Ankur. Geneetsareti järve ääres. Pühal Maal. Siin, kus kunagi astus Jeesuse jalg, kõlasid tema sõnad. Siia heitis Jumal oma ankru maa peal, siin ankurdasid inimesed oma hinged Jumalasse. Kirjas heebrealastele kirjutatakse vande kohta, mille Jumal kunagi andis Aabrahamile, et „tagas Ta seda vandega, et kahe kõikumatu asja läbi, milles Jumalal on võimatu valetada, saaksime kanget julgustust meie, kes oleme pelgunult rutanud haarama kinni olemasolevast lootusest, mis on meil otsekui hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on astunud sisse meie heaks“ (Hb 6:17–30). Lootus on me hinge ankur. See ulatub kaugele sisimasse, pühaimasse sfääri, otse taevasesse templisse. Algkristlased nägid ankru taga sõnamängu: kreeka ankyra ’ankur’ oli sarnane kreeka väljendile en kyriō ’Issandas’. Sõnamäng unustati pikaks ajaks ladina kristluses, ent on sellegipoolest aktuaalne. Suurel Reedel langeb Jumala Poeg sügavaimasse pimedusse – surma –, ent tõuseb sealt üles. Meile ei ole paremat kohta ankru heitmiseks kui selle usu ja teadmise sadam. Sest ülestõusmises leiame hinge ankru.
Suurele Reedele ja Ülestõusmispühadele pühendatud Kirik & Teoloogia number on pühadele kohaselt mahukas ja mitmekesine. Avaldame kuus lugemispala lootuses, et lugeja leiab jumalateenistuste ja värske kevadise õhu kõrval neisse aega süveneda.
EELK Risti koguduse õpetaja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Annika Laats arutleb artiklis „Et hing oleks hoitud“ kristliku kiriku tegevuse eesmärgi üle, jätkates nii mitmes eelmises numbris jutuks olnud hingehoiu teemat: „Kiriku eesmärk on salus – inimese pääste, õndsus, tervis, terviklikkus.“
Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Katrin Viires kirjutab arvamusloos „Hingamise leidmisest – mõtteid Suurel Nädalal“, et peame õppima Kristuselt, Tema elust, eelkõige oma iseolemisest loobumist: „Meie teekond ristiinimestena peakski olema pilgu hoidmine Kristuse ristil, kandes samal ajal õlul enda oma“.
Miina Härma Gümnaasiumi õpilane Maria Johanna Keedus esitab usundiõpetuse olümpiaadi essees oma mõttekäigu Eesti hümni kolmanda salmi kohta, mis jätkab niimoodi meie eelmises numbris ilmunud esseede rida.
Suurim rõõm on avaldada tervelt kolm jutlust. Eesti teoloogia kullafondist pakume Elmar Salumaa Suurele Reedele pühendatud jutlust „Jumalaga lepitatud“. See on peetud 1956. või 1957. aastal, pärast kümmet pimeduse aastat Siberis, ning kirjutatud ümber tema masinkirjaliselt levinud jutlustekogu tarvis. Teine Suure Reede jutlus pärineb Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liikme Kadri Lääsi sulest. Keskendub ta valguse koitmisele Suure Reede pimeduses. Kolmas jutlus on pühendatud otse ülestõusmisele, reflekteerides Kristuse surmahauda minemise ja sellest väljatulemise tähendust. Selle on Kirik & Teoloogiale kirjutanud EELK emeriitõpetaja Toomas Paul.
Kirik & Teoloogia toimetus soovib lugejaile õnnistatud Ülestõusmispühi!
Tänases numbris:
Annika Laats, Et hing oleks hoitud.
Katrin Viires, Hingamise leidmisest – mõtteid Suurel Nädalal.
Maria Johanna Keedus, Olümpiaadiessee: Probleemid Jumalaga Eesti Vabariigi hümni kolmandas salmis.
Elmar Salumaa, Jumalaga lepitatud (2Kr 5:19-20).
Kadri Lääs, Suure Reede jutlus (Mt 27:33-50).
Toomas Paul, Üles tõusnud surnuist (Jh 20:29).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
