„Põrgu olemasolus saab kahelda vaid väga noor ja väga õnnelik inimene,“ kõlas hiljuti mõte, mis öeldi välja teoloog Toomas Pauli ja astrofüüsik Jaan Einasto vahelises vestluses. Põrgut võib maises elus mõista nii inimese hingeseisundina kui füüsilise kannatusena, siit edasi jääb see aga valdkonda, mida kompab vaid usk. Ja usu seisukohalt oluline ei ole mitte niivõrd põrgu asukoht kui tee, millel inimene käib (Kerge 2013). Kuna vestluse teemaks olid teaduse ja religiooni kokkupuutepunktid ja ajakirjanik jätkas osaliste pommitamist üha uute küsimustega, siis ega me siit palju rohkem teada ei saagi. Aga samas iseloomustab just nimetatud vestlus tabavalt seda, kuidas meie postkristlikus maailmas põrgust mõeldakse.
Põrgu on mõiste, mis on kirikuvõõra enamiku jaoks kaotanud oma tähenduse, kuuludes mineviku mütoloogiliste kontseptsioonide hulka (hinnaparadiisis on põrgulik allahindlus, eks ole?). Samas on põrgu kultuurilooliselt kristlusest niivõrd lahutamatu – kuuludes taeva juurde nagu mündi teine külg –, et selle eitamiseks peavad teoloogil olema mingid väga kaalukad põhjused. Umbes nii, nagu see juhtus Rudolf Bultmanniga, kelle Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni ja demütologiseerimise kaksikprogramm lubas teadusliku maailmavaate kasuks julgesti hüljata mõlemad, sest usk on oma olemuselt maailmavaadete-ülene eksistentsiaalne otsus (Bultmann 2013).
Lisagem siia veel asjaolu, et arvukad fundamentalistlikud grupid ja fundamentalismi kalduvad liikumised, mis end modernse maailma rünnaku all olevate väheste õigetena tunnevad, lausa peavad omama vaenlast, kelle vastu võidelda, ning järelikult siis ka põrgut, kuhu kuuluvaks nende vaenlaste saatus arvata (Riistan 2012). Seejuures on piirid fundamentalistide ja end traditsioonilise kristluse järgijateks nimetavate inimeste vahel kohati üsna ähmased ning nii me olemegi olukorras, kus põrgu näib olevat doktriin, mida ühed oma identiteeti hoides innukalt usupuhtuse sildi all kaitsevad ja teised kirikukaugele maailmale ääri-veeri selgitada püüavad.
Olukorda komplitseerib seegi, et kui arvestame teoloogia ajalugu ja ka süstemaatilise teoloogia tänapäevast seisu, siis ei ole põrgu sugugi ühemõtteline mõiste. Lisaks eshatoloogia teemadele haakub see küsimustega ettemääratusest, inimvabaduse piiridest, lunastuse olemusest ja ulatusest jpm (Laats 2000). Näiteks on teoloogias ikka ja jälle üles võetud idee apokatastasisest, st et viimaks võidab Jumala armastus ka põrgu. Eriti 20. sajandil on sellekohased mõtted kõlanud üsna jõuliselt ning ka värskeimas EELK dogmaatikaõpikus lõpetab autor vastava teemakäsitluse refereeringuga Wilfried Joestilt: „„Dogmaatiline väide kõikide inimeste saatuse kohta on meile keelatud“, kuid alati on „meil luba loota ja palvetada kõikide eest““ (Hiob 2013, 317). Nii et me võime loota, et põrgule saab tulema lõpp. Aga kuidas seda kõike seletada ilmalikule ajakirjanikule? Ja siis veel traditsionalistile, kelle usuline minapilt lausa nõuab põrgu olemasolu?
Christoph Wrembek SJ on mees, keda nooruses just süüdistada ei saa (sündinud 1942), küll aga võib teda kahtlustada õnnelikkuses: rõõmus naeratus näib olevat temast sama lahutamatu nagu helehallid juuksedki. Tema värskelt ilmunud raamat „Taevas ja põrgu“ (Wrembek 2013) on kirjutatud katoliiklaselt katoliiklastele. See on sündinud orduvendade omavahelistest diskussioonidest põrgu teemal ja ka teised autorid, kellele viidatakse, on tihti just jesuiidid. Eesti lugejale on see siiski pigem lisaväärtus, sest eesti keeles ei ole avaldatud kuigi palju otseselt katoliiklikku teoloogiat (lisaks ametlikule „Katoliku Kiriku Katekismuse kompendiumile“ (2008) saabki põhiliselt rääkida ainult Johannes Esto Ühingu väljaannetest[1]). Seda enam, et oma sisult asetub see teos üsna hästi just ülalkirjeldatud kultuurisituatsiooni. Mingit teemat nõrgalt tundev inimene (ja meie kirikuvõõrad ilmalikud võib ju siia hulka arvata) on tänulik, kui tema küsimustele antakse selgeid ja otsekoheseid vastuseid. Hoolimata mõnedest väikestest puudustest (sellest allpool) on Wrembeki raamatu retoorika jõuliselt sirgjooneline: Jumala armastus võidab põrgu! Ja tema argumendid on selged ning lihtsasti jälgitavad. Sellisest selgusest ei võida muidugi mitte ainult need, kes teemat ei valda – võita võivad ka need, kes on kindlad, et neil on kõik juba teada ja läbi mõeldud ning mingit teisitimõtlemist pole enam vaja. Antud raamat on kirjutatud, pidades otseselt silmas traditsionaliste, kes on veendunud, et usutunnistuse ja katekismuse lauseid surmavalla ning põrgu kohta tuleb mõista traditsioonilise arusaama sõnasõnalises tähenduses. Nii et kui otsida sellele teosele mingit žanrimääratlust, siis sobiks selleks kõige paremini „apoloogia“ – süstemaatiline kaitsekõne teatud teoloogilise positsiooni kasuks.
Ka Wrembekil on kaalukaid põhjusi põrgu doktriini eitamiseks. Esiteks ei arva ta, et väide kõikide inimeste saatuse kohta oleks meile keelatud, sest isegi Katoliku Kiriku Katekismuse sellekohased õpetuslaused ei ole esitatud dogmana, vaid nn „katoliikliku“ tõena, mille kvaliteediaste on usu jaoks dogmast oluliselt madalam. Dogmad on absoluutse jumaliku tõe väited, ent needki on sõnastatud inimkeeles teatud ajahetkel teatud tingimustel, st neid võib ja tulebki ajas ümberformuleeritult selgitada. Dogmadest tulenevad kiriku doktriinid võivad seejuures olla relevantsed hetkel, mil nad sõnastati, ent hiljem uuenenud kontekstis ekslikeks osutuda. Näiteks peeti „Aadamat“ ja „Eevat“ kuni Vatikani II kirikukoguni reaalselt elanud inimpaariks, sellal kui ümberkaudu teati juba ammu, et Piibli alglugude tekste ei saa mõista sõnasõnalt. Niisiis võivad doktriinid ajas teisenenud teadmiste valguses muutuda ja muutuvadki (Wrembek 2013, 18–22). See aga tähendab, et põrgu doktriin on põhimõtteliselt avatud ümbertõlgendusteks. Sisuliselt ongi selliste ümbertõlgenduste protsess katoliku kirikus juba käimas. Nagu autor sõnab: „Tänapäeval oleme katoliku kirikus niikaugel, et tunnistame „põrgu“ olemasolu vaid teoreetilise võimalusena – kuna kiriku Õpetusamet on niimoodi öelnud. Igatahes ei ole need õpetuslaused kõigile katoliiklastele kõrgeima kohustuslikkuse astmega: „põrgu“ kohta ei ole olemas dogmat selle täielikus mõttes“ (samas, 56).[2] Teiseks, põhjendusi selleks on nii ajaloolisi, eksegeetilisi kui ka teoloogilisi, ehkki otse loomulikult põimuvad need kõik omavahel üheks tervikuks.
Ajalooliselt: usutunnistuse fraas descendit ad inferna puudub varastes usutunnistustes (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus ja Apostelliku usutunnistuse algne versioon; samas, 36[3]). Eksegeetiliselt: seotuna Piibli tekstidega ei tähenda see põrgut kui „igavest karistuspaika kõigile äraneetutele, kust ei ole tagasiteed“, vaid pigem surmavalda, nii nagu see on ka uuemates tõlgetes ja tõlgendustes (samas, 37). Tuleb siiski mainida, et nt paavst Benedictus XVI on järjekindlalt eelistanud siinkohal seda mõistet siduda põrguga selle sõna laiemas tähenduses (Ratzinger 2006, 246–252). Ent vastupidiselt levinud tavaarvamusele ei ole isegi paavst teoloogina eksimatu ja Wrembek võtab temaga julgelt vaielda (Wrembek 2013, 17–18, 88–89). Seda enam, et Piiblis „igavest piina“ sellisena, nagu traditsionalistid seda näevad, lihtsalt ei ole. Igavene põrgupiin on hilisem kujutelm, mis seob hermeneutilise mudelina üheks tervikuks Piibli mitmed algselt hoopis erinevad kujutluslikku ja kommunikatiivset tähendust vahendanud mõisted nagu šeol, gehenna, abyssos, hades ja, mitte vähem tähtsana, aiōn ning hōlām. Nende mõistete ajaloolise tausta avamine on tehtud nii ladusalt, et selles osas tuleb Wrembeki raamatut soovitada kõigile piiblihuvilistele lugejatele ja see sobib suurepäraselt ka õppematerjaliks teoloogiat õppivatele tudengitele piibliajalooga seotud kursusel. Kommunikatiivses plaanis kinnitab autor siinkohal muuhulgas, et ei Jeesus ega Paulus kuulutanud „igavest hukatust“, vaid kasutasid karistuse kujundeid pigem pedagoogilistel eesmärkidel (samas, 29–36, 37–47).
Üks stiilialane probleem on siin siiski – nimelt eristatakse selles analüüsis nn autentsed Jeesuse ütlused mitteautentsetest hilisematest lisandustest, aga ei põhjendata, millisel alusel. Piibliajaloolasest lugeja on sellise protseduuriga muidugi harjunud ja see, mida tema tahaks näha, on põhjendused. On ju teada, et ühe või teise teksti „autentsuseni“ jõuavad erinevad eksegeedid eri viisidel ja, mis kõige tähtsam, tegelikult puudub uurijatel siinkohal konsensus nii selles, mis siis õieti on autentne ja mis pole, ning ka selles, kuidas selle autentsuseni jõuda. Ilmikust lugejat ajab see kõik aga lihtsalt segadusse – tal pole siinkohal teha muud, kui autorit usaldada – ja seda olukorras, kus autor püüab teda ümber veenda ühes üpriski kaalukas, kogu kristlikku usku ja piiblitõlgendust puudutavas küsimuses.
Jeesuse sõnumi pedagoogilise elemendi juurde tagasi tulles: „ /…/ tahab Jeesus muidugi väga tõsiselt öelda: ärge võtke küsimust oma elust ja Jumala riigist liiga kergelt! Ärge elage valmistumata nagu rumalad! Pingutage! Õppige loobuma! /…/ Kristliku usu mõistmine ja Kristuse õiguse elluviimine nõuab esmalt pingutust, nõuab iga inimese EGO ümberpöördumist SINA-ks, „enesearmastusest, isemeelsusest, isiklikest huvides välja hüppamist“ (Loyola Ignatius). /…/ Selle elu tõsiduse, seega elu seadmise armastuse, teiste poole pöördumise ja temale järgnemise mõõdupuu järgi seab Jeesus täie rangusega ikka ja jälle selgesõnaliselt silme ette – kuna ta meid armastab! Esimesena ja viimasena! Ta ei pakkunud meile „mõnusat jüngerlust“, „poputavat kursust“ logelejatele, kes üksnes naudivad ega suuda vastutust kanda. Ja ta ei ole ka „lahe vend“, kelle kõrval võib läbi tühise elu lonkida, ilma et peaks millegi kohta aru andma“ (samas, 47–48). Siinkohal tasub rõhutada, et selle tsitaadi autor on jesuiidist preester, kellele enesedistsipliin on elu lahutamatuks osaks. Ehk teisisõnu ei ole autorile midagi võõramat kui soov „lahjendada evangeeliumi ja teha see tänapäevasele inimesele mugavaks“ – idee, mis ad nauseam esineb erinevate fundamentalistide keelepruugis, markeerimaks iga mõtet, mis eristub ütleja arusaamadest.
Eksegeetiliste kaalutlustega on iga uurija puhul paratamatult nii, et need saavad sisuliselt tähenduslikuks teatud laiemas referentsraamis, perspektiivis, mis määratleb uurija sõnastatud ja sõnastamata eeldused. Wrembeki puhul on selleks laiemaks raamiks tema teoloogiline arusaam inimvabadusest ja Jumala armastuse olemusest ja just selles plaanis on tema apoloogia eriti jõuline. Kõigepealt ei ole inimvabadus ja Jumala jumalik armastus võrreldavad suurused. Seda teesi on muidugi rõhutanud paljud teisedki teoloogid. Katoliiklastest sobib siinkohal võrdluseks tsitaat ühelt teiselt jesuiidilt, Karl Rahnerilt: „Kinnitades oma usku igavesse ellu Apostellikus usutunnistuses väidame me, et maailm ja inimkond tervikuna saab olema õnnistatud ja leiab Jumala armu kaudu oma positiivse täitumise Jeesuses Kristuses. Põrgu doktriiniga hoiame me alal igavese kaotuse võimaluse igale indiviidile, igaühele meist, sest muidu oleks vaba ajaloo tõsidus tühistatud. Kuid see avatud võimalus ei ole kristluses paratamatult doktriin kahest paralleelsest teest, mis on ristumiskohas seisva isiku ees. Pigem seisab võimalus, et vabadus lõpeb igaveses kaotuses, kõrvuti doktriiniga, mille kohaselt maailm ja kogu maailma ajalugu tervikuna faktiliselt siseneb igavesse ellu koos Jumalaga“ (Rahner 1989, 444). Sellest esmakordselt saksa originaalis 1976. aastal ilmunud teose tsitaadist näeme ilmekalt Rahneriga (ja teistegi mõtlejatega, sh Hans Urs von Balthasariga) seostatud nn „tühja põrgu“ kontseptsiooni – põrgu võib ju olemas olla, aga ta võib olla tühi.
Wrembek läheb siit edasi, tema jaoks on ka „tühja põrgu“ idee vastuolus Jumala jumalikkuse ja tema aktiivse kõikehõlmava armastusega: „Ma eitan põhimõtteliselt arvamust, et põhimõtteliselt jätab Jumal inimese vabaduse hooleks otsustada, kas temale pakutud osadus Jumalaga viimselt vastu võtta või mitte. Juba inimlik armastus vastab sellisele tõrjumisele veelgi suurema armastusega, püüdes saavutada poolehoidu – Jumal aga ei saa vähem armastada kui inimene! Mida enam Jumala armastust tõrjutakse, seda suuremaks muutub tema armastus, mis võidab selle inimese ühes tema inimliku vabadusega“ (Wrembek 2013,10). Võtmeküsimus on selge: milline on Jumal? Kas ta on nagu emotsioonitu kinnisvaramaakler, kes jätab kliendi valida, kas osta elamu prügimäe kõrvale või mere äärde, ja rahuldub selle otsusega, teades, et ehkki kliendile kättesaadav info otsustamiseks oli piiratud (ja inimese info otsustamaks Jumala üle on alati piiratud), väljendab see otsus „vaba tahet“? Sellised retoorikaargumendid „vähemalt suuremale“ (ja ka „suuremalt vähemale“) kõlavad raamatus kirglikult ja selgelt: „Kas see peab olema „meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa“, halastaja ja trööstija Jumal? Kui juba vanemad oma last kõikvõimalike vahenditega ümber veenda püüaks, kui too otsustaks „prügimäe kasuks“. Ja koguni kinnisvaramaakler nimetaks oma kliendi „vaba otsust“ häid vastuargumente tuues, „mitte lõpuni mõistetavaks“. Ja Jumal peaks nüüd lihtsalt noogutama ja emotsioonitult pomisema: „Olgu, kui sa soovid, see on sinu vaba otsus…“ Kas armas Jumal on midagi vähemat kui kinnisvaramaakler?“ (samas, 60). Piibellik ilmutus on ilmutus Jumalast. Ja see on progresseeruv ilmutus, ilmutus üha suuremast, sügavamast ja aktiivsemast armastusest. Jumal on armastus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et selle raamatu ilmumine eestikeelse teoloogia-alase kirjasõna maastikule on väga tervitatav. Ja seda ka siis, kui lugeja peaks Wrembeki argumentidega lõpuks mitte kõiges nõustuma. Sest mõtlemapanev on see armastuse apoloogia igatahes.
Viidatud kirjandus
Alfred Adam (1995) Dogmadelugu, Tartu: Greif.
Rudolf Bultmann (2013) „Uus Testament ja mütoloogia“ – Uuema evangeelese teoloogia põhitekstid, koost Wilfrid Härle, Thomas-Andreas Põder, Tartu: Ilmamaa, 389–410.
Arne Hiob (2013) Luterliku dogmaatika alused, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Rainer Kerge (2013) „JAAN EINASTO: vaaladel ja delfiinidel võib olla oma kõrgem vaimne maailm. TOOMAS PAUL: põrgu olemasolus saab kahelda vaid väga noor ja väga õnnelik inimene“ – Õhtuleht 21.12.2013.
Alar Laats (2000) „Descendit ad inferna“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/2000, 46–65.
Karl Rahner (1989) Foundations of Christian Faith. An Introduction to the Idea of Christianity, New York: Crossroad.
Katoliku Kiriku Katekismuse kompendium (2008), Tallinn: Eesti Apostellik Administratuur.
Joseph Ratzinger (2006) Sissejuhatus kristlusesse, Tartu: Johannes Esto Ühing.
Ain Riistan (2012) „Fundamentalismi konstrueerimine“ – KVÜÕA toimetised 16, 281–303.
Christoph Wrembek SJ (2013) Taevas ja põrgu, tlk Kersti Tamm. Tartu: Johannes Esto Ühing.
[1] Vt http://johannes.ee/kirjastus/. Aga siingi on nii, et tähelepanuväärselt palju raamatuid pärineb luterlastest vaimulike sulest, nii et see kirjastus ei ole mingil juhul eksklusiivselt katoliiklik. Märkusena tuleb igaks juhuks ka lisada, et siinkohal ei ole lugejal mõtet laskuda skolastilistesse aruteludesse selle üle, mis siis on õieti „katoliiklik“ ja miks nt protestantliku taustaga inimesed Wrembeki kirjutatut tõsiselt võtma peaksid – antud teose autor väljendab oma nägemust üldkiriklikest tõdedest, mis hõlmavad kogu kristlaskonda ja kogu inimkonda, ent ta teeb seda katoliikliku traditsiooni kontekstis.
[2] Telefonikõnes käesoleva retsensiooni autorile rõhutas Wrembek kahte asja: esiteks, et ta ei väida, et „põrgut ei ole olemas“. Sellist asja ei saa tõendada. Küll aga väidab ta, et kirikus ei ole kohast õpetust põrgust, sest usutunnistuslikud tekstid, mida siinkohal kasutatakse, tähendasid algselt midagi muud. Samal teemal on Wrembekil käesoleval aastal Saksamaal ilmumas teinegi raamat, millele on juba olemas ametlik imprimatur piiskopilt ja ordult.
[3] Autor siiski ilmselt eksib, kui ta mainib, et see väljend lisati Apostellikule usutunnistusele 6. kuni 8. sajandil. Kuna ta ei dokumenteeri siinkohal oma väidet, siis on raske öelda, millel see põhineb. Dogmadeloolase Alfred Adami kohaselt lisati nimetatud fraas usutunnistusse aastal 359 ja nimetus Symbolum Apostolicum võeti kasutusele aastal 390 (Adam 1995, 84).
Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ja religiooniuuringute teadur Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakiriku ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.
