Sügis võib oma tulekuga ehmatada. Soojast ja päikselisest suvisest ilmast võib saada üle öö kõle ja vihmane sügisilm. Tajume järsku kontrasti. Varjus on pime, valguse käes valge. See paneb meie meeled elama ja mõtted veerema. Avastame eluski kontraste ja andume neile. Võib-olla tekib midagi täiesti uutki. Looduses viib ju vihmapilve aluse märja hämaruse ja päikesevalguse puhtuse kontrast vikerkaare tekkimiseni, imelise vaatepildini, mis külmaks meid ei jäta.
Adventistide Koguduse Eesti Liidu Rakvere koguduse vaimulik ja Tallinna Ülikooli doktorant Ergo Naab kirjutab nähtusest, mis on inimkonna kultuuri- ja usundilugu saatnud vaat et algusest peale – dualismist. Valguse ja pimeduse kontrastist, lausa vastuolust on see inimeste mõttemaailma ja uskumusi kujundanud nähtus saanud alguse ja tipnenud näiteks pärsia zoroastrismis. Ent dualismiga saab ümber käia mitmeti ning selliste näidete varal, nagu Pauluse mitmekihiline teoloogia, Ilmutusraamat, Matteuse evangeelium, aga ka meie kaasaegses ühiskonnas levinud vandenõuteooriad maalib Naab lugeja silme ette dualismi laia spektri.
Kohe saabuvaks mihklipäevaks mõeldud jutluses kirjutab EELK Kuressaare koguduse õpetaja ja EELK Saarte praostkonna abipraost Anti Toplaan suure ja väikse, täiskasvanu ja lapsemeelsuse kontrastist. Sest Jeesuse sõna taevariigi suurtest ja väikestest Matteuse evangeeliumis pakub selliseks mõttearenduseks viljakat pinnast. Maine elu ja taevariik on erinevad, suurimad muutuvad siis vähimateks ja vähimad suurimateks. Kristlasele peaks see paradoks olema teada, ristiinimese lapsemeelsus peaks olema eeskujuks, lapsed peaksid olema tähelepanu keskpunktis.
Teadagi ei puudu suured kontrastid ka Eesti ajaloos. Eriti kirikuloolisest perspektiivist vaadatuna on olnud kõrgaegu ja madalseise. Meie praegunegi ühiskondlik suhtumine kirikusse või usuküsimustesse on ülimalt kontrastne. Ühest tähelepanuväärsest kiriku- ja usuloolisest hetkest kirjutab tänases Kirik & Teoloogia artiklis Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Ursula Haava. 1923. aastal ühines suur osa Eesti rahvast ning viis rahvahääletuse abil algkooli õppekavasse taas sisse usuõpetuse. 1922. aasta novembris teisiti otsustanud riigikogul tuli seetõttu laiali minna. Neis protsessides oli tähtis roll Eesti Kristlikul Rahvaerakonnal, mida saatis tähelepanuväärne edu järgnenud erakorralistel riigikogu valimistel ning mis lõi mõnda aega aktiivselt kaasa Eestit kujundanud poliitikas.
Head lugemist!
Tänases numbris:
Ursula Haava, Kristliku poliitika õnnelik aasta.
Ergo Naab, Mida on ühist valgusel pimedusega?
Anti Toplaan, Kes küll on suurim taevariigis? (Mt 18:1–6, 10).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2012. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.