„„Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik! Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult. Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest. Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.“ Ta jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.“ Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:23–33).
Tunnistan, et Jeesuse sõnad oma jüngritele: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda Ta annab teile minu nimel,“ on mulle mu vaimuliku kasvamise teel olnud parajaks pähkliks. Palu, mida iganes, ja kui Sa teed seda Jeesuse nimel, siis Taevane Isa annab sulle seda… Otsekui oleks Jeesuse nimi mingi maagiline vormel või ID-kaart koos koodidega, mille isa on andnud lapsele, kes saab siis tema nimel digiallkirju anda või pangaülekandeid sooritada.
Veel kaugemalt alustades – kas palve on üldse eeskätt ja ennekõike millegi saamiseks? Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar on ühes Ööülikooli saates „Palveinspiratsioon“ rääkinud sellest, et palve uurijate väitel (psühholoogid ja teoloogid, kes on küsitlenud palvetajaid nende kogemuste ja praktikate osas ja püüdnud teha üldistusi ja järeldusi selle kohta, kuidas inimesed palvetavad ning mis toimub sel ajal nende peas ja hinges) on kõige sagedasemaks palve liigiks palve millegi pärast – Jumalalt palutakse kordaminekut, edu, hoidmist, tervist. Inimestel on Jumalalt midagi tarvis ja sageli võib olla ka nii, et Tema poole pöördutakse siis, kui kõik teised võimalused on ära proovitud ja miski muu enam ei aita.
Lehtsaar toob näiteks Harry Emerson Fosdicki, Ameerika pastori, kes ühes oma raamatus räägib sellest, kuidas ta oli lahinguväljal ja tema väeosa jäi pommide alla. Fosdick ütleb, et ta ei ole oma elus näinud niimoodi palvetavaid inimesi kui need mehed seal kaevikutes. Aga kui pommirahe lõppes, siis lakkas ka palve. Ning Fosdicki järeldus ongi: tegemist ei olnud palvega, see oli kõnelus pommidega. Jah, Piibel julgustab meid oma murede ja hädadega Jumala ette minema ja need Tema hooleks usaldama, aga kui ainuke palve, mida inimene tunneb ja teab, ongi palve asjade pärast, siis lakkab see palve siis, kui asju pole enam tarvis või konkreetsed põhjused, mis palvetama sundisid, ära langesid.
Ilmselt ei tohi me palvetamist, eriti veel Jeesuse nimel palvetamist samastada lunimise, mangumise, enesehaletsemise või -upitamisega, Jumala mõjutamise, Temaga manipuleerimise või veel millegagi. Jeesuse nimel palvetamine on Tema voli ja autoriteediga Jumala ette astumine, aga ennekõike tähendab see, et Tema seisab meie palvetades meie ja Jumala vahel. Kui me palvetame Jeesuse nimel, siis on see võimalik ainult nõnda, et me ka töötame, elame, mõtleme, igatseme, rõõmustame, kannatame ja sureme Jeesuse nimel. Ja siis ei tule enam kõne allagi, et me läheme Jumala ette mis tahes omaenese isekate soovide ja tujudega, ja nõuame või anume, et Tema need teostaks ja täidaks, vaid pigemini – Jeesuse nimel palvetamine ongi omaenese soovidest ja tahtmistest loobumine ja selle tahtmine, mida tahab Tema. On ju Meie Isa palveski, Jeesuse õpetatud palves, need sõnad: Sinu tahtmine sündigu. Ainult et tihti me seda ei suuda, ja seepärast ütlebki Jeesus: Tänini te ei ole midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik. Loovutage oma tahe ja paluge minu nimel. Minu Vaimus. Minu väes.
Toomas Paul on seda väljendanud nõnda: „Ma ei saa seni olla Sinu oma, kuni ma ei taha üksnes seda, mida tahad Sina, mu Jumal! On võimatu, et Sina sooviksid midagi muud kui head. Ja kõik, mis mulle osaks saab Sinu tahtmist mööda, on mulle parim. Kui suudaks võtta kõiki asju sellisena, nagu ma oleksingi just neid soovinud! Kui ma olen juba enda Sinu kätte andnud ja siis palunud, et Sinu tahtmine sünniks, piisab sellest. Tulgu, mis tuleb. Sina näed kaugemale, tead paremini, mida mulle tarvis läheb. Viimselt oled Sina see, keda ma taotlen, ka siis, kui ma Sinu mõistmiseni ei ulatu.
Palun Sinult, et ma oleksin nii üks ja nii ühetaoline Sinuga, et ma tahan vaid seda, mida Sina tahad, ja ainult sel kombel, nagu Sina tahad. /…/ Tahaksin Sind, Jumal vastu võtta kõigis asjus ja tunda, et Sina oled kogu aeg minus. Igatsen, et Sa ei oleks keegi väljaspool, vaid minu sees, õigem oleks ehk öelda – et mina oleksin Sinu sees. Sooviksin, et Sina oleksid nii lähedal, et mitte miski ei saaks astuda meie vahele.“
Elame tehnokraatlikus, tulemustele ja efektiivsusele suunatud ühiskonnas. Ja siin on üks suur kiusatus hakata ka palve olemust mõõtma, kaaluma, määratlema konkreetsete tulemuste ehk siis palvevastuste näol. Küllap me oleme kõik kuulnud usuinimesi, kes ikka ja jälle räägivad, kuidas nad ühe või teise asja, olukorra või inimese pärast palvetasid ja Jumal siis neile appi tuli. Ja tavaliselt on see abi siis midagi nähtavat, käegakatsutavat, mõõdetavat ja kaalutavat. Taolistest palvevastustest või Jumala ühemõttelistest sekkumistest meie eluolukordadesse ei pea vaikima ega mööda vaatama. Ometigi puudutab palve hoopis sügavamaid kihte ja tasandeid meie endi olemuses ja ümbritsevas reaalsuses kui vaid see, mida saab vahetult näha ja kirjeldada.
Jeesus ei luba tänases evangeeliumis, et Jumal palve peale muudaks meie inimlikke olukordi, mis mõnikord tunduvad väljapääsmatud. Ta ütleb oma jüngritele, et neid ahistatakse maailmas, et neid hajutatakse ja pillutatakse laiali. Aga Ta annab neile rahu ja rõõmu. Annab julguse läbi minna raskustest ja kannatustest, kus teised murduksid, kibestuksid, masenduksid, nõnda, et neil on rahu Temas, kes on maailma võitnud. Hoopis teisel viisil, kui me tavaliselt oleme harjunud võitu enesele ette kujutama.
Toon näite teisest vallast. Maimu Berg kirjutas paar kuud tagasi Eesti Päevalehes vanainimeste hooldamisest, vastutusest elu eest ning hellusest ja armastusest. Ta räägib omaenese kogemusest vanade ja surijatega: „Ma tean, et inimene, isegi kui ta oma lihast last enam ära ei tunne, tunneb ära soojuse ja headuse, mille see laps endale temaga kaasa toob. Ma tean, et teadvus ei kustu ühtlaselt ja pöördumatult, et on helgemaid momente, hetki, mil üksindus ja mahajäetus muutuvad väljakannatamatuks, mil lähedase ja armastava inimese tulek on otsekui õndsusse pääsemine. Ma tean, et kustuvgi elu, voodisse aheldatud, pimedusse määratud, tahab võidelda lõpuni, tahab veel, kuigi nõrgeneva haardega, olemisest kinni hoida.“ Ja kirjanik küsib: „Kas oleme ise teinud valesid valikuid, otsustades kiire edu, mitte inimliku heaolu kasuks? Kas oleme kaotamas võimet armastada, hell olla?“
Seal, kus häbenetakse armastust ja hellust, ei osata ka palvetamisega midagi peale hakata. Aga nii nagu käepigistus, kallistus, soojus võib ka palve mõjuda seal, kus mõistus on juba tuhmunud ja kus see mõju ei ole mingil viisil ratsionaalselt seletatav. Olen ise kogenud haigete ja surijatega kokku puutudes, et täiesti kontaktivõimetu inimene võib korraga armulauda vastu võttes otsekui elavneda, silmad avanevad ja huuled hakkavad Meie Isa palve sõnu kaasa pomisema…
Meil on valida, kas olla võitjad selle maailma kriteeriumide kohaselt või olla koos Jeesusega, kes on maailma ära võitnud, kas taotleda kiirust, efektiivsust ja edu või inimlikkust, hellust ja armastust. Palugem koos püha Paulusega, et Kristus usu kaudu elaks meie südameis ning me oleksime juurdunud ja kinnitatud armastuses, et me suudaksime koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et me oleksite täidetud Jumala kogu täiusega (Ef 3:17–19).
Aamen.
Marko Tiitus (1971) on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.
