„Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses“ (Fl 3:7–14).
Täna tahame ütelda Pauluse kombel, et kõik, mis oli meile kasuks, oleme arvanud kahjuks Kristuse pärast. Paulusel oli palju, millele loota: haridus, seisus, kodakondsus, Aabrahami päritolu. Aga ta ütles, et Kristuse tundmise kõrval on see kõik tühine. Kunagi oli Paulus olnud väga uhke selle üle, et ta oli variser, kuid sellesama variseriks olemise tõttu sai temast Kristuse vaenlane. Nüüd on olukord muutunud ja see, mis enne oli Pauluse meelest kasu, selle arvas ta nüüd kahjuks, sest Kristuse tundmise kõrval on kõik muud asjad ebaolulised, ka head asjad. Meil võib olla olemas kõik vajalik, aga Kristust tundmata pole sellest kasu. Niisiis on õigupoolest vaja vaid üht – on tarvis tunda Kristust. Kui seda ei ole, on kõik muu tühine, ebaoluline või lausa kahjulik.
Üks vana lugu jutustab noormehest, kes kirjeldas professorile oma pruuti. Noormees ütles, et tütarlaps on väga ilus. Professor võttis kriidi ja kirjutas tahvlile nulli. Aga ta on ka tark! lisas noormees. Professor kirjutas eelmise kõrvale ka teise nulli. Siis ütles noormees, et tütarlaps on rikkast perekonnast. Tahvlile tekkis veel üks null. Selline hinnang kurvastas noormeest kuni ta lisas, et tütarlaps on ka usklik. „Oleks sa seda kohe ütelnud!“ ütles seepeale professor ja lisas nullide rea ette number ühe.
Ilus välimus ja hea perekond on ju siiski head asjad, ka Paulus ei nimeta sugugi halbu asju, vaid tal oli tõepoolest väga hea haridus ja mitmed muud head eeldused. Ometi on need kõik ebaolulised seni, kuni puudub kõige tähtsam – kuni puudub Kristuse tundmine.
Aga Jumal tahab, et me Kristuse ära tunneks ja õndsaks saaks. Piiblis on vähe otse öeldud, mida Jumal tahab. Üks asi, mida siiski selgelt öeldakse, on see, et Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1Tm 2:3–4), et me teeksime kõik rahvad Jeesuse jüngriteks. Juba inimest luues oli Jumalal inimese jaoks olemas mingi nägemus ja plaan. Ta ei loonud inimest igaks juhuks, et vaatame, mis saab, vaid tal oli kindel mõte. Täna küsime: kas see mõte ka teostub? Milline on minu osa selles plaanis?
Jeesus õpetas meid paluma: „Sinu tahtmine sündigu!“ Järelikult on Jumala tahte teostumine midagi sellist, mida on tarvis paluda. Universumis sünnib Jumala plaan palumatagi: planeedid pöörlevad ja tiirlevad, päike paistab ja vihm kastab maad. Ainus koht, kus Jumala tahe automaatselt ei sünni, on inimese elu. Inimese jaoks ei ole Jumala tahe paratamatu ja inimesed ei ole marionetid Jumala käes, vaid Jumala tahe sünnib inimese juures ainult Jumala ja inimese koostöös. Kui me tahame, et Jumala tahe sünniks meie elus, siis peame seda ka paluma. Vastasel juhul sünnib meie enda tahtmine või kellegi teise tahtmine.
Meie ülesanne siin elus on ära tunnetada see, milleks Jumal meid on loonud. Paulus unustab kõik, mis jääb selja taha, ja sirutab eesoleva poole, sihtmärgi poole Kristuses Jeesuses. Paulus märkab, et tema elu jaoks on seatud sihtmärk, eesmärk. Ta püüab seda kätte saada. Ja see siht on seatud meile Kristuses.
Ka neitsi Maarja ütles need sõnad: „Sinu tahtmine sündigu!“ Maarja täitis ustavalt talle määratud ülesande. Nii sai Jumal tema kaudu tegutseda. Sõnades „sinu tahtmine sündigu“ väljendus Maarja suurus.
Isegi Jeesus ei tulnud iseenda tahtmist tegema. Jeesus ütles, et ta teeb selle tahtmist, kes on ta läkitanud, ta on tulnud täitma oma Isa tahtmist. Temagi otsis Jumala tahet. Mõnikord oli seda tahtmist kerge ära tunda, mõnikord õige raske. Keetsemani aias oli väga raske leida Jumala tahet. Jeesus ütles, et mingu see karikas temast mööda, siiski sündigu mitte tema, vaid Jumala tahtmine (Mt 26:39).
Korduvalt pakuti Jeesusele võimalust minna Jumala plaanist kõrvale ja teha midagi muud, täita kellegi teise tahtmist. Peetrus tegi küll humaanse ettepaneku, mille Jeesus siiski järsult kõrvale lükkas (Mt 16:22). Tundub, et ka kreeklased pakkusid võimalust raskustest mööda minna, kuid Jeesus vastas neile, et kui nisuiva ei lange mullasse ega sure, jääb ta üksi, aga kui ta sureb, kannab ta palju vilja (Jh 7:35; 12:20–25). See polnud sugugi Jeesuse soov surra või kannatada, vaid et tema kaudu teostuks Jumala tahe. Kui meiegi leiame üles selle, mis on meie elus Jumala tahe, kanname me palju vilja.
Ja kui Jeesust kiusati kõrbes, siis ka kiusamine seisnes selles, et saatan püüdis juhatada Jeesust kõrvale tema missioonist. Kiusaja pakkus Jeesusele imetegija rolli, pakkus maailma valitseja rolli, peaasi, et Jeesus loobuks Lunastaja rollist, sellest, mis oli Isa tahe tema jaoks. Aga just seda tahtis Jeesus kätte saada – seda, mis oli Jumala tahe.
Võime ju küsida, et mida halba oleks juhtunud, kui Jeesus oleks kividest natuke leiba teinud? Kõht oli ju tühi. Just nagu tänapäeval küsitakse mõneski olukorras: mis selles siis halba on? Halb ongi ainult see, kui meil jääb kätte saamata Jumala tahe, kui meie elus ei teostu Tema plaan. Ja kui Jumala tahe ei teostu, muutub mõttetuks igasugune leivategu ja kõik muu ajalik, mida patune inimene Jumala tahtest ettepoole tahab tõsta. Sellepärast ei otsi me ka pühakirjast iseenda tahet ega õigustust sellele, vaid ennekõike seda, mis on Jumala plaan ja Tema tahe meie jaoks. Ka Paulus soovis kätte saada seda, mis oli Jumala plaan tema jaoks. Paulus soovis kätte saada seda, milleks Kristus oli tema kätte saanud. Ja seda tahame kätte saada ka meie.
Aamen.
Kristjan Luhamets (1980) on Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja ja Tartu praostkonna abipraost.
