„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“ (Fl 4:4)
Advendiaeg 2013. Jeesuse Kristuse sündimise ootus. Jõuluootus. On ütlemata loomulik, et saame jõule oodata, tohime jõuludest rääkida, jõulupühasid tähistada, jõululaule laulda, jõulupühadel kirikusse minna. See oleks nagu kogu aeg nõnda olnud. Inimene võtab loomupäraselt omaks loomulikud asjad ja hakkab neid kiiresti harjumuspärasteks, iseenesest mõistetavateks, alati olnuteks pidama. Linnades ja maal suured kuused säramas, lastel sussid akendel, kirjad jõuluvanale teele saadetud. Esimesel advendipühapäeval oli rahvusringhäälingu uudistesaates Aktuaalses Kaameras kajastatud suuruudisena advendiküünalde süütamised Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Sündmus on ühiskonna elukorralduses loomupäraselt sees. See on rõõmuaeg, ootuse aeg. Jõulurahu aeg. Üksmeele aeg. Ja sel ajal kui ma vaatasin, kuidas linnaisad ja vaimulikud koosmeeles küünlaid süütasid, tuli mulle meelde üks lapsepõlvemälestus.
On aasta 1979. Stagnatsiooni kuldaeg. Hetk ühe kivilinna kooli viienda klassi jõululaupäevast. On klassijuhataja tund, tundi peab õpilaste poolt armastatud ja hoitud õpetaja. Eelmisel õhtul, 23. detsembril, toimus selle klassi nääripidu. Koos ehiti kuuske, oli väga lõbus, lauldi, ka „Oh kuusepuu, oh kuusepuu…“, jagati kingitusi – nagu ikka ühel nääripeol tavaks. Ning järgmisel päeval, see tähendab jõululaupäeval, sellesama tunni ajal siseneb ruumi ärritunud ja kõrgendatud toonil käsklusi jagav koolidirektor ja kutsub klassijuhataja välja. Klass on vaikne. Võib aimata halba, aga mida ja miks, seda me ei tea, ei oskagi teada. Aeg on pikk. Klassijuhataja tuleb tagasi klassi, käed värisevad, silmad on märjad: „Tänaseks lõpetame“. Hiljem saime teada, et meie õpetaja vallandati. Kommentaariks sellele mälupildile: Eestimaa Kommunistliku Partei ateismikomisjon oli välja töötanud määrustiku, mis sisaldas „vabatahtlikke“ kohustuslikke soovitusi jõulude vastu võitlemiseks ning „nääripäeva“ väärikaks tähistamiseks. Kõik kaunistused võisid avalikkuses ilmuda alates 28. detsembrist ning enne 26. detsembrit ei tohtinud koolides ja lasteaedades nääre tähistada. Miilitsa ülesandeks oli valvata, et enne jõulupühi nõukogude inimene ei saaks kuuski osta. See kõik on möödunud, tänasele põlvkonnale ka tihti humoorikana tunduv, aeg. Vildakas aeg.
Kahekümne vabaduse aastaga oleme unustanud, mälu on lühike ka enesekaitsena, mis aitab muretumalt eesolevale keskenduda. See on inimloomuses. Jah, jõuluaeg on rõõmus aeg, kas siin saab ja tohibki mäletada raskeid aegu? Aga kuidas me muidu valguse ära tunneksime? Kuidas oskaksime paremini hinnata seda iseenesest mõistetavat õigust ja vabadust, mis käib ka jõulude kohta? Oskaksime rõõmu tunda sellest, mis meile on antud. Valgust igatseme pimeduses, usku uskumatuses, rõõmu kurbuses. Vabaduse väärtust tunnetame kõige teravamini vabaduse puudumisel – need on lihtsad tõed. Aga nad saavad igal ajal, igas hetkes, uues sündmuses uue sisu. Üks tähendus on siin: jõululugu ja Eesti lugu on sarnased. Eesti lugu on ootamise lugu, see on kui pimedusest valgusesse liikumise lugu, alates Lydia Koidula valusatest isamaa lauludest, Juhan Liivi vabaduse loitsudest – „…ükskord on Eesti riik“ – kuni praeguse iseseisvuseni.
On aasta 1988. Eestis on alanud laulev revolutsioon, sinimustvalged lipud lehvivad. Ühiskond lainetab. Õhus on uue ootus. „Looja, kaitse Eestimaad,“ laulab laulik. Eesti inimene on taas leidnud tee kirikusse. 15. detsembril on Eesti Raadios muusikalise tunni teemaks esimest korda „Varsti on jälle jõulud“. Jõululaupäeval saab Nõukogude Eesti rahvas esimest korda kuulata otse raadiost ja vaadata televiisorist jumalateenistust Tallinna Toomkirikust. Neli aastat veel ja Eesti on vaba.
Jah, me oleme vabad ja nii vabad, et jõuluootuse võib meie päevil nimetada kohati ka kaupmeeste jõuluootuse ajaks ja jõuluvalgus on muutunud kaubaartikliks („osta kolm, maksad kahe eest“, „jõulukingitus tasuta kätte, maksad alles kevadel“ jne). Tempel on muutunud rahavahetajate kohaks, see kurbkoomiline käik tulenebki meie kõikehõlmavast ja kõikelubavast vabadusest, ja paraku inimese nõrkusest selle juures, mis tasapisi kipub meid taas orjastama. See on loomupärase inimese kalduvus, on alati olnud. Apostel Pauluse sõnum kõlab üle kahe tuhande aasta ikka kohaselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1) ja „Teie vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!“ (Gl 5:13)
Vabadus on meile määratud jumaliku kohtuotsusega, selle hind on meie esivanemate pingutused ja elud.
„Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.
Vihasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, valust hell meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.
Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki –
seegi armuand on otsa saand.
Olen nagu tagurpidi sõudja:
silmad ikka minevikku säet
– tagurpidi – siiski kojujõudja…
ent mu hõimud – kodutuks on jäet…
Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!
Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?
Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus –
öö on äkki nagu avardund.
Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
tõuseksin kui kõrgemalle üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.
Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.
See on meile ainus kahekõne,
särav märguand – oh, loe ja loe! –
tuhatsuine – ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!
Kahaneb me vahelt lumeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel…
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.
Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taeva sillal
palgest palgesse sel jõuluööl.“
(Marie Under, Jõulutervitus 1941)
„Issand! Me ootame sind
ka su kohtumõistmiste teel,
hing igatseb su nime
ja su mälestust.
Mu hing igatseb sind öösel,
vaimgi mu sees otsib sind,
sest kui sinu kohtumõistmised
tabavad maad,
õpivad ilmamaa elanikud õiglust“
(Js 26:8–9).
Mälu ei saa valida, ta tuletab meelde.
„Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime“ (1Jh 4:9). Täna me tohime Kristuse sündi igatseda, me tohime jõule oodata. Rõõmsalt, kartuseta, kuulutades ja lauldes, üksi ja ühiselt. Oleme vabad Eesti riigi rahvana. Oleme vabad, igaüks oma mõtetes, tegudes, toimimistes. Vabadus on igatsuse täitumine, võimalus, ülesanne. Vabadus on kohustus, meile määratud elusaatus, kohtuotsus. Peame olema vabad Valguses. Vabad Kristuses, usus, lootuses, armastuses.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
