataja (kultuurikandja kultuur kujuneb pidevalt väärtuste, maailmavaate, hoiakute, tegevuste ja otsuste ning tegevuste ja otsuste tulemustena).
Elukestvast õppimisest
Ameerika 19. sajandi teoloog Tryon Edwards on öelnud järgmised sõnad: „Mõtted viivad eesmärkideni, eesmärgid panevad tegutsema, tegutsemisest sünnivad hoiakud ja harjumused. Hoiakud määravad ära iseloomu ning iseloomust sõltub meie saatus.“ Kust aga tulevad mõtted? Küllap mõtete tekkimiseks on vaja sõnu (alguses oli ju Sõna). Peapiiskopi juurde tulevad sõnad Pühakirjast, teoloogiast, meediast, teistelt inimestelt, meenutustena varasematest kogemustest ja õpingutest ning küllap veel paljudest-paljudest muudest paikadest. Nende sõnade vastuvõtmine, taipamine, heade ja halbade sõnade eristamine ning sealt edasi oma mõtete kujundamine on üks pidev ja elukestev õppimine.
Elukestev õppimine peaks igale kirikuinimesele olema iseenesestmõistetav. Peaks ta ju püüdlema täisealiseks saamise poole „Kristuse täisea mõõtu mööda“ nii, et temalegi antaks õpetatud keel, et ta „oskaks vastata väsinule, virgutada teda sõnaga“. 13. veebruaril 2014 kiitis Eesti Vabariigi Valitsus heaks Elukestva õppe strateegia aastateks 2014-2020. Strateegiale lisatud seletuskirjas nähakse selle strateegia eesmärgina „kõigile Eesti inimestele nende vajadustele ning võimetele vastavate õpivõimaluste loomist kogu elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena võimalused väärikaks eneseteostuseks ühiskonnas ning töö- ja pereelus“. Et strateegias pole nimetatud ei kirikut, religiooni ega usku, ei tähenda, et see ei puudutaks väga otseselt meie kirikuid ja kogudusi, EELK kaasa arvatud. Taevariigi jaoks õpetatud peapiiskop võiks olla „majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana“. Vana vajab meenutamist, uus omandamist ning, oh, „kui palju parem on hankida tarkust kui kulda, ja arukuse hankimine on hõbedast olulisem“.
Lõpetuseks võtkem pisut mängida elukestva õppe võtmepädevuste ja õpiväljunditega. Need on Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitused 18. detsembrist 2006, mida siinkirjutaja pisut täiendanud on. On väga hea, kui meie tulevane peapiiskop neid tähele paneb, oma kaasvõitlejaid nende saavutamisel ja edendamisel toetab ning kogu kirikut elukestva õppe kogukonnaks kujundab.
1. Keelepädevus
1.1. usulise emakeele oskus
1.1.1. Suudab enda luterlikul traditsioonil põhinevat usku selgelt ja asjakohaselt väljendada, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid, ning oma usulisi seisukohti esitada ja põhjendada.
1.1.2. Oskab eristada ja kasutada eri liiki teoloogilisi ja religioosseid tekste, otsida, koguda ja töödelda teavet, kasutada abivahendeid ning sõnastada ja väljendada oma suulisi ja kirjalikke usulisi argumente veenvalt ja kontekstikohaselt.
1.1.3. Väärtustab õigekeelsust ning väljendusrikast keelt.
1.2. Võõrkeeleoskus
1.2.1. Omab piisavat sõnavara ja tunneb funktsionaalset grammatikat, et mõista kõnet ja vestelda teistest rahvustest kaaskristlastega.
1.2.2. Suudab isiklikeks vajadusteks usulisi tekste lugeda, mõista ja luua.
1.2.3. Oskab kasutada otstarbekalt abivahendeid ning õppida keelt ka mitteformaalses kontekstis.
2. Matemaatikapädevus ning teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest
2.1. Teab matemaatikale kui Jumala üldise ilmutuse kandjale omast keelt, sümboleid ning meetodeid.
2.2. Oskab rakendada matemaatika põhiprintsiipe ja -protsesse igapäevastes olukordades kodus, tööl ja kirikus.
2.3. Väärtustab põhjenduste otsimist ja oskab hinnata nende paikapidavust.
2.4. Teab loodusteaduse põhiprintsiipe, põhilisi teaduslikke mõisteid, põhimõtteid ja meetodeid, tunneb põhilisi tehnoloogilisi protsesse ning suudab neid seostada usukeele ja -eluga.
2.5. Mõistab teaduslike teooriate, rakenduste ja tehnoloogia arengut ja sellega seotud ohte, väärtustab Jumala loodu turvalisust ja säästlikku arengut.
2.6. Oskab kasutada tehnoloogilisi vahendeid ning teaduslikke andmeid eesmärgi saavutamiseks või otsuse või järelduse tegemiseks.
3. Infotehnoloogiline pädevus.
3.1. Teab infotehnoloogia rolli, võimalusi ja potentsiaalseid ohte.
3.2. On teadlik infotehnoloogia interaktiivse kasutuse õiguslikest ja eetilistest põhimõtetest ja oskab suhtuda kriitiliselt saadaoleva teabe paikapidavusse ja usaldusväärsusesse.
3.3. Oskab kasutada peamisi arvutirakendusi ning interneti võimalusi nii isiklikel, tööalastel kui kiriklikel eesmärkidel.
3.4. Oskab rakendada sobivaid abivahendeid teabe loomiseks, esitamiseks ja mõistmiseks, leida ning kasutada internetipõhiseid otsingusüsteeme ja muid teenuseid.
4. Õpipädevus
4.1. Teab erinevaid õpistrateegiaid ja suudab organiseerida sobivat õpikeskkonda.
4.2. Suudab õppimist planeerida ning plaani järgida.
4.3. Suudab töötada iseseisvalt, samuti teha õppeprotsessis ka kollektiivset tööd ning jagada omandatud teadmisi.
4.4. Oskab kasutada õpitut, sealhulgas õpioskusi ja -strateegiaid erinevates kontekstides ning probleeme lahendades.
4.5. Oskab analüüsida oma teadmisi ja oskusi, tugevusi ja nõrkusi ning selle põhjal edasiõppimise vajadust.
4.6. Oskab oma tööd hinnata ning vajaduse korral nõu, teavet ja tuge otsida
5. Sotsiaalne ja kodanikupädevus
5.1. Teab tervislikke eluviise.
5.2. Tunneb võimalusi optimaalse füüsilise, hingelise, vaimse ja vaimuliku tervise saavutamiseks.
5.3. Oskab toime tulla stressi ja frustratsiooniga ning seda konstruktiivselt väljendada.
5.4. Väärtustab koostööd, enesekindlust ja ausust ning on valmis eelarvamuste kõrvalejätmiseks ning kompromissideks.
5.5. Oskab suhelda avalikus sfääris ning tunneb solidaarsust ja huvi kohaliku kogukonna probleemide lahendamise vastu.
5.6. Suudab ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut.
5.7. Teab ja suudab järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning erinevate keskkondade reegleid.
5.8. Suudab teha erinevates situatsioonides koostööd teiste inimestega.
5.9. Aktsepteerib inimeste erinevusi ning arvestab neid suhtlemisel.
6. Enesemääratluspädevus
6.1. Suudab mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi.
6.2. Suudab järgida terveid eluviise.
6.3. Suudab leida lahendusi iseenda, oma vaimuliku, vaimse, hingelise ja füüsilise tervisega seotud ning inimsuhetes tekkivatele probleemidele.
6.4. Seostab erialase ettevalmistuse nõudeid tööturul ja kirikus rakendumise võimalustega.
6.5. Leiab iseseisvalt võimalusi edasiõppimiseks ja tööturul ning kirikus rakendumiseks.
6.6. Koostab nõustamisel endale lühi- ja pikaajalise karjääriplaani.
6.7. Omab esmaseid teadmisi ettevõtlusest.
7. Algatusvõime ja ettevõtlikkus
7.1. Suudab ideid luua ja ellu viia, kasutades omandatud teadmisi ja oskusi erinevates elu- ja tegevusvaldkondades.
7.2. Suudab näha probleeme ja neis peituvaid võimalusi.
7.3. Suudab eesmärke seada ja ellu viia.
7.4. Suudab korraldada ühistegevusi, näidata initsiatiivi ja vastutada tulemuste eest.
7.5. Suudab reageerida paindlikult muutustele ning võtta arukaid riske.
8. Kultuuriteadlikkus ja -pädevus
8.1. Tunneb kohalikku kristlikku kultuuripärandit, omab põhiteadmisi Eesti ja maailma peamistest kultuurisaavutustest.
8.2. Oskab tajuda ja väärtustada oma seotust oma ja teiste maade ning rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdiskultuuri sündmustega, väärtustada loomingut ja kujundada ilumeelt.
8.3. Oskab hinnata ja nautida kunstiteoseid ja -sündmusi ning kaasasündinud võimete piires väljendada ennast kunstiliste vahenditega.
Ehk kõige problemaatilisem tundub selles loetelus matemaatikapädevus, samas aga kipume ikka ja jälle tähelepanuta jätma Jumala üldise ilmutuse ning vajaduse Tema kaunist loomingut tundma õppida. Igatahes meeldiks siinkirjutajale väga, kui tulevane peapiiskop mõnes oma intervjuus või kirjutises „Matemaatika õhtuõpikut“ üheks oma öökapiraamatuks nimetaks.
Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on EELK vikaarõpetaja ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna juhataja.
