Esiletõstetud lood

Vaimu viljadest prohvetlusevaesel ajal (Mt 7:15–17)

Tiina Janno

„Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja“ (Mt 7:15–17).

Kõnekäändu „hunt lambanahas“ tuntakse kahtlemata paremini kui Jeesuse Mäejutlust, kust see ütlus pärineb. Jeesus juhib selle võrdpildiga oma õpilaste tähelepanu sellele, et usumaailmas peituvad teatud ohud ning et pinnapealsusel ja kergeusklikkusel on ka siin kurvad tagajärjed. Inimene peab õppima vaatama pealispinna alla, et jääda vaimselt terveks, kuri ja hea võivad pealiskaudsel vaatlusel tunduda sarnased, ehe ja võlts ei pruugi teineteisest selgesti eristuda. Alati on oht, et keegi mängib rolli, mis on täielikus vastuolus tema enda olemusega ja kokkupuude taolisega ning selle tagajärgedega ei ole meeldiv. Loll saab kirikus ka peksa – selline oli vanarahva tõdemus.

Materiaalses plaanis on ehtsa ja ebaehtsa eristamine natuke lihtsam, siin on inimeste kogemuste pagas suurem. Kõik teavad, et ehtsate firmamärkide kõrval on olemas ka piraatkaup ja meid õpetatakse, kuidas neid üksteisest eristada ja orkiminekut vältida. Reklaami- ja müügikampaaniate ohvrid oleme küll endiselt, ent ometigi kasvab rahva hulgas teadlikkus, et kõik, mida tervisliku ja kasuliku pähe müüakse, ei pruugi seda olla, ning järjest enamad inimesed pööravad tähelepanu petukraamist vabale eluviisile.

Vaimses plaanis on aga asjalood natuke teised: tarkus ja ettevaatlikkus ei taha kuidagi juurduda. Küllap on siin omajagu süüd aastakümneid valitsenud ideoloogilisel doktriinil mateeria primaarsusest ja vaimu sekundaarsusest, et vaimunäljas olnud eestlane ahmib valimatult kõike selles vallas pakutavat. Olin minagi hiljuti ühel koolitusel (mitte kiriklikul), kus koolitajal sai peateema vallas ekslemisest äkki villand ja ta läks „hopsti“ üle veekristallide muudetavatele struktuuridele ja aura-juttudele. See jutt jooksis eelnevast märksa lõbusamalt ja jooksnuks veelgi, kui ettenähtud aeg poleks otsa saanud. Tulime sealt koolituselt välja tõdemusega, et olgu väljakuulutatud teemaga „kollektiivisisesed suhted ja enesekehtestamine“ nagu on, peaasi et vaimumaailm on olemas ja pealegi nii põnev ja seiklusrohkete võimalustega… See, et esoteerika müüb, on muidugi vesi koolitajate julgelt kasseerivale veskile.

Kirikul on siin oma aastasadade pikkuse kogemuse võrra teatud eelis, doktriinid on paigas ja seetõttu on igasugu isehakanud prohvetitel ja seikluseotsijatel mängumaa kitsam. Ometi on siingi oma ohud, mille tõttu võib kergeusklik „kirikus peksa“ saada. Üks nendest on isikute külge klammerdumine, olgu selleks siis Rooma paavst või „pühad ja eksimatud“ pastorid. Jumaldades isikuid, võtame neilt ära võimaluse eksida ja unustame sellega ühe kristliku õpetuse põhitõe, et kõik inimesed on patused ja Jumala armust ilma, olgu nad siis piiskopid, prohvetid, pastorid või lihtsad koguduseliikmed. Kui oleme mõne isiku plekituks kujutlenud, võib tema puudustega kokkupuutumine meis kergesti luua kujutluse temast kui valeprohvetist või eksiõpetajast. Kui aga hoiame silmad Jumala Sõnal ja tema töö viljadel, siis näeme, et paljud inimesed võivad ka oma komistamistele ja eksimustele vaatamata kirikutöös head vilja kanda.

Loomulikult tunneb kiriku ajalugu ja tänapäev ka päris stiilipuhtaid valeprohveteid, mõnede äärmuslike usuliikumiste juhte ja lõpuaja prohveteid, kelle pimestatud järgijad on teinud kollektiivseid enesetappe või muid meeleheitlikke tegusid. Nende äratundmine ei ole kuigivõrd keeruline, sest nad näitavad oma kiskjahambaid piisavalt selgesti. Nende kõrval on aga terve hulk „hundusid“, kes pole teab mis Kristuse vastased, aga nad ei aja samal ajal ka Kristuse asja. Tundub, nagu ei tunneks nad Kristust veel piisavalt, tegeledes siis pigem majanduse, oma isikliku karjääri või usulis-klubilise tegevusega. Siin ei saa rääkida huntidest lambanahas, vaid pigem rollimängudest, mille juurde käib kohustuslik kostüümidraama.

Õnneks ei räägi Jeesus ainult huntidest lambanahas, vaid ka sellest, kuidas õiget ja valet eristada ning tõel eneses kasvada lasta. Puud tuntakse tema viljast, „ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt“. Kes on kordki elus söönud ehtsaid lõunamaise päikese käes küpsenud viinamarju, see ei taha enam maitsta kemikaalidega töödeldud ja järelküpsenud „poeviinamarju“. Kes on kogenud Jumala armu suurust ja võrratust Jeesuses Kristuses ning juurdunud sellesse, see ei vaja enam poolikuid aseaineid ega lase end eksitada igal ettejuhtuval „õpetajal“. Jumala tööd saab ja tuleb usaldada, see kannab head vilja.

Millised on Jumala head viljad? „Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on  igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 6:23). Kõiksugu vaimsed õpetajad võivad meid õpetada kasutama õigesti oma keha ja sõbrunema oma vaimuga, aga sõprust Jumalaga saab pakkuda ikka ainult Jumal ise. Usk ja igavene elu on and Jumalalt, mida ta tahab pakkuda meile oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu ja õige jumalateener seisab selle sõnumi teenistuses. Lisaks sellele on koguduses erilised anded ja ametid: „olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik“ (Rm 12:6–8). Prohvetliku kuulutamise and on oluline koguduse ülesehituslikust seisukohast, see sisaldab ka toimuva kriitikat ja tuleviku kaemust. Ometi on nii, et kirik oma väljakujunenud struktuuridega soodustab pigem administratiivse anniga inimeste tulekut ametisse ja koguduse ametite paljusus on seetõttu tahaplaanile jäänud. Võib vist suure tõenäosusega väita, et kui pole õigeid prohveteid, pole ka õigeid valeprohveteid.

Kui ka prohvetite ja valeprohvetitega on kehvasti ning esoteeriline põnevik ei köida, saame sellele vaatamata tegeleda iseenda äratundmisega Jeesuse sõnade valguses. Küllap avastame, et see, mida Jeesus prohvetite puhul välistab, on tavakristlase elus ikkagi võimalik; et me võime kanda nii head kui halba vilja. Lambakasukale vaatamata on ka meil hundikihvad veel olemas ja aeg-ajalt tööski. Meil tuleb kristlastena seetõttu pidada igapäevast võitlust oma patu, viha, hirmu, masenduse ja rahutusega, meil tuleb ületada oma pinnapealsust ja kergeusklikkust ning õppida usu sügavust. Ometi on oma patu tundmisest olulisem Kristuse tundmine, sest ainult tema võib kasvatada meis head vilja. Jumala Vaimu viljad, nii nagu apostel Paulus neid meile loetleb: „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22–23), ei ole olulised ainult prohvetluse hindamisel, vaid on ka meie usu ja osaduse lahutamatuks osaks. Tähtis on jääda selle juures ausaks, mitte peita oma puudusi tuunitud kasuka varju, vaid julgeda neid ka näidata. Ainult siis saab Jumal meid aidata, meie eksimused meile andeks anda ja oma häid ande meis kasvatada.

 

 Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English