„Ja kohe ajas vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ja inglid teenisid teda.“ (Mk 1: 12–13).
Aastaring on taas täis saanud ja oleme jõudnud paastu- ehk kannatusaega. Näib küll, et alles see oli, kui kõnelesime Jeesuse kannatustest ja Kolgata teest, kiusatustest ning eneseületamistest – nüüd hakkab sama ring jälle otsast peale. Kuigi, jah, vahepeal on olnud näiteks jõulud ja mõnedki toredad sündmused nii kirikuaastas kui ka meie elus. Neid toredaid sündmusi ei tohi me unustada, sest teame ju, et kõik, mis minevikus on olnud positiivne, annab meile jõudu olevikuks ning lootust tulevikuks. Lootus on ikka see, millele ehitame oma elu, suhted, riigi ning tuleviku. Lootus peab püsima jääma ka siis, kui kusagile ekslema jääme või kui me enam ei tea, mida metsikuna näivates tingimustes peale hakata.
Ma ei tea, paljud teist on näiteks metsa eksinud või loodusjõududega võitlema pidanud. Mina olen oma matkade jooksul sattunud mõnessegi veidrasse ning ootamatusse olukorda. On olnud ka momente, kus on tundunud, et lootuski normaalsesse ellu naasta kipub kaduma ja selle asemele on tekkinud kiusatus alla anda – istuda maha ja mitte midagi teha, tulgu siis, mis tuleb.
Tänases evangeeliumitekstis on kirjeldus sellest, kuidas Jeesus saadeti neljakümneks päevaks kõrbe metsikutesse tingimustesse Saatanale kiusata. Rohkem midagi öeldud polegi. Meil on Markuse evangeeliumi järgi teada vaid fakt, et Ta läks, et Teda kiusati, et Ta oli metsloomade seas ja et inglid teenisid Teda. Seevastu Luuka ning Matteuse evangeeliumid kirjeldavad Jumala Poja katsumusi pikemalt. Mida tahab Markus oma napisõnalisusega öelda?
Idee on muidugi selles, et Jeesust kiusati, täpsemalt öeldes püüti Teda kiusatusse ajada. Me teame ju, mida see tähendab. Teame, et nii mõnigi kaval mõte hakkaks meie ajusoppides ennast liigutama, kui keegi tuleks ja sosistaks meie kõrva: „Ma tahan anda sulle meelevalla kogu maailma kuningriikide üle ja tahan anda sulle nende hiilguse. Kui sa nüüd kummardad mu ette, siis on kõik sinu päralt.” Umbes midagi sellist ütles Saatan Jeesusele Luuka kirjelduse kohaselt. Ma ei usu küll, et keegi meist tahaks nii väga kuningriike allutada ja nende üle valitseda, ent mõte on sellise olukorra kirjelduse juures ometi väga selge – kui meile pakutakse midagi, mis ületab meie inimlikud võimed, ent mida me oma sisimas ikka mingil määral igatseme, siis tabab meid kiusatus, mis võib meid eemale pühkida tõelistest väärtustest, mis on meile inimestena tegelikult palju olulisemad kui kõik kuningriigid kokku.
Ent milleks on vaja kiusata Jumala Poega ennast? Ilmselt tahab Jumal veenduda, et Jeesus on valmis selleks, milleks Ta on maailma läkitatud. Ilmselt on Saatangi siin Jumala enda tööriist, proovikivi, kes peab saama üheks lüliks maailma lunastustöös. Tähelepanuväärne on see, et just vahetult enne Jeesuse kõrbesse minekut ristib Ristija Johannes Ta Jordani jões: “Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist ja Galileamaalt ja Johannes ristis ta Jordanis. Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale. Ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!”“
Eks ole ju selles loos kõrbekiusamine kuidagi äkiline ja emotsionaalne muutus? Jeesus elab ühel hetkel ristimise ekstaasis ja siis järsku leiab ta end metsikus looduses, kogedes siinse maailma lõhestatust. Markus ei pööra tähelepanu sellele, kuidas Teda kiusati või mis täpselt juhtus, vaid ta annab meile parasjagu niipalju infot, nagu vajalikuks peab. Küllap peame meiegi sellega leppima. Küsimus evangeeliumis antud infole tuginedes on pigem selles, miks Jeesust kiusati? Miks pidi Jumala Poeg selle kõik läbi tegema? Nagu ennegi öeldud, polnud ilmselt niivõrd tegemist kurjaga võitlemisega, vaid pigem testiga, kas Jeesus ikka suudab järgida oma Isa taevas.
Paastuaeg on aeg, kus peaksime ideeliselt vaimus läbima sama teekonna, mis Jeesus ristile minnes. Samamoodi peaksime täie teadlikkusega vastamisi seisma oma peamiste ahvatlustega ning mitte lähtuma sellest, et kiusatustest saab lahti vaid siis, kui neile järele anda. Muidugi on see omamoodi tõsi, aga kergema vastupanu teed minek pole meie eesmärk. Eesmärk on saada tugevamaks ja oma võitluste läbi ise kasvada ning tajuda seda, et hea tahtmise korral polegi me nii kerged murduma, nagu arvame.
Jeesus teadis, et peab kõndima mööda rada, mille Isa oli Talle seadnud. Ta sai sellega eeskujulikult hakkama, sest teadis, milliseid valikuid Ta tegema peab. Ent siin tekib küsimus: kas Jumal saadab ka meie teele kiusatusi, et näha, kas otsustame Teda järgida või mitte?
Mina isiklikult arvan, et pigem mitte. Jumal ei kiusa meid individuaalselt. Miks peaks Ta muretsema iga indiviidi pärast kõigi nende miljonite hulgas? Meil ei ole sellist missiooni, nagu oli Jeesusel. Ent meil on me enda südametunnistus. Seepärast lubab Jumal küll seda, et laseb maailma vastuoludel meid kiusata. Meie osaks jääb aga õigete valikute tegemine.
Üks mugandatud kõnekäänd ütleb: „Ära saada mind kiusatusse, sest ma leian selle isegi üles.“ Tahame või mitte, aga selles humoorikas lauses on palju tõtt. Maailma kiusatused ümbritsevad meid igal pool. Nagu Martin Luther ütleb: „Me oleme samal ajal nii pühakud kui patused.” Pühakud Jeesuse päästva väe läbi ja patused, sest mitte alati ei talita me nõnda, nagu peaksime. Kõige lihtsamatest asjadest alates: kui me näiteks ei armasta oma tüütut naabrit nagu iseennast, siis juba eksime peamise, nimelt armastuse käsu vastu.
Ma ei usu, et Jumal toob meile sihilikult kiusatusi, aga ometi on need osaks meie elust, meie kasvamisest. Jumal annab meile pidevalt valikuid, mille sees peame leidma orientiiri. Mis on vääramatult ja ainsana õige, pole ühe hetkega lihtne leida ega tuvastada. Ent eksimine polegi ju mingi õnnetus, vaid ainult õppetund edasiminekuks. Pühakirjas on kiusatuste ning kannatuste kohta öeldud koguni järgmist: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.“ Olgem siis julged ja söakad, valmis kiusatusi trotsima ning kannatlikkust treenima. Et õpiksime kõigest hoolimata armastama oma naabreid, nägema kaugete kuningriikide hiilguse asemel oma kodumaa rikkusi, tunnetama ning järgima oma südame tõelist kutset ning mõistma seda, et Jumala teod on antud meile mitte meelehärmiks, vaid õnnistuseks. Aamen!
Jutlus on peetud 1. märtsil 2009 Tarvastus.
Anna-Liisa Vaher (1980) on EELK vaimulik, Kaitseväe Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni kaplan.
