„Aga kui Jeesus oli kuulda saanud, et Johannes on vangistatud, taandus Ta Galileasse ja jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on järve ääres, Sebuloni ja Naftali piirkonnas, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja varjus – valgus on tõusnud neile! Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ (Mt 4:12–17)
Galilea oli õnnelik maa: seal elas Jeesus, keda inimene, kelle koorem teda vaevab, tahab näha, ja kes teda näeb, selle pealt langeb midagi ära nii, et tal hakkab kergem; Jeesus, kelle kuuepalistust taheti puudutada, sest „kes iganes Teda puudutasid, need pääsesid“ (Mk 6:56). Seal sai Jeesusest „avaliku elu tegelane“.
Tõesti, Galilea oli õnnelik maa. Galilealased nägid ja viibisid taevariigis, mille peale Peetrusel polnud muud öelda kui „Issand, ilus on meil siin olla!“ (Mt 17:4). Jeesus ei valetanud, kui ta ütles, et mõned tema kaaslastest näevad Jumalariiki enne surma. Ja nad ei läinud Inimese Poja kuningriiki sisse, vaid Teine Maailm tuli nende juurde ja nende sisse: „Kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm hütti: Sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe“ (Mt 17:4). See on nagu mõistulugu taevast ja põrgust. Mõlemad on ühesugused, vahe on ainult selles, et taevas toidetakse üksteist, põrgus aga püüab igaüks toita iseennast, kuid lusikad on nii pikad, et nad ei ulatu toitu endile suhu pistma.
Ühe traditsiooni kohaselt läks Jeesus taevasse Galileast, Taabori mäelt. Seda mäge peetakse ka tema kirgastamise kohaks: „See, kes ennemuiste Siinai mäe peal Moosesega nägemises kõneles ja ütles: Ma olen see, kes Ma olen, muutis täna Ennast Tabori mäe peal jüngrite ees, ja näitas Eneses Jumala palge tõsist ilu“ (Õigeusu kiriku jumalateenistused suurtel pühadel. Riia, 1890: 232). Jeesus alustas oma taevariigi kuulutust Galileas ja lõpetas Galileas: „Sinu Inglid, oh Issand, ütlesid Apostlitele: Kalilea maamehed, mis seisate teie ja vaatate üles taeva poole. Seesinane on Kristus Jumal, kes teilt on üles taeva võetud“ (Õie Triodiraamat. Jurjev, 1911: 231).
Enne lõpetust ütles Jeesus omadele, et ta saadab neile Püha Vaimu. Selle, kes asub inimese sisse: „Ennäe, taevariik on teie sees“ (Lk 17:21). Ja Jeesusegi sisse ta langes, pealtnägijate sõnul otsekui tuvina. Veretunnistaja Polykarpose, Väike-Aasia piiskopi kohta on kirjutatud, et tema haavast tuli välja tuvi ja palju verd. Sinna, kuhu tuleb ja läheb vaimukandja, taevariigi, Teise Maailma kodanik, sinna on saabunud „midagi võõrast ja muinasjutuliselt kaunist“, see, „mille järele vaatavad väsinud ja haigete inimeste valutavad silmad“ (Uku Masing, „Jutlus tekstile Jh 17:11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel. Koost K. Kasemaa, Tartu: Ilmamaa, 2005, 45). Meie tänapäeva kontekstis on selline inimene nagu „saar rabas“ (Uku Masing (1995) Budismist. Tartu: Ilmamaa, 1995, 192). Aga ta „toob endaga kaasa selle rahu, mis ülem on mõistusest“ ja „inimesed tunnevad, et Jumala vaim nende ligi on tulnud, ja neil on määratu palju kergem, neile on taevas jälle selge ja päike on ka nende jaoks, midagi langeb neilt ära ja kaob“ (samas, 45). Ja sellest alates hakkab inimene oma meelt parandama. Ristija Johannes ristis inimesi peale nende pattude üles tunnistamist (Mt 3:6), taevariigikandja alustab oma patutunnistusega peale oma pattude andeks saamist.
Taevariiki, Püha Vaimu ei saa me kuidagi sundida laskuma meisse, sest ta ju „puhub, kuhu ta tahab“ (Jh 3:8), kust ta tahab, kellele tahab, millal tahab. Ei ühegi rituaali ega vaimuharjutusega pole see võimalik. Saame teha vaid enese ettevalmistust, tööd, nagu kõlbmatud sulased mõistukõnes: „kui teil saab tehtud kõik, mida teile on kästud, siis öelge: me oleme tarbetud orjad, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha“ (Lk 17:10). Piltlikult öeldes, saame avada akna. Oma südame, hinge, mõistuse, vaimu, meele, keha akna – iseenda.
Kuidas seda teha? Mis on see töö? Ja kui me oleme kõik endast oleneva ära teinud, kas tagantjärgi vaadates ei tundu, et enamuse tegi ära Jumal? Kas see on meeleparandus? Milles seisneb meeleparandus? Ikka öeldakse, et piltlikult paistab see välja suunamuutmises. Kui muidu kõnnib inimene Jumalast eemale, siis meeleparanduses inimene keerab oma otsa ümber Jumala poole ja hakkab talle vastu kõndima. Ja ta liigub ja liigub, on teel ja saab teeks. Mõned räägivad taevariigi allakiskumisest, taevariiki tungimisest. Aga räägitakse ka taevariigile, Jumalale andumisest. Ütle, inimene, kus on Jumal või taevariik või Püha Vaim? Kas pole mitte nii, et teadlikult saab minna ainult sinna, kus teatakse olevat see koht. Tõesti, tõesti on ju lihtne, kui teaks, kus on Püha Vaimu kodu. Siis saaks ju isegi teejuhise koostada.
Kas inimene saab oma meelt parandada? Kui ta saab, siis ta peab eelnevalt teadma, mis on tõde. Aga kui ta juba tõde teab, siis ta elab tõde ja on seetõttu tõde, milleks siis veel meeleparandus? Aga kui inimene ei saa oma meelt parandada? Siis ei saa talle ka öelda, et ta parandagu oma meelt. Või seisnebki asi selles, et inimene püüdku teha tema jaoks võimatut, mõeldamatut? Aga kas pole see nagu pimeduses, teadmatuses otsimine, kompamine, tegutsemine? Valin ja otsin, ja kokkuvõttes ei tea, mida teen. Ja siis võivad saada oluliseks erinevad vaimuharjutused, rituaalid, kirikud, ühingud, seltskonnad või üksindaolek. Ja kindlasti reeglid: söömise-joomise, toidu, käitumise, eluviisi, sättumuse, soo… Ja siis võidakse hakata mõtlema, et see ongi see püha töö, mida kõlbmatute orjadena peame tegema ning kui taevariik ei hakka pihta meie elu ajal, küllap siis kindlasti tulevases. Võidakse mõelda, et kõige püham ja muidugi rängim töö on iga inimese võitlus oma ja muidugi kindlasti iga teise inimese patu, pattude, patukeste ja patu-patukestega – selleks me oleme oma meelt parandanud, ennast ristida lasknud ja kirikuid asutanud.
Ei, kiriku ülesandeks on kuulutada pääsemist. Millest? Ja me ei teagi enam millest, sest tõesti me „oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme“ (samas, 30). Sellest maailmast, mitte Teisest. Kas ei peaks siis äkki kirik kuulutama pääsemist kirikust? Kirikust, mis ei erine ega ole enam eristatav sellest, mida nimetame selleks maailmaks. Jeesus palus omade eest: „Mina olen andnud neile Sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nad ei ole maailmast, otsekui minagi ei ole maailmast“ (Jh 17:14). Mõned arvavad, et kristlikku kirikut vihatakse. Kas ikka vihatakse? Kindlasti on ka selliseid. Pigem peetakse seda mingiks anakronistlikuks nähtuseks. Kristlasi tapetakse tänapäeval, vist iga päev. Kristlane tapab aga kindlasti iga päev. Kindlasti küsime, et kas see on ikka kristlane, kes alustab sõda. Ükskõik, millist sõda. Ja kindlasti peame küsima, kas see on kristlane, kes alustab sõda oma ja teiste pattude ja patukeste vastu. Peame uurima, kas Jeesus kutsus omasid relvile, usurelvile. Apostlid tahtsid ühe Samaaria küla ära hävitada. Ja nähtavasti oleksidki, kui Jeesus poleks takistanud (Lk 9:54–55). See pole üldse nali. Sebedeuse pojad, kes olid viibinud Jeesusega taevariigis, hakkasid moodustama taevariigi valitsust. Ja mida tegid ülejäänud kümme? Nende meel läks mõruks. Ja seepeale Jeesus räägib neile, milline on kristlik ühiskond ehk kristlik kirik. (Lk 20:20–26.) Me pole osanud olla sellel pinnal, mille meile andis Jeesus. Oleme saanud selleks maailmaks, meid ei vihata juba ammu, vaid peetakse ülearuseks. Ja kas just sellest ei peaks me pääsema? Parandama meelt.
Parandama meelt iga päev, iga hetk. Oma meele parandaja parandab seda iga päev ja iga hetk. Ta liigub nägemisest nägemisse, väest väkke, valgusest valgusesse, rahust rahusse. Oma meeles ta ei peatu, sest ta on otsekui aheldatud Püha Vaimu külge. See on tõesti inimesele lõputu liikumine, loomine, elamine. Inimene on saanud eluks. Ta ei püüa enam elada, õigesti või valesti, omada õiget või valet. Ta elab, mida võiks parema mõiste puudumisel nimetada armastamiseks. Küllap Peetrus Taabori mäel ei arutlenud, kas teha telgid endile või teistele. Ta ei valinud, vaid elas, armastas. Jah, tõepoolest, niikaua kui elame valikutes, me ei armasta, vaid valime. Aga taevariik on lähedal, mitte ajalis-ruumiliselt, vaid ainult taevariik ongi. See on kristlase igapäevane reaalsus, tema tee, tema tõde ja tema elu. Aamen.
Orenti Mägi (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
