„Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata. Unenäos, öises nägemuses, kui sügav uni inimest valdab, voodis suikudes – seal ta avab inimeste kõrvad ja paneb pitseri nende manitsustele, et inimest pahateost eemal hoida ja mehe kõrkust kinni katta, et säästa tema hinge hauast ja tema elu oda otsa jooksmast.“ (Ii 33:14–18)
Iiobi raamatut peetakse õigusega üheks maailmakirjanduse tippteoseks. Lisaks sellele, et tekst on kirjutatud äärmiselt nauditavas ja rikkalikus keeles, on paeluv ka raamatu keskne probleem – süütu ja õiglase inimese kannatamine. Ent läbiva teema kõrval on teoses veel palju igavikulisi ja lahendust nõudvaid küsimusi, mis lausa sunnivad kaasa mõtlema. Üks neist näiteks peidab end viidatud kirjakohas. Kuidas Jumala kõnelust meiega õigupoolest märgata?
Nagu Eliihugi oma kõnes Iiobile ütleb, on Jumalal kõnelemiseks mitmeid viise. Me lihtsalt ei pruugi neid alati tähele panna või ära tunda. Neist kaotatud momentidest ja mitte märkamistest on muidugi kahju. Mõistes, et neid hetki tõepoolest on, võib tekkida tunne, justkui läheks meist mööda sügavam elu, meie põhiolemus. Lohutab vaid teadmine, et Jumala saladused ja teod ongi sügavad ning nendeni ei jõuagi lihtsalt. Selleks tuleb vaeva näha, arutleda, otsida, küsida, mõelda. Iga silm ei suudagi kohe näha, eriti kui hinges pole vastavat kohta kasvatuse või hariduse kaudu kunagi puudutatud.
Sellepärast on hingeelule kasulik hetkeks peatuda ja mõtiskleda. Vahel võiks endalt küsida, mille nimel ma elus justkui pimedana jooksen? Mis on see minu unistuste lõpp-punkt? Kui ühel hetkel ongi kõik materiaalne olemas, mis siis edasi? Mida ma siis tahan? Kas siis ongi meelerahu ja kindlustunne? Või äkki on see alles algus?
Ehk on siis hoopis aeg väljendada tänutunnet? Võtkem näiteks Aabrahami. Või Iiobi enda. Piibel kujutab neid kui väga jõukaid mehi, kellel oli palju kariloomi, arvukalt teenijaid ja rohkelt kulda-hõbedat. Aga mõlemaid kirjeldatakse ka Jumalale erakordselt ustavate inimestena, kellele pole tänumeel võõras ja kes loodavad rohkem Jumalale kui oma maisele varale. Tõeliselt rikas on see, kes kannab Jumalat meeles ja näeb enda õnnestumistes Jumala juhtimist. Vahel on vaja olla otsija, alistuda kutsele, siis kõrvad kuulevad ja silm märkab olulist.
Vahest sellepärast ongi öine kuulatamine eriti oluline. Juba Vana Testamendi päevil oli öö nägemuste nägemiseks ja ilmutuste saamiseks, Jumala sõnumi kuulamiseks, soodne aeg. Paljud Iisraeli religiooniloo suurkujud leidsid just pärast ööund lahenduse mõnele põletavale probleemile, vastuse olulisele küsimusele või juhise edasiseks tegevuseks. Nii näiteks läks Jaakob pärast unenäo-ilmutust Egiptusesse kindlustundega, et näeb enne surma oma poega Joosepit (1Ms 46:1–6); Gideon suutis Jumalalt ööunes saadud õpetuste järgi midjanlased võita (Km 7:1–25) ning Saalomonist sai, tänu magades Jumalalt palutud tarkusele ja sõnakuulelikule südamele, arukas ja õiglane valitseja (1Kn 3:3–15).
Magades on meie meeled vabad ja vastuvõtlikud, meie enesekontroll pole nii tugev kui ärkvel olles. Tänapäeva kiire elutempo, stressi ja üleväsimuse juures on eriti tähtis aeg maha võtta ning vahelduseks korralikult puhata. Argielu muredest ja igapäevastest probleemidest vaba moment võiks olla just Eliihu kõnes kirjeldatud hetk: sügavas unes, mingis mõttes teadvustamata olekus. See on aeg, mil me pole ametis ainult enesele ja oma maistele vajadustele keskendumisega. Kui me ei kuula ehk ainult iseennast. Siis avataksegi meie kõrvad ja pannakse pitser meie manitsustele.
Märkamiseks on vaja hetke. Hetke, mida vahest isegi tunnetame, aga ei oska endale teadvustada või pole meil selleks aega. Võtkem siiski see aeg, et märgata. Laskem endaga rääkida. Kuulakem!
Kristiina Vaiksalu (1986) on usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige
