„Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.“ Jeesus ajab kaubitsejad templist välja Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid, öeldes neile: „Kirjutatud on: Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.“ Ja Jeesus oli päevast päeva õpetamas pühakojas. Aga ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust teda hukata, samuti ülikud …“ (Lk 19:41–48)
Meie kirikus on olnud kirjutamata seaduseks sõjaeelsest Eesti Vabariigist alates: siis, kui kohal on rohkesti rahvast, eriti ka „tähtsamaid ja paremaid“ (seda inimliku arvestuse järgi), ei tohi ette lugeda, saati veel jutluse aluseks võtta, noomivaid kirjakohti, olgugi nad selleks pühapäevaks antud. Nii kaotab kirik aga inimesekartusest oma tõsiseltvõetavuse…
Kümnes kolmainujärgne pühapäev on pühendatud Iisraelile, Jeruusalemma linna ärahävitamisele 586. aastal eKr ja 70. aastal pKr, mis pärimuse perrä toimunud ühel ja samal kuupäeval.
Saja aasta eest välja antud lisadega Lauluraamatuis oli sees ka Jeruusalemma hirmsa ärarikkumise lugu, millest Jeesus ette kuulutas; kui sul on kättesaadav selline vana Lauluraamat, siis loe ja mõtle.
Taolistest valusatest kohtadest Piiblis ei või – ei tohi – me mööda vaadata, sest „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses…“ (2Tm 3:16). Liiati võime tõmmata eestlastena paralleele ka juutidega. Tunnistas ju Juhan Liivgi: „Sa oled kui Iisrael vanast…“ Nii peame täna juutide hurjutamise asemel vaatama silma meie olukorrale.
On seljataga sellesuvised surnuaiapühad, kuldleerid ja muud ettevõtmised. Taas pidime tõdema: iga aastaga osavõtt neist aina väheneb, rääkimata n-ö tavalistest teenistustest. Kuskil peab olema midagi väga valesti ja viltu!
Jeesusel on põhjust tänagi nutta ja piitsa võtta. Kõnelgu see sõnum meie vastu, sest tollaste ja ka praeguste juutide hurjutamisel pole ju mõtet.
Jeruusalemm, rahulinn, ei teadnud ega tea siiani, mis tema rahuks tarvis läheb. Iisraeli rahva paadumus, südame kõvadus, on omaette teema, mis jääbki meile osalt mõistatuseks.
Kuidas aga on lugu meiega? Kirikuvalitsus nõuab nüüd aastaaruandes õpetajatelt mitte ainult liikmeannetajate arvu, vaid kui palju elab koguduse piirdkonnas nimeliselt „luterlasi“, s.t kes kunagi on ristitud-leeritatud, et neid siis riigi ja maailma ees lugeda „meie inimesteks“. Keda me sellega petame?
Igal teenistusel vaatan valuga tühje pinke – ka mujal teenides-asendades – ja küsin endalt: kus on täna need vast viissada, keda olen pea viiekümne aasta jooksul ristinud, leeritanud, laulatanudki mõnda neist? Kas ehk neist siiski osaleb kusagil jumalateenistusel? Oleks palju põhjust minulgi Jeesuse viisil nutta…
Viimastel nädalatel on kristlikes raadiotes rohkesti esile toodud erinevates saatesarjades just Nehemjat, kes tegutses 450 aastat enne Kristust Jeruusalemmas Paabelist asumiselt saabunute keskel ja korraldas, vaatamata vastutöötamisele, linna müüride taastamist. Ta alustas aga patukahetsusega! Mitte nii, et teie siin olete süüdi – ta tuli ju kuninga juurest saadetuna kaugelt –, vaid „meie oleme väga kõlvatumalt talitanud Sinu vastu ega ole pidanud käske…“ (Ne 1). Lugegem kodus Nehemja raamatu algust.
Vajame meiegi samasugust meelsust, sest Jumal küsib minult ja sinult aru eelkõige selle kohta, kus on meie lapsed, ristilapsed, meie kirikus ristitud ja leeritatud. Peame häbiga silmad langetama…
Tuntud vaimulik laul kõlab: „Üks aeg on teistest kõige kallim, see on su kutsumise aeg“. Täna veel Jumal kutsub meid, aga kui kauaks? Elame ju väga rahutul ja segasel ajal, liiati kristluse- ja kirikuvaenulikkuski kasvab kiiresti ja meie tegevusvabadustki võidakse pea piirata. Teisalt, oleme vist kõik kehva tervisega ja iga päev võib jääda siin ilmas viimaseks. Täna saame palvetada ja ehk lastelastelegi jutustada piiblilugusid.
Jeesus ainult ei nuta, vaid ka tegutseb, võtab piitsa. Oleme sellest korduvalt kõnelenud, mida kujutas endast tollane Jeruusalemma tempel, mida ei saa võrrelda meie Rapla kirikuga, pigem Petseri ja Kuremäe kloostritega, kus õuedes loetakse ja lauldakse.
Too laadalärm oma hommikumaises eheduses oli küll kõike muud kui sinna sobib. Katsu sellises õhkkonnas tõsimeeli palvetada.
Teadagi, korraks vaid sai sääl rahu ja vaikus taastatud. Hiljemalt järgmisel hommikul jätkus see melu endise hooga. Millega kõik lõppes, teame väga hästi…
Meie kirikuis on moodi läinud mitmesugused tuurid ja üritused ja üldiselt juba arvataksegi, et just pühakojas on nende õige koht, sest „muidu sääl nagunii keegi enam ei käi“. Teisalt, kogudused ise ka „parteilt ja valitsuselt“ toetust küsides rõhutavad seda külge.
Äsja Issandas uinunud meie oma praost Esra Rahula ütles mõnelgi puhul kurvalt ja vaikselt: „Jeesus võtaks piitsa…“
Mitmegi kirikuinimese käsi, ka minul, ei tõuse pühakojas plaksutama inimestele, sest siin peab kõik au kuuluma üksnes Jumalale!
Vanad kunstnikud ja muusikud ei kirjutanud sageli oma töödele alla enda nime, vaid ad maiorem Dei gloriam või soli Deo gloria, see tähendab Jumala suurimaks auks ehk ainult Jumalale olgu au! Meie omaaegne õpetaja Joosep Liivgi laulis: „Ei mitte meile, mitte meile, vaid Sulle, Jumal, olgu au!“ (KLPR 384.)
Kuulsime, et tollased ülempreestrid ja kirjatundjad ja rahvaülemad püüdsid Jeesust hukka saata. Oma arust läkski see neil varsti korda. Mis sai aga edasi, seda teame hästi ja see on hoiatuseks meilegi.
Olgu täna meie palve, et Jeesus ei peaks siin meie pärast nutma ega ka mitte piitsa võtma!
Aamen.
Kalju Kukk (1943), EELK emeriitõpetaja, osaleb vaimulikuna EELK Järvakandi Pauluse koguduse ja Järvakandi hooldekodu teenimises ning peab Raplas vennastekoguduse palvetunde.
