Arvamused

Kirik, teoloogia ja religioon muutuvas Euroopas

Intervjuu õpetaja Rosemarie Elsasi ja õpetaja professor Christoph Elsasiga

Rosemarie ja Christoph Elsas

Rosemarie ja Christoph Elsas, foto: Lars Köster

1.9. oktoobril viibis Eestis pastoritest abielupaar Elsas Saksamaalt Kurhessen-Waldecki maakirikust. Christolph Elsas (sünd 1945) on töötanud usundiloo professorina Marburgi ülikooli evangeelses usuteaduskonnas. Rosemarie Elsas (sünd 1945) on teeninud Marburgi evangeelset Markuse kogudust. Mõlemad on praegu emerituuris. Külalised tutvusid Tallinna ja Tartu vanalinnaga, Viru raba ja Palmse mõisaga ning viibisid kaks päeva Saaremaal. Külastati ka Mustamäe Maarja Magdaleena kogudust. Ajakiri Kirik & Teoloogia võttis neilt seoses Eesti visiidiga väikese intervjuu.

K&T: Armsad proua ja härra Elsas, te käisite äsja Eestis ja olite siin esimest korda. Millised on teie muljed Eestimaast ja siinsetest inimestest?

R. ja Chr. Elsas: Vahe selle vahel, mida me enne oma reisi Eestist teoreetiliselt teadsime ja mida me siin nägime ja kogesime, on väga tohutu. Meile muutus siin meie ühine Euroopa ajalugu ja kultuur elavaks ja see oli tõeline elamus. Imeilus maa imetoredate inimestega. Ainult eesti keel jääb meie jaoks seitsme pitseriga suletud raamatuks.

On nii hea, et on olemas inglise keel. Ja mõned inimesed oskavad siin ka saksa keelt.

K&T: Mis on teie arvates Saksamaa ja Eesti suurimad erinevused?

R. ja Chr. Elsas: Ootasime, et erinevused on palju suuremad. Me tundsime Eestis, et oleme ühes täiesti usaldusväärses Euroopa naaberriigis, kus on hoomatavad kõik tsivilisatsiooni positiivsed ja negatiivsed kaasnähted.

K&T: Te õppisite veidi tundma ka meie kirikut. Millised on teie muljed meie kogudustest?

R. ja Chr. Elsas: Saksamaa läänepoolsetes liidumaades on kirikul vähe liimeid, kuid linnades kasvab muid religioone järgiv elanikkond. Kogudused peavad säästma, loobudes hoonetest, vähendades vaimulikukohti ja koondades tegevusi. See tekitab resignatsiooni. Eestis on meeleolu kirikus, vähemalt linnaosades loodetavasti teistsugune. Mustamäel katsub 50 kristlast linnaosa 65000-lisest koguelanikkonnast ehitada üles oma kogudust. See on tore.

K&T: Kõikjal Lääne-Euroopas on suureks probleemiks, et kiriku liikmeskond kahaneb. Mis on teie arvates selle protsessi peamised põhjused? Mida saaks kirik teha, et seda olukorda muuta? Mida peaks tegema, et inimesed tahaksid kirikusse kuuluda ja käia jumalateenistustel?

R. ja Chr. Elsas: Vähemalt Saksamaal on „ametikirikud“ liiga bürokraatlikud ja inimeste jaoks liiga anonüümsed. Läänepoolsetes liidumaades astuvad paljud kirikust välja, kuna nad ei taha maksta kirikumaksu millegi eest, mis neile (enam) midagi ei tähenda. Siiski lasevad paljud väljaastunud veel oma lapsi ristida, nad väärtustavad kiriklikku matust ja tahavad, et neid mataks kirikuõpetaja.

Arvame, et kirik võib hakata uuesti kasvama vaid siis, kui ta tõendab kristliku usu sisu usaldusväärsust oma eeskujuga ja on kohal inimeste jaoks. Seepärast on meie meelest õige, et väike Mustamäe kogudus korraldab vähekindlustatud perede lastele jõulupeo.

K&T: Mis on teie arvates Saksamaa kiriku kõige suuremad probleemid?

R. ja Chr. Elsas: Saksamaal võidavad vabakogudused, erinevad nelipühikirikud ja teised religioossed grupid endale palju järgijaid, kuna nad pöörduvad inimeste poole isiklikult ja kuna nad ei ole koormatud kirikuajaloo „vana taagaga“ (ristisõjad, sunniviisiline pööramine jms). Konservatiivsed inimesed, kes on näiteks homoseksuaalse partnerluse tunnustamise vastu ühiskonnas, pöörduvad sageli ära ametikirikust ja liituvad fundamentalistlike gruppidega. Pärast seda, kui Limburgi katoliku piiskop ennast avalikult blameeris (teda süüdistatakse kiriku vara raiskamises ja kohtus valetamises – toim), ei ole hakanud kirikust lahkuma mitte ainult katoliiklased, vaid ka evangeelsed kristlased. Sellistele arengutele võib seada vastu vaid isiklikult läbi elatud usu, mida inimesed tajuvad usalduväärsena: „Teie olete Kristuse kiri!“ (2Kr 3:3).

K&T: Tänapäeva Euroopa on multikultuurne ja multireligioosne. Ka Eestis on esindatud palju erinevaid usundeid ja religioosseid voole (Saksamaal on neid loomulikult rohkem). Mida peaksid tegema erinevate religioonide esindajad, et mõista teineteist paremini? Kuidas saaks kristlik kirik edendada religioonidevahelist dialoogi?

R. ja Chr. Elsas: Suurem teineteisemõistmine eeldab üksteise tundmaõppimist, esmalt asjaliku informatsiooni kaudu. Aga otsustavam on, et kogetakse isiklikul tasandil, kuidas teine inimene oma religiooni elab, mis on talle selle juures oluline ja mida on tal teatavatel asjaoludel oma olukorras raske teha. Selles mõttes on ka kristliku kiriku eriline ülesanne olla mitte ainult olude sunnil pragmaatiliselt, vaid oma usust lähtudes motiveeritud selleks, et mõista positiivselt praeguse Euroopa tegelikku religioosset mitekesisust ja pluralistlikku enesemõistmist ning edendada usuliste veendumuste pinnal identiteeti ja sallivust. 

K&T: Millised on teie arvates erinevate kristlike konfessioonide suhted praeguses Euroopas? Mida peaksid kirikud tegema, et leida suurema teneteisemõistmist ja vastastikust tunnustamist?

R. ja Chr. Elsas: Selleks, et saavutada suuremat teineteisemõistmist ja vastastikust tunnustamist, peaksid kõik kirikud hoidma endal silme ees Jeesuse mõistujuttu teradest ja sõkaldest: üksnes Jumal on Isand, kes võib eraldada terasid sõkaldest, kuna kõik inimesed ja kogudused – mis sellest, et nad kõik taotlevad omal viisil Jumala riiki –, jäävad Jumala ees patusteks. Kui arvestatakse selle ühise olukorraga, on olemas vundament, mille alusel saab toimuda vastastikune vahetus – üksteise täiendamine ilma teineteise needmiseta ja üksteise puudustest kasu lõikamata.

K&T: Härra Elsas, te olete töötanud Marburgi ülikooli usuteaduskonnas, aga te olete usundiloo professor. Kuidas te mõistate teoloogia ja religiooniloo suhet? Peaksid need olema ühendatud või hoopis lahutatud, nagu mõnikord arvatakse? Kas teie arvates religioonilugu ja teoloogia täiendavad üksteist või on nad vastandid?

Chr. Elsas: Igal inimesel on oma vaatenurk religioonide-teemale, isegi siis, kui ta taotleb suurimat teaduslikkust. Seepärast olen ma hea meelega töötanud religiooniloo professorina evangeelses usuteaduskonnas. Ma olen veendunud, et kui olemasolev religioosne enesemõistmine (mille kohta evangeelne-teoloogiline enesemõistmine on vaid üheks näiteks) ühendada agnostilise-religiooniteadusliku vaatenurgaga, aitab see mõista religioonide sise- ja välisperspektiivi kõige paremini.

K&T: Millisena näete teoloogia ja religiooniloo/religiooniteaduse olukorda Saksamaal ja Euroopas üldse? Mis on teie arvates suurimateks probleemideks selles valdkonnas?

Chr. Elsas: Teoloogia, religiooniajaloo ja religiooniteaduse suurimaks probleemiks tänapäeva Euroopas on mu meelest liigne piiride tõmbamine nende valdkondade vahele, selle asemel, et nende vaatenurkade põhijooni vaid hädavajalikult märgistada.

K&T: Suur tänu!

 

Intervjueeris Jaan Lahe

 

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English