„Aga Jeesus ütles ka jüngritele: „Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara. Mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: „Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!“ Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: „Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen. Küll ma tean, mis ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!“ Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: „Kui palju sa võlgned mu isandale?“ See ütles: „Sada vaati õli.“ Tema aga ütles talle: „Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!“ Seejärel ta küsis teiselt: „Aga kui palju sina võlgned?“ See ütles: „Sada tündrit nisu.“ Sellele ütles valitseja: „Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!“ Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.“ Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse“ (Lk 16:1–9).
Usklike inimestena arvame me Jeesust ja Tema õpetust mingilgi määral mõistvat. Ometigi, kui Piibli avame ja loeme, on sel alati meie jaoks varuks ridamisi üllatusi, milliste puhul me peame eneselt küsima, kas oleme ikka ÕPETAJA öeldut lõpuni mõistnud. Nii on ka tänase, Jeesuse jutustatud looga kavalast majapidajast ja meile usaldatud rikkuse õigest kasutamisest. Mida tahab Jeesus öelda, kui ta kõneleb meile justkui Eesti elu argipäevast maha kirjutatud loo? Kas seda, et end valguse lasteks uskunuil on midagi õppida ka selle ilma teguviisidest?
Sul on vähe aega. Ja kui sa tahad elust läbi minna, mitte kõrvale heidetud saada, siis talitle nii nagu see majapidaja ja kindlusta oma taganemisteed, kui sind elurattalt tahetakse maha kiskuda. Niisiis võltsi sinagi võlakirju, kogu enesele sõpru oma bossi rahaga oma vaenlaste keskelt. Peta teda ja koori temalt viimanegi nahk, sest homme oled sa tänaval ja siis võib olla juba sinu jaoks lootusetult hilja.
Isand ses, Jeesuse jutustatud loos hoopiski kiidab tegijat, et ta on käitunud arukalt. Kas siis üleastumisele ei järgnegi karistust? Ja kuidas peab selline teguviis kokku sobima ristiinimeseks olemisega? Kas tulebki siis tõdeda, et selle maailma laste talitusviis on õige – rajada võõra rahaga algkapital, koguda sõbralt au ja kuulsust? Meie teiega oleksime ju oodanud, et Jeesus oleks valelikku majapidajat noominud, et too oli söandanud nii häbematult talitleda; et sellele oleks kindlasti järgnenud kohtuprotsess ja kõiki rahuldav õiglane karistus, nii et valelik majapidaja oleks heidetud mõneks ajaks trellide taha. Ja võibolla oleks selle loo lõpp võinud hoopiski mõistetavam olla kui Jeesus oleks lisanud: „Nii käib igaühe käsi, kes võõra rahaga nii talitleb.“ Kui see lugu oleks niiviisi lõppenud, poleks see meid ju kedagi pannud imestama. Sest sinnapoole kaldusime me mõttes kõik. Kas soovib Jeesus meid tõepoolest üksnes vapustada: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, võetakse teid igavestesse telkidesse?
Kuid, armas kogudus, viivitagem hetke järelduste tegemisega. Ei, mitte maapealsest kohtust ega tema eetika ja moraalinormide piiridel triivivast kõikesallivusest ei kõnele meile tänane lugu. Ta ei räägi meile lugu maapealsest kohtust ja kohtumõistmisest, kus ajast aega on toodetud õigeksmõistmist õigusenõudja kauka suurusele ning tema ja tema sõprade kuulsusele. Ei, sel juhul, kui me nii mõtleksime, oleksime sattunud lootusetult eksiteele. Looga näib Jeesus tahtvat suunata meie mõtted hoopiski ühele teisele kohtupäevale, viimsele kohtupäevale. Ta tahab täna meiega siin, kirikuaasta lõpu lähenedes, mõelda inimelu kaduvusele, surmale. Ja see on ebameeldiv teema paljudele, nii selle ilma kui ka valguse lastele. Raske on leppida sellega, et kord koputab kojaisand me uksele ja siis me läheme lennates ära. Isegi targad usuteadlased, kes on küll nõus pikalt ja suurepärasteks lauseteks vormunud mõtetega arutlema surma seaduspärasusest, võivad muutuda põiklevalt napisõnaliseks, kui jutt jõuab viimse kohtuni, sest keegi ei taha olla prohvet, kes viimse kohtuga ähvardaks. Kuid ometi, vaatamata kõigele tahab Jeesus meile täna pühakirja Sõna kaudu öelda, et me oma mõtetes viimse kohtu eest ei põgeneks. Et me ei välistaks surmale mõtlemise loomulikust ega suruks neid mõtteid oma elu äärealadele. Ja veelgi tähtsam on, et me oma südames ei loobuks pidamast arvet selle üle, mida me oma päevadega oleme teinud, ja mida tegemata jätnud. Kui tal oli nälg, kas me andsime siis talle süüa? Kui tal oli janu, kas me andsime siis talle juua? Kui ta oli kodutu, kas me võtsime ta siis vastu? Kui ta oli alasti, kas riietasime siis teda? Kui ta oli haige, kas me tulime siis teda vaatama? Kui ta oli vangis, kas tulime siis tema juurde (Mt 25:31 jj)?
Kas ei ajenda täna kuuldud mõtted meelt parandama, kõike seda heastama, mis tegemata jäänud? Ja võib olla selles mõttes seabki Jeesus meile eeskujuks selle ilma lapsi, kes püüavad omatahtsi kõigest hingest heastada seda, mis kord kiiva kiskunud; kes püüavad oma suhteid omavahel korraldada. Kas mitte selles loos ei manitse Jeesus meid, valguse lapsi, oma suhteid korraldama, teineteisega lepitust otsima? Sest kas pole valguse laste vastastikused arusaamad lepitamatud ja neist põhjustatud lõhed ületamatud? Mõelgem, et ühiseks avalduseks õigeksmõistmise küsimuses kulus katoliiklastel ja luterlastel ligi viissada aastat. Kui palju lepitamatust ja vaenugi on olnud maailma kristlaskonna sees. Kui palju isepäisust. Samas, kas pole me liiga palju asju, mida suudaksime ise teha, ilusate sõnadega veeretanud Jumala kaela? Näiteks äraleppimise. Nii ütlebki Jeesus, et selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.
Mitte hirm maise kohtu ees, kus seadus on suhteline ja õigus ebamäärane, ei peaks määrama meie siinsest elu, vaid mõte viimsest kohtupäevast, mil halastajad ja õigluse poole püüelnud lähevad igavesse ellu. Sest kui tal oli nälg, nad andsid talle süüa …
Peame kõik olema minekuks valmis – Talle pulmalauda. Ja kui me tahame olla need, kes on pulmaliste seas, peame end puhaste rüüdega riietada laskma. Ja meilgi peab kaasas olema kingitus, puhas aare, mille me oleme valmistanud siin, igal päeval oma eludega.
Teel sinna on meid varitsemas hulganisti kiusatusi. Ja esimene neist ongi see, et me tahame omi mõtted surmast ja viimsest kohtupäevast enesest võimalikult eemale peletada. Ometigi ei tea meist tänase päevani keegi ju seda, mitu päeva on kellelegi kingitud. Ometi arvame, et lahkumispäev on veel kaugel.
Teiseks sama ohtlikuks kiusatuseks on saanud soovimatus mõelda nii soome-ugrilikult murelikke mõtteid – nii enese kui ligimese jaoks olla säravalt positiivne tegija tervislikum. Nii olla mõistlikum lasta end kaasa kiskuda maise rikkuse joovastaval jahikirel, mitte mõelda inimesele seatud piirest, pidada ebaoluliseks esivanemate poolt tänaseni alal hoitud vaga kraami. Ja on siis aega siin ilmas kõigega tegelda? Nii on surm minetamas oma loomulikku ja pühalikku tähendust. Televisioon, märulifilmid, surma külvav elu meie ümber muudavad inimese tuimaks surma pühaliku tähenduse suhtes. Surm ei tähenda üksnes lõppu, mõtlemise ja tundmise lõppu, nagu tänane inimene kipub arvama. Surmale järgneb elu, uus täiuslik olemine. Enne seda aga on aruandmine, viimne kohus Jumala palge ees.
Viimse kohtuga ei taha see maailm arvestada, sest selle tõsidus ei lubaks inimesel enam talitleda, nagu ta on seda tänaseni teinud. Aga inimene ei mõtle igaviku seadustele. Ta mõtleb üksnes sellele, kuidas hundiseaduste järgi elavas maailmas võitjaks jääda. Sest neil, kes on harjunud iga päev mõtlema mammonale ja peavad igal sammul kauka nimel säästma, on raske mõelda kulutusele, mida nad peaksid tegema usu nimel. Ka vaesed, kes peavad elama ülimas kasinuses, säästavad end sellest kulutusest. Kõige eest siin ilmas tuleb maksta, on öelnud rahvatarkus – nii maksab ju ka uskumine. Ja märksa enam: Kristuse ohver on suurem ükskõik millisest teisest inimlikult mõõdetavast vääringust – see on muudetud elu.
Ja on olemas veel kolmaski kiusatus. See tähendab uskuda surma ja viimse kohtu väesse, kuid leevendada nende tähendust. Ja see näeb välja niimoodi: Ma ju tean küll vägagi hästi, et minu ja Jumala vahekord, minu ja ligimese vahekord pole korras. Ja ma pole rahul paljugagi, millele ma täna mõtlen, paljugagi, millest ma lähtun, millele ma orienteerun. Ma ei saa sellega, mille küljes mu süda ripub, Jumala palge ette astuda. Jah, see kõik peab veel siinses elus korraldatud saama, aga mitte täna, vaid homme, homme kindlasti. Kuid täna, täna tahan ma veel lubada enesele mõne pisikese üleastumise.
Ja nii see on: kahekümneaastaselt räägitakse: veel on aega; viiekümneaastaselt räägitakse: veel on aega; ja seitsmekümneselt: veel on aega …
Võib olla mõistame, et see Jeesuse jutustatud lugu on ka meie lugu. Eks kanna meiegi kõik kaasas seda majapidajale omast taaka. Kas ei ela meiegi selle mehe sarnaselt, kellele isand on usaldanud terve majapidamise, kuid kes pillab mõtlematult talle usaldatud vara, hoolimata sellest, et iga hetk võib kell lüüa lahkumisetundi ja alata aruandmine. Ta pillab ja jääb tegelikult paljust ilma. Võibolla ta ütleb, end ise lapselikult trööstida püüdes, sellised sõnad: homme on ka päev, homme hakkan heaks, homme on aega aru pidada. Jumal teab, et isand pidi vahele sekkuma. Vääritu majapidaja peab vabastama koha. Andku ta aru oma valitsemisest, sest ta ei või enam valitseda.
Ja majapidaja saab veel ühe võimaluse päästa oma pea. Ja nüüd mõistab ta, et isandal on tõsi taga. Peremees tahab võtta kõik, mis talle kunagi oli usaldatud. Ja mida teeb majapidaja selle peale? Kindlustab tagalat. Ta pakub kõigile võlgnikele pistist. Ta võltsib võlapabereid. Ta teeb need kõigile vastuvõetavaks, nii soodsaks kui võimalik.
Ja nüüd sekkub majaisand otsustavalt vahele – peaks järgnema väljateenitud karistus, aga, ime küll: „Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.“
Ja püsib küsimus, kuidas peaksime seda lugu lõpuni mõistma …
Kui heasüdamlik ja halastav on see Isand. Kui pikameelne, halastav süda, isegi siis, kui teda julmalt enda huvides ära kasutati, paljaks varastati ja peteti. On hea teada, et meil on niisugune Isa.
Kas nüüd Jeesus oma looga tahab meile öelda, et ükskord tuleb ka meie viimne, otsustav võimalus? Ükskord peame ka meie mõistma, et meil tuleb kõige selle eest aru anda, mida me ihus olles tegime ja mida tegemata jätsime.
Kas see ka meid aitab, kui meie Õpetaja nii halastavalt seda meile jutustab? Õpime me ka elama surmale ja viimsele kohtule mõeldes? Suudame me ka jagu saada kõigist kiusatusist, kõiki mõtteid eneses alla suruda ja mitte kõiki mõtteid teoks teha?
Sisendagu see meile lootuskindlust ja rohkendagu see meie usutegusid, et kuigi meiegi oleme majapidaja sarnased vääritud sulased, kingib tema meile ometigi veel ühe võimaluse! Vääritu majapidaja kasutas seda omal kombel, kuidas on lugu meiega?
Aamen!
Jutlus on peetud 16. novembril 2003. aastal Helsingis Alppila kirikus.
Kalle Kadakas (1960) on Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja.
