V Templist
9. Jeruusalemmas on aga tempel, kus nad üheskoos elavad. See jääb vanale ja kuulsale Saalomoni templile alla küll ehituse, mitte aga auväärsuse poolest. Tollase templi hiilgus seisnes ju kaduvas kullas, hõbedas, nelinurksetes ehituskivides ja mitmesugustes puiduliikides; praeguse templi ilu, veetlus ja auväärsus on aga tema elanike vaga ja täpselt korraldatud eluviis.[1] Esimene vääris tähelepanu värvirikkuse tõttu, teisest tuleb aga lugu pidada mitmesuguste vooruste ja heade tegude tõttu: sest Jumala koja tunnus on pühadus; Ta ei rõõmustu niivõrd poleeritud marmorist kui vooruslikest kommetest ja eelistab kullatud seintele puhtaid südameid. Ka selle templi väline kuju on ehitud, kuid mitte kalliskivide, vaid relvadega ning vanade kuldsete pärgade asemel ripuvad seintel ümberringi kilbid; lühtrite, suitsutusanumate ja kannukeste asemel on maja kõikjalt kindlustatud valjaste, sadulate ja piikidega. Need on selged tõendid: sõdalased põlevad Jumala koja eest samasuguses kires nagu kunagi Tema ise, rüütlite juht,[2] kui Ta sisenes võimsas vihalõõmas templisse, ja olles relvastanud oma pühima käe mitte mõõga, vaid peenikestest nööridest tehtud piitsaga, kihutas välja kauplejad, puistas laiali rahavahetajate mündid, lükkas kummuli tuvimüüjate pingid, sest Ta pidas palvekoja teotamist sedalaadi kauplemisega äärmiselt häbiväärseks. Oma kuninga eeskuju järgides viibib talle pühendunud sõjavägi hobuste ja relvadega Pühal Maal, sest pühaduse rüvetamine uskmatute poolt näib neile palju teotavam ja hoopis talumatum kui kaupmeeste toime pandud rikkumine. Ja kui nad on uskmatud oma räpase ja türanliku raevuga templist ja muudest pühadest paikadest välja kihutanud, täidavad nad ise oma elupaikades auväärseid ja kasulikke kohustusi päeval ja ööl. Nad austavad Jumala templit üksteise võidu hoolsa ja laitmatu teenistusega, ohverdades lõpmatu andumusega, mitte küll kariloomade liha vanade kombe kohaselt, vaid tõelisi rahuloovaid ohvreid nagu vennaarmastus, vaga alandlikkus ja vabatahtlik vaesus.[3]
10. See toimub Jeruusalemmas ja ümberringi sattutakse ärevusse. Saared kuulevad ja kauged rahvad panevad tähele. Nad pulbitsevad idast läände otsekui tulvav oja, mis ujutab rahvad üle kuulsusega, ja otsekui jõe kiire vool, mis rõõmustab Jumala linna.[4] Veelgi suurema rõõmu ja heameelega märgatakse, et selle suure inimhulgaga ühinevad eelkõige need, kes olid varem kurjategijad ja jumalakartmatud, röövlid ja pühaduseteotajad, mõrtsukad, valevandujad ja abielurikkujad[5] ning kelle pöördumisest tuleb, nagu teada, kahekordset tulu: rõõm on kahekordne, sest lahkumisega rõõmustavad nad omasid ja saabumisega neid, kellele nad appi tõttavad. Niisiis toovad nad mõlemal pool kasu: mitte ainult ühtesid kaitstes, vaid ka teisi enam mitte rõhudes. Egiptus rõõmustab nende ära minnes, Siioni mägi nende kaitse üle ja Juuda tütred hõiskavad. Egiptus kiitleb õigusega tema käest vabanedes ja Siion tema käes vabanedes. Esimene laseb meelsasti minna oma julmimatel laastajatel, teine aga võtab rõõmuga vastu enda ustavaimad kaitsjad, nii et talle on see kõige meeldivamaks julgustuseks, esimesele on aga maha jätmine suurimaks kosutuseks. Jah, nii maksab Kristus oma vaenlastele kätte, et ta võidutseb mitte ainult nende üle, vaid sageli ka nende kaudu – mida võimsamalt, seda aulisemalt. Tõesti meeldivalt ja kasulikult! Need, keda ta talus pikka aega vastastena, on nüüdsest tema kaitsjad ja ta teeb vaenlasest võitleja, nagu ta tegi kunagi tagakiusaja Saulusest kuulutaja Pauluse. Seetõttu ma ei imesta, kui taevane õukond rõõmustab Lunastaja sõnade kohaselt rohkem ühest patusest, kes meelt parandab, kui paljudest õigetest, kes meeleparandust ei vaja, sest patuse ja kurjategija pöördumisest tuleb kahtlemata sama palju kasu kui tema varasemast käitumisest kahju.
11. Ole igavesti tervitatud, püha linn, mille Kõigekõrgem ise endale elupaigana pühitses, et sinus ja sinu kaudu inimpõlv päästetaks. Ole tervitatud, sina suure Kuninga linn, kust pole aegade algusest peale puudunud uued ja maailmale rõõmu toovad imeteod. Ole tervitatud, sina rahvaste emand, maade vürstinna, patriarhide omand, prohvetite ja apostlite ema, usu läte, kristliku rahva au, keda Jumal on lubanud juba algusest peale lakkamatult rünnata, et sa võiksid olla tugevatele nii nende vapruse kui ka nende pääsemise põhjus. Ole tervitatud, tõotuse maa, et voolates kord üksnes enda elanikele piima ja mett, ulatad sa praegu õndsusvahendeid ja elu toidust kogu maailmale. Sa oled hea maa, parim maa, sest võtnud oma viljakasse rüppe vastu taevase seemne isa südame laekast, oled sa sellest kõrgest seemnest lasknud tõusta märtrite orase ja viljaka pinnasena andnud isegi järelejäänud usklikest kolmekümne-, kuuekümne- ja sajakordse saagi[6] üle kogu maa. Sinu ülimast sulnidusest suurepäraselt küllastunud ja kõige rikkalikumalt toidetud kuulutavad kõikjal su suure headuse mälestust, sest nad on sind näinud. Ja nad kõnelevad neile, kes pole näinud ilmamaa otsani sinu auhiilgusest ja jutustavad sinu pinnal toimunud imetegudest. „Auväärseid asju räägitakse sinust, sa Jumala linn!“ (Ps 87:3.) Nüüd tahame meiegi pisut kuulutada rõõmudest, mis sinus pulbitsevad, sinu nime kiituseks ja auks.[7]
VI Petlemmast
12. Sa oled eelkõige pühade hingede kosutuseks, Petlemm, leiva maja,[8] kus ilmus esimest korda elava leivana Tema, kes Neitsist sündides tuli alla taevast. Seal näidatakse vagadele veoloomadele sõime ja sõimes heina neitsilikult aasalt, et vähemalt nii tunneks härg ära oma peremehe ja eesel oma Issanda sõime. „Sest kõik liha on kui rohi ja kõik tema hiilgus nagu lillekene väljal“ (Js 40:6). Ent inimene, kel pole arusaamist väärikusest, milles ta on loodud, on võrreldav rumalate veoloomadega ja saanud nende sarnaseks. Sõna, inglite leib,[9] on saanud veoloomade söödaks, et inimesel, kes on unustanud sõna leivast toitumise, oleks mäletsemiseks „liha rohu“, et Jumalinimese[10] kaudu endisesse väärikusse tagasitooduna ja lojusest jälle inimeseks muudetuna võiks ta öelda koos Paulusega: „Ja kui me ka oleme tundnud Kristust liha poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda“ (2Kr 5:16). Aga arvan, et keegi ei või seda tõeliselt öelda, kui ta pole koos Peetrusega Tõe suust kuulnud: „Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu. Lihast ei ole mingit kasu“ (Jh 6:64). Kes on nüüd Kristuse sõnades elu leidnud, ei otsi enam liha. Ta kuulub õndsate hulka, kes ei näinud, aga uskusid. Sest vaid väikesed vajavad joogiks piima ja vaid veoloomad toiduks heina. Kes aga ei eksi kõnes, on täiuslik, suuteline tahkeid toite vastu võtma, ja oma palge higis sööb ta sõna toitu vastumeelsuseta. Rahulikult ja riiuta kuulutatakse Jumala tarkust üksnes täiuslike hulgas, valmistades vaimsetele vaimseid toite, kuid olles ettevaatlik laste ja lojustega nende taipamisvõime tõttu, esitades neile vaid Jeesust ja teda kui ristilöödut. Ometi on too üks ja seesama meeldiv toit taevaselt karjamaalt, mida loomad mäletsevad ja inimesed närivad, mis annab mehele jõudu ja lapsele toitu.
VII Naatsaretist
13. Nähakse ka Naatsaretti, see tähendab õit,[11] kus Tema, kes tuli ilmale Petlemmas, kasvas üles otsekui vili õiest. Jumalalast kasvatati nii, et lille lõhn eelnes vilja maitsele. Just nagu püha hõng, voolas see prohvetite sõõrmetest apostlite neeludesse. Juudid rahuldusid nõrga aroomiga, kristlased said aga kosutust ehedast maitsest. Juba Naatanael tundis seda õit, mis lõhnas meeldivalt kõigist palsameist paremini. Seepärast ta ütles: „Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?“ (Jh 1:46.) Kuid tahtmata mingil juhul vaid lõhnaga leppida, järgnes ta Filippusele, kes oli talle vastanud: „Tule ja vaata!“ Vähe sellest, vaimustudes imeliselt magusast hõngust ja ihaldades selle maitset tunda, lasi ta end lõhnal juhtida ja püüdis otsekohe viljani jõuda, et õppida täielikult tundma seda, mida ta varem oli vaid põgusalt tajunud, ja maitsta kohal olles seda, mida ta eemal olles oli haistnud. Vaadelgem ka Iisaki haistmismeelt: kas ta ei ennustanud ette midagi, mis puudutab meil käsilolevat teemat. Pühakiri räägib temast: „Niipea kui ta tundis tema riiete lõhna,“ – kahtlemata Jaakobi riiete – ta ütles: „Näe, mu poja lõhn on otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud“ (1Ms 27:27). Ta haistis riiete lõhna, ei tundnud aga veel ära riietatu kohalolekut. Olles võlutud riiete välisest lõhnast nagu lillelõhnast, ei maitsnud ta neisse peidetud vilja magusust, pettudes kohe nii valitud pojas kui ka saladuse tundmises. Mille kohta see käib? Kindlasti on vaimu riietus kirjatäht, nii nagu Sõna oma on liha. Aga nüüd ei mõista isegi juut Sõna lihas ja jumalikkust inimeses ega näe kirjatähtede katte all vaimulikku mõtet.[12] Katsudes väljast sokutalle nahka, mis sarnanes vanemale, see on esimesele ja vanimale patustajale,[13] ei jõua ta kunagi puhta tõeni. Ta ei ilmunud mitte patu lihas, vaid patuse liha sarnasuses, sest ta ei tulnud mitte pattu tegema, vaid seda hävitama. Ta tuli kindlasti põhjusel, mida Ta ka ise ei salanud, et pimedad saaksid nägijateks ja nägijad pimedateks. Niisiis, sarnasusest petetud, õnnistab prohvet veel tänagi pimesi neid, keda ta ei tunne: loeb Temast innukalt raamatutest, ei tunne Teda ära aga imetegudest, ka mitte omaenese kätega puudutades, kinni köites, piitsutades, kõrvakiile jagades, ei tunne Teda ära isegi ülestõusmisest. „Sest kui nad oleksid taibanud, ei oleks nad kirkuse Issandat kunagi risti löönud“ (1Kr 2:8). Rännakem nüüd põgusalt läbi teistegi pühade paikade, kui mitte kõikjale, siis vähemalt mõnede silmapaistvamate juurde, sest kõiki neid ei jõua me ühekaupa vääriliselt imetleda ja lühidalt meenutada.
VIII Õlimäest ja Joosafatu orust
14. Tõuskem üles Õlimäest ja laskugem alla Joosafati orgu, mõtisklemaks jumaliku helduse rikkuse üle, sest hirmsat kohut ei saa sa kunagi tähele panemata jätta.[14] Olgugi, et oma suures halastuses annab Ta palju andeks, on Tema kohtuotsused nagu mõõtmatu sügavik, mispärast Teda inimlaste juures tõeliselt kardetakse. Kui Taavet osutab Õlimäele: „Issand, sa päästad inimesi ja loomi; kui kallis on su heldus, Jumal!“ (Ps 36:7j), meenutab ta samas psalmis kohe ka kohtu orgu: „Ärgu tallaku suurelise jalg mu peal ja õelate käsi ärgu peletagu mind!“ (Ps 36:12.) Ta tunnistab, et kardab väga seda sügavikku, sest ühes teises laulus palub ta nii: „Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi“ (Ps 119:120). Uhke kukub selles orus ja raputatakse läbi, alandlik laskub ja ei sattu ohtu. Uhke vabandab oma pattu, alandlik süüdistab ennast, teades, et Jumal ei mõista ühes ja samas asjas kaks korda kohut, sest kui me ise enda üle kohut mõistame, ei mõisteta meie üle kohut.
15. Uhke ei mõtle edasi, kui hirmus on langeda elava Jumala kätte ja paiskab kergesti välja nurjatuid sõnu, kuhjamaks oma pattudes vabandusi vabanduste peale. Tõepoolest, on alles alatus, et sa ei heida armu iseenda peale ja tõukad tagasi pihi kui ainsa ravimi peale patustamist. Sa pigem varjad põues tuld, kui tõukad ta välja, ega võta kuulda Targa nõuannet: „Halasta oma hingele, et Jumalale meeldida“ (Srk 30:24). Samuti kui keegi on halb iseenese vastu, kelle vastu ta on siis hea? „Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst“ (Jh 12:31), see tähendab, sinu südamest, kui sa ainult alandlikult iseenda üle kohut mõistad. See saab olema taevane kohus, kuhu Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale. Seal tuleb tõesti karta, et sind tema[15] ja ta inglitega kõrvale heidetakse, kui sind leitakse olevat veel ilma kohtuotsuseta. Seevastu vaimse inimese üle, kes on kõige üle ise otsuse langetanud, kohut ei mõisteta. Järelikult algab kohtumõistmine Jumala kojast, et tulles uuesti kohtumõistjana, leiab Ta enda omad juba kohtuotsusega ning nende juures ei ole enam millegi üle kohut pidada. Ilmselt mõistetakse siis nende üle kohut, kes ei ole vaevas nagu muud surelikud ja keda ei lööda nagu muid inimesi.[16]
IX Jordanist
16. Millise rõõmuga võtab Jordan vastu kristlasi, kui ta võib kiidelda Kristuse ristimisest saadud pühitsusega![17] Pidalitõbine süürlane, kes eelistas Jordani vetele mingeid Damaskuse omi,[18] rääkis kindlasti valet, sest meie Jordani ustav jumalateenimine on korduvalt kinnitust leidnud, kui ta lasi Eelial, Eliisal või, et midagi vanemat meenutada, Joosual ja kogu tema rahval endast kuiva jalaga läbi minna, olles voolu imeliselt peatanud. Viimaks, milline jõgi võiks olla suurem sellest, keda Kolmainsus ise on avaliku kohalolekuga pühitsenud? Isa kuuldi, Püha Vaimu nähti, Poeg ristiti.[19] Niisiis, Kristuse soovil kogeb kogu usklik rahvas tema väge oma hinges, nagu Naaman tundis seda prohveti nõuandel oma kehas.
X Pealuu asemest
Mingem ka Pealuu asemele,[20] kus tõeline Eliisa[21] andis rumalate poiste naerualusena omadele igavese naeru, mille kohta ta ütles: „Vaata, mina ja lapsed, keda Jumal mulle on andnud“ (Js 8:18). Erinevalt halbadest lastest, kutsub laulik häid lapsi üles kiitusele: „Kiitke, lapsed, Issandat; kiitke Issanda nime!“ (Ps 113:1), et pühade laste ja imikute suust valmistataks kiitust, mis kadedate suus on otsa saanud; just viimaste üle ta kurdab: „Mina kasvatasin lapsi ja lasksin neil sirguda suureks, aga nemad astusid üles mu vastu“ (Js 1:2). Meie kiilaspea tõstis niisiis risti, olles maailmale maailma eest naeruks välja pandud, ja avatud palge ning katmata laubaga viis täide pattudest puhastamise. Ta ei häbenenud julma ja teotavat surma ega kohkunud tagasi karistuse ees, et päästa meid igavesest teotusest ja tuua tagasi kirkusesse. Pole ka ime: keda ta oleks pidanud häbenema, kui ta pesi meilt patud mitte nagu vesi, mis mustuse üksnes maha peseb ja endasse jätab, vaid nagu päikesekiir, mis kuivatab ja jääb ise puhtaks? Sest Jumala tarkus tungib läbi kõigest oma puhtuse tõttu.
[1] Kivist templi ja elava templi tüpoloogiline võrdlus pärineb Pauluselt (1Kr 3:16; 6:19; 2Kr 6:16) ning võeti sealt üle kirikute pühitsemise liturgiasse.
[2] Kristus sarnaneb siin väga keskaegse lääniisanda ja sõjaväe juhiga, ent Ilm 19:11–16 põhjal siiski ka hirmuäratava kohtunikuga, kes saabub aegade lõpus.
[3] Seega on relvastatud võitlus piiratud vaid kindla ajaga nagu Templi puhastamise eshatoloogiline kohus, millele peaks järgnema rahumeelse mungaelu maine paradiis.
[4] Selles lõigus prohveteerib Jesaja (Js 49:1; 66:12) Iisraeli triumfaalset taastõusu. Bernard’ile kuulutab see aga ette kristliku valitsuse taastumist Pühal Maal. Sealjuures mõtleb ta eshatoloogilistes kategooriates: uus munkade ühiskond, kaasa arvatud nova militia, annab tunnistust lõpuaja saabumisest.
[5] Vrd 1Tm 1:9. Templiordu reegli vanaprantsusekeelses (mitte aga ladinakeelses) redaktsioonis leidub korraldus, et uude ordusse värvataks esmajoones ekskommunitseeritud rüütleid. Bernard nägi selles mitmeid eeliseid: kasu nende hingeõndsusele, abi Püha Maa kaitsmisel ja Euroopa vabastamine kurjategijatest. Järgnevalt võrreldakse Euroopat Egiptusega, kust iisraellased välja rändasid.
[6] Viide Jeesuse tähendamissõnale külvajast Mk 4:3–9.
[7] Järgnevad meditatsioonid Püha Maa erinevatest paikadest polnud mõeldud reisijuhiks. Pigem on tegemist vaimulike juhtnööridega, mis pidid osutama selle tähtsusele, mis rüütlitel juba niigi iga päev silme ees seisab. Kuivõrd rüütlid aga tema keerukatest ja rohkete vihjetega pikitud teoloogilistest mõttekäikudest aru said, jääb paraku lahtiseks.
[8] Trk 3:13; Jh 6:51. Sõnal oli keskajal maagiline jõud. Selle tõlgendamisega loodeti jõuda tähistatava asja või nähtuse sügavama olemuseni. Piibli nimede etümoloogilisel tõlgendamisel kasutati kõige enam Hieronymusele omistatud teost Liber interpretationis hebraicorum nominum. Petlemma nime etümoloogia pole tänaseni selge. On kaks võimalust: kas bēt lehem „leiva maja“ või bēt lahamu „(jumalanna)Lahamu maja“.
[9] „Inglite leivaks“ nimetati keskajal metafooriliselt Kristust, Jumala Sõna, jumalikku valgust ja armulaua leiba (hostiat).
[10] Jumalinimene on kirikuisa Origenese loodud termin, mis väljendab jumaliku ja inimliku loomuse ühendatust Kristuses.
[11] Naatsareti nime etümoloogia pole selge. Viide õiele võib olla seotud Mt 2:23 osundatud Jesaja kuulutusega Js 11:1, kus on juttu võrsest (hbr k nezer).
[12] Vt 2Kr 3:14jj. Väide, et juudid ei mõistnud Vana Testamenti tõelist vaimulikku mõtet, esineb tihti ka patristilises kirjanduses, näiteks Barnabase kirjas.
[13] Viide sellele, kuidas Jaakob pettis isalt välja õnnistuse 1Ms 27.
[14] Joosafati org, hbr k „(Jumala) kohtu“ org, on paik, kus prohvet Joeli kuulutuse kohaselt hakkab Jumal rahvaste üle kohut mõistma (vt Jl 4:2, 12). Tegelikkuses sellenimelist kohta ei tunta. Hilisem juutlik ja kristlik traditsioon samastasid Joosafati oru Kidroni oruga, mis eraldab Jeruusalemma Õlimäest.
[15] S.t saatana.
[16] Vt Ps 73:5, milles kirjeldatakse õelate saatust.
[17] Paljud kirikuisad on seisukohal, et Jordani jõe vesi pühitseti, sest seal ristiti Jeesus. Seda mõtet kohtame Tertullianusel, Hieronymusel, Athanasiusel, Basileios Suurel, Johannes Chrysostomosel jt. Ent mõnedes juudiusu ringkondades peeti Jordani jõe vett pühaks juba enne Kristust. Esimestel sajanditel lasid paljud kristlased end Jordani vees ristida.
[18] Süürlane Naaman pidas Damaskuse jõgesid kõigist Iisraeli vetest paremaks ning keeldus algul prohvet Eliisa soovitust järgimast ja end Jordanis pidalitõvest puhtaks pesemast (2Kn 5).
[19] Pater auditus, visus Spiritus Sanctus, Filius est et baptizatus. Need kolm ristamisi seotud fraasi annavad ilmselt mitte juhuslikult kokku 2 + 3 + 4 = 9 sõna, mis tähendab kolmekordselt kolmainsust.
[20] Pealuu ase ehk Kolgata (arami k gulgotha, „kolp”) on paik väljaspool Jeruusalemma müüre, kus hukati Jeesus. Oma nime on see saanud sellest, et küngas meenutas kujult kolpa või tõenäolisemalt siiski sellest, et seal asus avalik hukkamispaik, mille juurde ühishauda hukatud maeti.
[21] Kirikuisadest alates peeti kiilaspäist prohvetit, kes teda narrinud lapsed nii ära needis, et karud nad lõhki kiskusid (2Kn 2:23j), tüpoloogiliselt Kristuse eelkäijaks. Seetõttu nimetab Bernard Kristust „tõeliseks Eliisaks”. „Poisid” on siin aga Iisraeli lapsed, juudid.
Ladina keelest tõlkinud Ursula Vent. Ursula Vent (1971) on ajaloolane, EELK liige. Avaldanud varem ajakirjas Kirik & Teoloogia artikli “Kas kirikul on veel lootust? Ajalooline mõtisklus”. Clairvaux’ Bernard’i kui piiblitõlgendaja kohta vt Jaan Lahe, “Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 2. osa: keskaeg”, alapeatükk VI.
