Alles see oli, kui internet muutus reaalselt kasulikuks. Ja juba kõlab hääli, et internet teeb meid rumalaks, pealiskaudseks, hajutab tähelepanu jne. Näiteks kirjanik ja esseist Nicholas Carr (Diplomaatia, september 2010, lk 14) väidab, et uuringud näitavad, et inimesed, kes loevad linkidega läbi pikitud teksti, hoomavad seda vähem kui inimesed, kes loevad paberile trükitud sõnu. Inimesed, kes vaatavad multimeediaesitlusi, jätavad vähem meelde kui need, kes tarbivad informatsiooni rahulikumal ja keskendunumal viisil. Inimesed, kelle tähelepanu tõmbavad alatasa kõrvale e-kirjad, uuendused ja muud teated, saavad vähem aru kui need, kes on võimelised keskenduma. Inimesed, kes hüppavad ühelt ülesandelt teisele, on enamasti väiksema loovuse ja produktiivsusega kui need, kes teevad üht asja korraga.
Tänapäevane raamatulugeja ei pane tähele, et nn uus lugemisviis on unustatud vana. Tänane lugeja on harjunud, et autori nimi on selgelt kaanel, lehed nummerdatud, tekst jaotatud peatükkidesse, all- või järelmärkused lisatud peamisele tekstile – sageli väiksemas kirjas, nõnda et on lihtne eristada, mis on raamatu peamine osa ja mis täienduseks või seletuseks. Tänane lugeja – kui ta ei ole ajaloolane ja ei tegele raamatu ajalooga – ei ole tõenäoliselt teistsuguseid raamatuid lugenud (nt rullraamatuid, koodekseid, raamatuid, kus ei ole vahesid sõnade vahel jne).
Lugemise igapäevasuse tõttu ei pane me ka tähele, et lugemine on praktika, mis alati toimub kuskil, mingil viisil ja et lugemisega on seotud teatud kultuurilised kombed ja harjumused. Erinevad lugemise kogukonnad eksisteerivad praegu ja neid on ilmselt olnud alati. Augustinuse järgi ka kirik sündis lugemise kogukonnana. Ega ei ole kõik lugejad ühtviisi kompetentsed lugejad. Põhiline vahe on muidugi kõige lihtsam – kirjaoskaja ja kirjaoskamatu vahel. Ent edasiste erisuste väljatoomine oleks lõputu „halli“ varjundite selgitamine. Kõik, kes loevad tekste, loevad neid eri viisil, ja igal ajastul on tohutu erinevus virtuoossete lugejate ja nende vahel, kes küll sõnad loevad kokku, ent siiski funktsionaalselt kirjaoskamatuks jäävad. Iga lugeja toob teksti juurde oma huvid ja küsimused, iga lugeja võib teksti kasutada nii heaks kui kurjaks. Tohutult kurja on korda saadetud näiteks kontekstist välja võetud tsitaatidega Piiblist, aga ka muude autoriteetide tekstidele toetudes. Tekstidega annab õigustada naiste allasurumist, genotsiide ja muid vägivallategusid, nii nagu tekstid võivad kutsuda ka suuremeelsusele, koostööle ning õiguse ja õigluse kehtestamisele. Iga lugeja loob uue teksti ja uue tähenduse, ning ka sama teksti sama lugeja poolt teistkordselt või aastaid hiljem uuesti lugedes võib hoopis uus tähendus ilmneda.
Raamatu kui füüsilise objekti ajalugu on uuritud rohkem kui lugemise ajalugu. Eks seda, kuidas minevikus loeti, saabki peamiselt kaudsete vahendite abil kindlaks teha. Juba 5.–6. saj-st ema on vaase, millel on kujutatud seltskondi (algul ainult mehi, hiljem nii naisi kui ka mehi), kellele meessoost lugeja ette loeb. Kas aga ettelugeja järgis täpselt kirjutatut, seda me ei saa teada, nagu me ei saa ka teada, kuidas ja kui erinevalt need seltskonnad kuuldut mõistsid. Juba muistses Kreekas Platon (Phaedrus) täheldas, et kirjutatud sõna (logos) rullub kuhu iganes, nii nendeni, kes on huvitatud kui ka nendeni, kes pole, ja et tekst/sõna ei tea, keda kõnetada ja keda mitte. Suuline kõne – mida Platoni sõnul Sokrates kutsus „tõe diskursuseks“ ja pidas kasulikuks kognitiivses protsessis – valib oma kuulajaid, näeb nende reaktsioone, saab vastata küsimustele ja vastu seista rünnakutele. Kirjalik tekst (nagu ka maal vm kunstiteos) on inertne: kui sellelt küsida midagi, ei saa see vastata; see ei otsusta, kelle poole pöörduda, ega ei saa kontrollida, kas tähendust on aimatud või kas ülepea mingit tähendust on omistatud. Lõpuks Platon teatud reservatsioonidele vaatamata leiab, et kirjaliku teksti vabadus lahti rulluda igas suunas on päris hea ja võimaldab vaba lugemist, tõlgendamist ja kasutamist.
Mida loeti keskajal ja kus? Loeti kloostris ja peamiselt Piiblit, tekkivates ülikoolides võeti kasutusele samad lugemise praktikad, mis olid kasutusel kloostris. Kui piiblitekst trükiti, siis viited nt Vana või Uue Testamendi teistele raamatutele liikusid kas ääre- või allmärkusteks, kutsudes lugejat laiendama ja täiendama põhiteksti mõtet. Lugeja võiski järgida hoopis viidet ja alles hiljem algselt loetu juurde tagasi pöörduda – või ka mitte. Benedictus oma reeglites sätestab, et munga suurim vaenlane on tegevusetus ja ta peaks kas töötama põllul või lugema, ning lugejat ei tohi segada. See on tähelepanuväärne, et lugemist peetakse põllutööga võrdväärseks tööks. Loeti Piiblit või kirikuisasid. Kristlus tekkis ja arenes tekstilise kogukonnana, mida ehitati ühiste tõlgendamisprintsiipide abil. Kirik on selgelt tõlgendav kogukond.
Tekste glossiti (ld glossa, krk γλῶσσα (glōssa), ld lingua; ingl language, tongue) ja gloss kõneleb sõna(de)tagusest tähendusest. Glossid, ääremärkused, on seletuseks ja täienduseks. Ääremärkusi kirjutati rooma seadusele, ja loomulikul viisil järgnes komme glossida piibliteksti ja kanoonilist seadust. Ääremärkustesse võidi kirja panna nt ladina keele grammatikat puudutavaid märkusi, või viiteid teistele teostele, lehekülje äärtele võidi lisada ka joonistusi. Ilma ääremärkusteta oleksid paljud tekstid (kaasa arvatud suur osa Piiblist) olnud tavalisele lugejale arusaamatud. Augustinuse järgi on Piibel „müsteeriumide kirjapandud kogum“, ja neid müsteeriumeid püüdsidki glossid avada ja tõlgendada. Ääremärkuste eesmärgiks oli tuua päevavalgele tõde, mis näis olevat kodeeritud teksti.
Ent kuidas saavutada ühist ja ühest arusaama? Glossid viisid ju teksti juurest lugeja individuaalsesse lugemismaailma, eemale põhitekstist. Selles mõttes võiks ilmselt fundamentalistliku suuna kristluses ja islamis seostada teksti tähtsusega: kirjutatud tekst kui tõendusmaterjal, teksti usaldamine (ja lugeja umbusaldamine!). Suurem usaldus sai osaks kirjapandud tekstile kui suulisele kõnele (siit ehk ka kirjalike lepingute tähtsus!).
Keskaegne ja varasem lugemine (juutidel ning kristlastel) võis olla kehaline pingutus: juutidel edasi-tagasi kõigutamine, kristlastel põlvitamine; sõnavahedeta teksti loeti tavaliselt häälega, sest nii oli kergem sõnu eristada. Avalikus kohas (nagu kirikus või 13. saj-st peale katedraalikoolides ja ülikoolides) võis raamat olla ketiga riiuli või laua küljes kinni, või liiga raske, et seda käes hoida. Esimestes raamatukogudes oli sõnaraamatuid ja konkordantse, Thomas Aquinase Summa eksemplare, piiblitekstide kommentaare. Lugejakriitika teooria rakendamine keskaegse lugeja suhtes on raskendatud, sest teooria eeldab fikseeritud teksti, ent keskaegsed käsikirjad muutusid pidevalt – üks koopia võis erineda teisest, ja ääremärkused muutsid teksti lugemist.
Lugemist soositi ja reguleeriti: tekkisid keelatud raamatud, nt pidid kõik nominalistide raamatud 15. saj Pariisi ülikooli raamatukogudes olema ketiga kinnitatud ja suletud. Ent „hereetikute“ raamatuid ei hävitatud ilmtingimata: nende kasu nähti õppematerjalina – et üliõpilased saaksid õppida hereetikute arvamusi kummutama. Loeti ka privaatselt ja sensuaalse naudingu pärast, nt erootilisi tekste ja luulet.
Iseendast on tekstile märkuste kirjutamine nii juurdunud õppivas ja õpetavas seltskonnas, et see justkui ei väärigi tähelepanu. Ükski kaasaegne lugeja ei kõhkle allajoonimast, hüüu- või küsimärke lisamast teksti kõrvale, või oma isikliku raamatu servadele kirjutamise juures, ükskõik kas tegemist on romaani või teadusartikliga. Ääremärkusi lisatakse loengutele, meeldetuletuseks iseendale või tulevastele põlvedele. Ka tänapäeval trükitakse Piibleid, millel on laiad tühjad servad oma märkuste lisamiseks. Üliõpilastel soovitatakse annoteerida oma õpikuid ja muid allikaid, ja ääremärkustest on võimalik nii mõndagi välja lugeda inimese intellektuaalse teekonna kohta. Kui vaadata aastaid hiljem iseenda ääremärkusi, koorub välja tahtmatult tekkinud omalaadi autobiograafia.
Kui vaadelda lugemist tekstidevahelise protsessina, mida valitseb ja juhib aktiivne lugeja, siis on meil tarvis mõista nii tekstidevahelisi suhteid kui ka lugemise enda hüpertekstuaalset olemust. Ääremärkuse kaudu vastab lugeja tekstile, astub sellega dialoogi. Kui ka on tegemist lihtsalt emotsionaalse poolt- või vastuhääletamisega (suurepärane! Ei, see ei saa olla tõsi!), siis teksti ja lugeja suhtluses sünnib midagi uut. Ükski ääremärkustega raamat või artikkel ei ole samane teise sama raamatu või artikliga, sest iga lugeja on erinev, erineva taustahariduse, erinevate huvidega, erineva isiksusega. Sama lugeja ei pruugi aastaid hiljem sama teksti lugedes seda sugugi samamoodi lugeda, sest vahepeal on muutunud ta ise ja sageli ka keskkond tema ümber. Teisalt, raamatukogud ei luba reeglina ääremärkusi ja paljud lugejadki eelistavad puhast teksti, et kellegi teise arvamused ei saaks teda mõjutada.
Eriti alates 16. saj-st, mil ususõdu hakati sõdima ka paberil, muutusid tekstide servad sageli kohtadeks, kuhu pandi kirja see, mida ei peetud kohaseks või ametlikult lubatavaks peateksti paigutada. Müstika liikus nt peamiselt ääremärkuste formaati renessanssi saabudes (taustaks nii poliitilised, sotsiaalsed kui ka teoloogilised konfliktid). Ääremärkused said lahinguväljaks. Michel de Certeau on kirjutanud põhjalikult müstilise kirjanduse marginaliseerimisest 16.–17. saj. Kuna ääremärkused on tihedalt seotud ka piiridega, siis pole üllatav, et marginaalid ja ääremärkustega tekstid on köitnud ka nn postmodernistlike kirjandusteadlaste-filosoofide (nt Jacques Derrida) või teoloogide-sotsioloogide (nagu de Certeau) tähelepanu.
Üks esimesi ja kõige olulisemaid trükitud teoseid oli glossidega varustatud Piibel, mida tänapäeval nimetatakse Glossa Ordinaria (täisnimega: Biblia latina cum glossa ordinaria). Tegemist on Hieronymose Vulgata tekstiga, millele on lisatud marginaalid ja ridadevahelised märkused. Hulk sajandeid ringles see käsikirjalisena ja kogu glossidega Piibel trükiti 1480 /1 ning levis kogu Euroopas. Koopiaid sellest tekstist leidus peaaegu kõigis Euroopa raamatukogudes. Kes on glosside autorid, pole selge, ent kõige enam toetuti ilmselt Augustinusele. Poitiers’i Gilbert oli see, kes andis uue väljanägemise leheküljele: cum textu formaadi, mis muutis teksti ja kommentaari tähtede suurust ja asetas need paralleelsetesse tulpadesse, andes enam ruumi kommentaarile kui tekstile. Kuidas loeti Glossa Ordinaria’t? Arvatavasti oli see pigem teatmeteoseks kui järjestikku läbilugemiseks: täienduseks, rõhuasetusega õppimisel või uurimisel.
Ei ole keeruline märgata, et hüperteksti idee oli kasutusel juba 15. saj, kõige esimestes trükitud teostes. Keskaegne lugeja ei kasutanud hiireklikki tekstis navigeerimisel, aga kasutas oma kognitiivset protsessi linkimaks tekste omavahel, nii neid, mis leheküljel nähtavad, kui ka luues seoseid nende tekstidega, mida ta peast teadis. Glossa Ordinaria oli õpik või lisamaterjal Piiblile, kasutusel igapäevaselt keskaegsetes ülikoolides. Glossa autorluse probleem on tõenäoliselt lahendamatu. Ka ei ole praktiliselt võimalik määratleda, milline tekst on „originaal“, algne teos editio princeps – 11.–12. saj-st on pärit sadu eksemplare.
Me ei tea väga palju sellest, kuidas inimesed lugesid keskajal. Hästi on tuntud Augustinuse imestus „Pihtimustes“, kui ta nägi Milano piiskoppi Ambrosiust vaikselt lugemas. Piltidel, kus kujutatakse munki lugemas, näeme, et nad istuvad, kuna köited on liiga suured ja rasked, et neid nt käes hoida. Me ei tea, kas kõik lugejad kirjutasid glosse, kas nad teadlikult õppisid pähe tekste. Lugemiskohaks oli peaaegu alati klooster. Lugemise juurde kuulus ladina keele grammatika õppimine, mida iseendast peeti vagaduse teoks. „Õpetada grammatikat tähendab õpetada Jumala Sõna“. Õpetada lugema tähendas õpetada lugema ette. Vaikselt, endamisi lugemine kinnistus ilmselt aastate 1200 ja 1400 vahel (aga juba Horatius (Sat. 1.6:1223) mainib, et lugeda ja kirjutada meeldib talle vaikuses). Lugemine ei olnud fikseeritud teksti lugemine, glossid moodustasid diskussiooni eeldatava autoriga, millele iga lugeja lisas oma lugemise. Canterbury Anselmuse jaoks on tekst vahendaja diskussioonis tema enda meelega, sisekõne jaoks.
Glossa Ordinaria lehekülg on komplitseeritum kui tänapäevane netilehekülg – ekraanil on hõlpsasti eristatavad kohad, kuhu on lingitud täiendavad tekstid. Ja kui 1480/81 Glossa trükiti, siis trükkal jättis ohtralt ruumi lugejatele oma glosside lisamiseks. Tekst voolab välja keskelt, aga keskpunkt ei hoia asju koos. Kui Glossa trükkijal oleks olnud käepärast arvuti, ei oleks ta tõenäoliselt jätnud kasutamata selle võimalusi teksti korraldamiseks. Ka lugemise all peeti ilmselt kaua aega silmas suulist ettelugemist. Kuulaja eeldatavalt ei tea, mida ja kui õigesti ettelugeja teksti ette loeb. Seetõttu oli Piibli trükkimine oluline – igaüks võis ise teksti lugeda ja tõlgendada, ilma et sõltuks ettelugeja suvast. See teeb lugemise ka ohtlikuks kõigi nende jaoks, kellel oli ühel või teisel põhjusel huvi lubada ainult üht tõlgendust.
Õppimine hakkas üha rohkem tähendama tekstile märkuste kirjutamist, siis kui raamatud muutusid kättesaadavaks. Enam ei olnud vaja teada peast vastust küsimusele, piisas teadmisest, kust seda leida. Mõned psühholoogid ja kognitiivse protsessi uurijad arvavad, et sel moel vabanes mälumaht abstraktsema, kõrgema taseme, mõtlemise jaoks. Kord kirjutatud tekst jäi omakorda kättesaadavaks ka järgmistele põlvkondadele.
Glossid, mälu, kaasaeg
Kaasaegsete ja keskaegsete ääremärkuste loomise vahel on sarnasusi ja erinevusi. Üks suur erinevus on mälu osatähtsuse muutumine õpetlase elus. Keskaegne õpetlane sõltus teadmiste organiseerimise juures palju enam oma mälusse talletatust. Keskaegne lugeja teadis peast ilmselt lugematul hulgal värsse nt Piiblist, lauluraamatutest, luulest ja mujalt. Veel hiljuti oli palju neid inimesi, kes võisid peast tsiteerida tohutul hulgal Shakespeare’i või Puškinit või Piiblit. Islamimaades toimuvad senini Koraani memoriseerimise võistlused noortele.
Mälu tähtsust lugemise juures märkas ka Augustinus oma „Pihtimustes“ – mälu kui lõpmatute kujutluspiltide ladu, omamoodi raamat, mis sisaldab saladusi. Mõtete kogumine ja organiseerimine toimub mälus. Augustinus kirjutas: „Mediteerides päeval ja ööl, kuidas aeg lubab, ma kirjutan üles oma mõtteid, et unustamise tõttu need ei kaoks minu meelest igaveseks“. Mälust ei piisa ja mälu saab laiendada üleskirjutuse abil. Kaasaegne inimene, kui ta on kirjaoskaja, oskab tavaliselt nii lugeda kui kirjutada. Keskajal oli kindlasti palju enam inimesi, kes oskasid lugeda, ent ei kirjutanud – kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et kirjutusvahendid olid kallid. Veel varasematel aegadel, nõnda oletatakse, võis olla hulgaliselt inimesi, kes oskasid kirjutada (näiteks tekstide kopeerimiseks) – aga mitte lugeda.
Augustinus kirjutab ka erinevast mõjust, mis raamatutel tema peale oli: Cicero lugemine muutis ta vaadet elule, aga Pühakirja lugemine viis intellektuaalsele arengule. Kui noor Augustinus hakkas kõrvale kalduma oma kristliku ema poolt soovitud teest, siis preester, kes kutsuti Augustinust manitsema, lohutas ema: „Oma lugemiste abil õpib ta tundma oma eksitusi“. Augustinusel polnud sel ajal õpetajat, ta õppis assotsiatiivse mõtlemise kaudu – nii võiks vast nimetada lugemise abil toimuvat õppeprotsessi. Augustinus ise kontrollis oma lugemiste suunda. Kui Augustinus lahkus manilaste juurest ja Ambrosiusest sai tema õpetaja, siis hakkas ta kristliku mõtlejana kiiresti arenema – peamiselt lugemise kaudu, hakkas ta mõistma eri eksegeetiliste viiside tähtsust. Näiteks märkas ta erinevust figuratiivse ja literaalse tõlgenduse vahel. Raamatute abil naases Augustinus iseenese juurde. Ent lugedes Paulust, mõjutasid tema arusaamist ka juba varasemast tuttavad platonistlikud teooriad. Lugemine on kihiline: lugedes Paulust platonistlike prillide abil, mõistis ta paremini nii Paulust kui platoniste. Augustinuse meenutus sellest, kuidas ta kuuletus häälele, mis ütles Tolle, lege („Võta, loe“), sai järgnevatel sajanditel usulise pöördumise sümboliks.
Assotsiatiivne mõtlemine, hüperteksti põhiline ehitusblokk, on teadvuse omadus, mitte ekraani või lehekülje omadus. Abstraktse ja laiema mõistena ei ole see seotud üksnes elektroonilise meedia ja elektrooniliste linkidega tekstide vahel. Suurt osa õppimist võib kirjeldada assotsiatsioonide tekitamise ja tekkeprotsessina.
Igapäevane kogemus ütleb, et me loome pidevalt assotsiatsioone, ja assotsiatsioonide jadad võivad minna väga kaugele algselt tähelepanu leidnud asjast, nähtusest, sõnast. Selles mõttes on glossid Glossa’s ja hüperlingid tänapäevases tekstis vahendiks või tööriistaks teadmise omandamiseks. Otsides uusi viise informatsiooni organiseerimiseks ja teadmise edasiandmiseks, oli keskaegne inimene hämmastavalt „kaasaegne“ selles, kuidas ta kognitiivset teooriat (mida ta loomulikult selle nime all ei tundnud) rakendas. Nii on ka Augustinuse arutlused mälu ning hermeneutika ja semiootika üle kasulikud lugemised tänapäevani, ainult et keskajal puudusid vahendid ja praktika, kuidas teooriat rakendada. Arvuti, kaasaegsete lugemispraktikate ja hüperteksti teooria abil viime me ellu keskaegsete unistused, kes otsisid uusi viise, kuidas teadmist indekseerida ja ligipääsetavaks teha.
Kognitiivne paindlikkus teeb mittelineaarse ja multidimensionaalse õppimise ja õpetamise võimalikuks. Hüpertekst ehk laiemalt assotsiatiivne õppimisvõime annab lugejale vabaduse valida, vabaduse uurida teksti omaenda ja oma kultuuri varasema teadmise kontekstis. Hüpertekst nõuab Augustinuse-taolist või keskaegset lugejat – aktiivset lugejat, kes loob pidevalt seoseid oma mälus ja teadvuses. Selles mõttes saab lugejast autor, sest lugemine ehk tekst, mis loetub talle kokku, on tema nägu, lähtub tema eesmärkidest ja varasematest teadmistest. See on recollectio ehk legere (kogumine, korrastamine, järjestamine), mistõttu iga uus sama teksti lugemine on uus tekst, sest vahepealne elukogemus, õppimine jne muudab loetut.
Tekstide äärel või piiridel leiavad omale koha needki, kes ei sulandu n-ö peavoolu, kelle tekst ei saa osaks antud lugejate kogukonna „kanoonilistest“ tekstidest. Ääremärkused võivad peegeldada seda, mille osas ühiskond tunneb, et need arvamused/tekstid ei kuulu kohasesse kultuurimällu, nagu on oletanud de Certeau. Ja kui ka ääremärkused ei ole polemiseerivad, siis peegeldavad nad ikkagi hüpertekstuaalset konstruktsiooni, mille abil lugeja taotleb paremat arusaamist tekstist.
Roland Barthes märkis oma „Autori surmas“, et lugeja saab autoriks – ja ääremärkustega/glossidega nii juhtubki. Kui kirjaoskus/lugemisoskus hakkas üha laiemalt levima, siis vähenes vajadus ettelugemise järele. Lugemisest sai pigem n-ö seespoolne tegevus, tekst muutus elavaks inimese teadvuses (privaatse) lugemise käigus. Iga inimene kogeb seda. Inimese intellektuaalses arengus on see väga oluline verstapost, kui pole ettelugemist enam vaja – tavaliselt see juhtub kuskil neljanda-kuuenda eluaasta paiku. Sellest hetkest algab inimese sisemine ja intellektuaalne areng. Canterbury Anselmus oli üks esimesi, kes märkas, et tekstid on ka vahendajaks sisedialoogis, kutsuvad looma seoseid, diskuteerima. Lugemisest saab võimalus olla dialoogis iseendaga, ja osa sellest dialoogist leiab koha ääremärkustes.
Glosside kirjutamine ei alanud kristlike tekstidega – varane rabiinlik kirjandus tekkis põhimõtteliselt samamoodi: erinevate lugemiste/tõlgenduste kõrvuti säilitamisest tekkis talmud. Piiblitekstide glossimine võeti ette läbimõeldult, samamoodi kui üliõpilased või teadustöötajad teevad enamasti ääremärkusi ja allajoonimisi mingit oma vajadust silmas pidades ja mõttega. Pole midagi köitvamat kui lugeda targa inimese märkustega huvitavat raamatut! Annoteerimine oli keskajal õppeprotsessi osa ning seda õpetati ja õpiti piibellike ja klassikaliste tekstidega töötades. Prantsusmaal on säilinud glossidega kreeka ja ladina tekste 10. saj-st. Huvitaval kombel on kirikuisad palju kirjutanud lugemisest, aga glosside kirjutamisest või nende kasutamisest mitte eriti, tsiteerimist ja ka oma sõnadega edasi andmist vahel siiski mainitakse.
Ääremärkused on seotud ka autoriteedi küsimusega: keskaegne inimene austas autorit, kes oli pärit kaugest minevikust. Autoriteedi andis (muistse) autori tuvastamine. Apokrüüfsed tekstid ei olnud sama autoriteediga, sest nende autor polnud teada. Autoriteetsuse kinnituseks võidi viidata ka kiriku traditsioonile või autoriteedile, kirikuisadele, usu põhimõtetega kooskõlas olemisele.
Hüpertekstist kõneldakse tavaliselt seoses elektroonilise meediaga. Ometi on kultuurikriitikud ja psühholoogid aidanud seda mõistet laiendada. Psühholoog Rand J. Spiro on näiteks väitnud, et kognitiivne paindlikkus õppimise juures, võime kasutada eri meetodeid teadmise reorganiseerimiseks ja restruktureerimiseks, on hüpertekstuaalne protsess.
Meie Lääne kultuuritraditsioon on kirjutamise suur protsessioon, kusjuures raamatud/kirjutised on omavahel seotud. Kirjandus on seotud dokumentide üha laienev süsteem. Selles mõttes ei ole elektroonilises vormis midagi ebaharilikku või uut. Pigem tuleks öelda, et uus on unustatud vana. Hüpertekst on eksisteerinud alati: keskajal glosside ehk ääremärkuste kaudu, varem peamiselt mälu vahendusel: see tähendab, et eelnevad teadmised, memoriseeritud tekstid, elukogemus jne täiendasid varem ja täiendavad tänaseni loetavat teksti. Õigupoolest lubab inimese kognitiivne paindlikkus oletada, et võime oma teadmist spontaanselt restruktureerida põhineb mittelineaarsel ja multidimensionaalsel õppimise ja õpetamise mudelil, mis on eksisteerinud võib-olla sellest ajast peale, kui inimesed õppisid lugema ja kirjutama, ja võib-olla juba sellest ajast peale, kui nad mõtlema hakkasid. Hüpertekst võib tänases mõttes tähendada viiteid teiste teadlaste töödele samas valdkonnas, linke video- või fotomaterjalile, jpm – ei ole põhjust kahelda, et hüperlinkidega varustatud tekst võib olla suurema väärtusega hariduse ja pedagoogika seisukohalt kui tavaline raamat. Hüpertekst annab lugejale vabaduse uurida teksti, kasutades nii oma isiklikku kui ka kogu ümbritseva kultuuri teadmispagasit. Hüpertekst nõuab aktiivset lugejat, nii arvutiekraanil kui ka keskaegse glossidega käsikirja puhul. Lugeja, kes ei tea midagi Piiblist ja kirikuisadest ja satub vaatama Glossa Ordinaria lehekülge, ei saa aru millestki. Ta ei mõista selle keelt, nii nagu me ei ole suutelised lugema võõrkeelset teksti, kui ei ole seda õppinud. Enamgi veel, Glossa lugeja peab olema Augustinuse taoline aktiivne lugeja, kes pidevalt pingutab oma mälu asjakohase informatsiooni meenutamiseks ja ideede leidmiseks, mis aitavad mõista käesolevat teksti. Sel viisil sai Augustinusest tema enda teksti autor, uue teksti looja, individuaalse teksti, mis haakus tema enda ja tema minevikuga. Samamoodi loeb tänane tähelepanelik ja mõtlik lugeja. Kokkukogumine, recollectio ja filtreerimine läbi mälu ja mõistmise loob uue teksti. Iga uus lugemine annab isesuguse tulemuse. Ükski lugemine pole identne teisega, kuigi lugemised eri aegadel võivad täiendada üksteist.
Keskaegne lugeja oli mõneti isegi paremini varustatud hüpertekstilise õppe jaoks: peamiselt mälu suurema osatähtsuse tõttu, aga ta tundis ka oma kaasaegset religioosset-kultuurilist miljööd, võib-olla paremini kui suudab kaasaegne lugeja tunda oma globaalset konteksti. Tekstid on avatud süsteemid, ütleb Roland Barthes. Hüpertekst, olgu sõnasõnalises või kujundlikus mõttes, on värav inimkonna määratu intellektuaalse pärandi juurde, potentsiaalne tekst, tekst, mis on alalises tekkeprotsessis. Ja kui ta on kord fikseeritud, kui ta „on“, siis lakkab ta olemast orgaanilises mõttes; sellest on saanud siis laip, hangunud, liikumatu ja elutu tekst.
Teksti aluseks on 6. aprillil 2013 Tartu Linnaraamatukogu 100. aastapäeva puhul peetud kõnekoosoleku „Internetist kloostrini“ ettekanne.
Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.
