„Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“ – ta ütles halvatule – „sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!““ (Mk 2:1–12)
Selles loos on palju tähelepanuväärset. Nii toojate innukus, kirjatundjate mõtted, Jeesuse sõnad kui ka pealtnägijate hämmastus ärgitavad mõtet ja tõmbavad emotsionaalselt kaasa. Ei ole juhus, et halvatu tervendamise sündmus on andnud ainest kunstnikele ja pühapäevakooliõpetajatele. On ju tegu mitmekülgse, visuaalselt põneva ja rikka looga.
Jeesus on tulnud taas Kapernauma. Ta on seal juba kuulus. Kogu linn on tema pärast varemgi kokku tulnud, paljud on tervenenud ja paljud on kuulnud vapustavat Jumala sõna. Nüüd kõneleb ta jälle. Mida ta räägib? Kas täitunud ajast ja meeleparandusest? Ma ei tea, kuigi väga tahaks teada. Igal juhul on suur hulk inimesi koos ja nad ei kavatsegi lahkuda. Nad isegi ei vaata ümber, ei märka nelja meest aset kandmas.
Mul on lapsepõlvest hirmutavaid mälestusi täistuubitud bussidest ja trügivatest inimestest. Siiani tabab mind mõnikord paanikakaja, kui püüan kaasreisijate vahelt enne õiget peatust ukseni jõuda. Võin vaid kujutleda, mida tundsid need neli, kes olid tulnud Jeesuse juurde kindla sooviga oma kaaslane tervisele aidata. Ainult seljad, ainult vihane sisin, vaid enese moepärast nihutamine, sest keegi ei raatsi oma heast kohast loobuda kellegi teise kasuks.
Millal ma viimati olin Jeesuse kõnele nii keskendunud, et ei märganud ümbritsevat? Millal viimati olin mina see, kelle selg takistas kedagi Jeesuse juurde jõuda?
Need neli, kellest me ei tea, kas nad on halvatu sõbrad või sugulased, ei jäta jonni. Nad teavad, mida nad tahavad. Nad on tulnud halvatut Jeesuse juurde tooma ning ei kavatsegi loobuda. Katusesse tehtud augu kaudu lasevad nad halvatu Jeesuse ette. Kindlasti ei juhtunud see hetkega. katuse lammutamine oli aeganõudev ja lärmakas tegevus, halvatu üleskandmiseks tuli näha vaeva, pidi trügima ja vahendeid leidma. Mida Jeesus sel ajal tegi, kui tolm ja katusetükid tema peale langesid? Jätkas kõnet? Mida kõrvaltvaatajad kogesid? Võime vaid aimata.
Millal mina viimati rakendasin oma loovust üllataval viisil, et keegi Jeesuse ligi aidata?
Ja ongi käes see dramaatiline hetk, mis on inspireerinud paljusid kunstnikke: hämar ja rahvast täis ruum avardub, lagi avaneb ja halvatu lastakse Jeesuse jalgade ette. Teiste abiga saab vaevatu sinna, kuhu ta ise iialgi jõudnud ei oleks. Veel enam, üheskoos saavutatakse tulemus, mida keegi üksinda ei oleks suutnud ellu viia.
Mu silme ette tuleb ka üks teine pilt: Jeesuse taevaminek. Ka siin on äkitselt sündinud lõpmatu avarus, mis ütleb: sa ei ole üksi, sa ei ole kammitsetud, sul on miljon võimalust, sest mina olen sinuga.
Millal ma viimati kogesin ülevalt tulnud ülesannet või lõpmatut taevast avarust?
Jeesus kuulutab halvatule pattude andeksandmist. Talle, kes on teiste käte abil ülalt laskunud. See on mõjus kujund. Ralf Luther, endine Kuusalu ja Tartu ülikooli koguduse õpetaja on oma „Uue Testamendi sõnaraamatus“ kirjutanud: „Andeksandmine on sissetung ülevalt, ei ole mingit võimalust läbi murda alt ülesse.“ Tema, kes ise on ülevalt antud, kuulutab põrmule, kes inimlikul moel ülevalt on laskunud, lepitust ja uut algust.
Millal ma otsekui hauda asetatuna kuulsin andeksandmise sõnumit?
Äkitselt on pidulik ja lootusrikas, isegi kirgas meeleolu rikutud, otsekui oleks keegi värskelt maalitud kaunile pildile tõmmanud sogased jooned. Kirjatundjate endi seisukohast kindlasti õiged ja ka prohvetlikuks osutuvad mõtted sunnivad Jeesuse tähelepanu halvatult mujale. Jah, tõesti: kumb on lihtsam? Tervendamine või armukuulutus? Mõlemad inimlikus mõttes ilmvõimatud missioonid saavad Jeesuses täidetud. Temal on pattude andeksandmise meelevald ja loov ning tervendav vägi. See, kes enne oli halvatu, on nüüd armu saanud ja veel enam, ka terve! Ta võtab oma voodi ja läheb …
… ja pilt selgineb taas. Jääb üllatus ja ülistus. Jumala arm ja vägi on saanud tunnetatavaks Jeesuse sõnas. Kapernaumas ei ole avatud mitte vaid majakatus, vaid taevas kogu oma eluandvuses.
Millal viimati kogesin taevast avanevat ning üllatudes ülistasin?
Aamen.
Kristi Sääsk (1973) on EELK Suure-Jaani Johannese koguduse õpetaja, EELK kirikukogu, laste- ja noorsootöö komisjoni liige ning Ühenduse Naised Teoloogias juhatuse liige.
