Mida võiks eklesioloogia ja oikumeenia mõisted meie jaoks tähendada?
Mõlema termini – eklesioloogia ja oikumeenia – jaoks on kasutusel palju erinevaid tähendusvälju ja tõlgendusi. Mõlemat saab mõista lähtuvalt kontekstist, kuid antud tekstis katsun mõningaid erinevaid mõistmisviise kokku võtta ning vaadata antud mõisteid üldprintsiibist lähtuvalt. Seetõttu jätan kõrvale kontekstuaalsed kommentaarid (nt ei kasuta ma eklesioloogiat selle diakoonilises perspektiivis, kuna tegu on vaid ühe alatahuga eklesioloogilisest mõtteviisist).
Eklesioloogia – laiemalt mõistetuna peaks olema tegu õpetusega kirikust, kuid mida see siis täpsemalt tähendab? Sõna eklesioloogia tuleb algselt kreekakeelsest sõnast ekklesía (või veel kaugemale minnes: ek – välja ja kaleō – kutsuma), mis uustestamentlikus mõistes tähendab (Lepajõe) „koosolek, kogudus, kirik“, täpsemalt ka „(Jumalale) kutsutud kogukond / rahvas“[1]. Varasem kasutus annab lisaks juurde ka poliitilise tähenduse: tegu oli rahvahulgaga, mis oli teatava heeroldi poolt kokku kutsutud. Samuti kasutati seda koos kreekakeelse tõlkega / ülevõtmisega heebrea sünagoogist ning niimoodi nimetati ka mitmeid vabatahtlike organisatsioone, mis analoogselt juudi sünagoogilistele kogunemistele kogunesid omakeskis kellegi juures (Campbell, 204). Heebreakeelset sõna qahal, mida Vana Testament kasutab tihti, tähistamaks Jumala teenimiseks kogunenud inimesi, on Septuagintas tõlgitud 81 korda ekklesia’ks (Congar, 480–485). Hiljem on see sõna leidnud laiapõhjalist kasutamist ka ladinakeelse ecclesia’na, mille kohta viimane suurem ladina-eesti sõnastik (Kleis jt) pakub vasteks: 1) ekleesia, rahvakoosolek, rahvakogunemine; 2) kirik, kogudus. Lisaks on siin sõnastikus ära toodud järgmised sõnad ja nende tõlked: ecclesiastes – 1) eklesiast, kõneleja, jutlustaja, preester; 2) Koguja raamat Vanas Testamendis; 3) Kuningas Taaveti poeg, s.t kuningas Saalomon; ecclesiasticus I – kiriku-; kiriklik, vaimulik; ecclesiasticus II – 1) kirikuametnik; 2) apokrüüfne Siiraki raamat.
Kuna ladinakeelne termin on kujunenud välja pigem juba kristlikul ajastul, siis tuleb kindlasti selle tähendusi näha ka vastavas ajaloolises kontekstis – antud sõna on arenenud koos kristliku kirikuga ning üksteist mõjutades on algsest poliitilisest kreekakeelsest mõistest praeguseks tulenenud laiemalt kasutatav kristlik termin.
Järgmisena vaatleksin terminit Piibli kontekstis, rõhuga Uuel Testamendil (kuigi nagu ka sõnaraamatu tulemist näha, on sellel terminil põhjalik seos ka Vana Testamendiga, on siiski tänase kiriku välja kujunemine seotud rohkem Uue Testamendiga[2]).
Kõigepealt tuleb ära märkida, et sõna ekklesia kiriku mõistena ei ole Uues Testamendis sugugi mitte ainuvõimalik termin. Ainuke evangelist, kes seda terminit kasutab, on Matteus. Kas ta on selle võtnud üle Septuagintast (nt 5Ms 31:30)? Evangeeliumites ei ole nii palju juttu kirikust kui sellisest, pigem räägitakse kristlikust rahvast, kes on kui maa sool (Mt 5:13) või seemned, mis on langenud heale pinnasele (Lk 8:8). Peamiselt kasutatakse seda sõna siiski juba nn Kristuse-järgselt Apostlite tegudes ning Pauluse kirjades.
Kristlik algkogudus oli pigemini kommuun, koosolev rahvas, mis oli ühelt poolt juurdunud ajaloolises Iisraelis ja millel teiselt poolt oli selge misjonaarne siht kogu laiemale ilmale (Mt 28:19j). Kuidas ja millisena see kommuun tekkis?
Esimese tegurina tuleb kindlasti nimetada Jeesuse jüngreid ja õpilasi, kes ka ise tundsid tugevat meie-tunnet (nt Mk 9:38–41). Teisalt on oluline Püha Vaimu väljavalamise hetk, mida ju ka teadaolevalt kiriku kui sellise nn sünniks loetakse. Kolmandaks tuleb silmas pidada ka Kristuse kohese taastulemise ootamist ja selleks valmistumist. Siinne olemine pidi lõppema õige pea ja Kristuse taastulemist oodati (2Pt 1:10–18; Mk 13:30; 1Kr 15:51 jne) koheselt. Neljandaks mainin ära kristluse põranda all olemise – kristlasi kiusati taga ning seetõttu ei olnud neil üldtunnustatud võimalust avalikult tegutseda. Viienda olulise tunnusjoonena tuleb välja tuua ühine lauaosadus – tol ajal pigem küll tõelise ühise leivamurdmise ja söömisena, mitte tänapäevase sümboolse aktina. Kuuenda aspektina tuleb sisse ristimine kui initsiatsiooniriitus osaduskonna täieõigusliku liikmestaatuse omandamiseks.
Need on peamised jooned, mis iseloomustavad algkristlikku kogukonda, kommuuni, kirikut – kui seda niimoodi võib nimetada. Ajalooliste arengute tulemusena on see jõudnud tänapäevase kiriku mõisteni, millesse on sadestunud jüngerlus, Püha Vaimu kohalolek, ühine lauaosadus armulaua näol ning ristimine kui initsiatsiooniriitus. Kaugemale on jäänud Kristuse taastulemise ajaline kohesus ning tagakiusamisest saab rääkida pigem siiski vaid osaliselt ning rohkem piltlikus võtmes. Seega võib eklesioloogiat mõista kui õpetust konkreetsest struktuurilisest organisatsioonist.
Ajaloos sügavamale liikudes tuleb kiriku mõiste juures kindlasti tähele panna selle kahedimensioonilist olemust – maine kirik ja igavene, nähtav ja nähtamatu kirik. Kirikulugu ei ole lihtsalt ajalugu, see on ka õndsuslugu, Jumala avaldumise lugu maailmas. Lisaks tuleb kiriku lugu näha ka selle denominatsioonilises arengus – see ei ole üks ja sirge tee, vaid tee paljude harude ja käänakutega, mis (ideaalis) võiks siiski olla üks ja sama tee. Kuid siinkohal jõuamegi teise meile olulise termini juurde, milleks on oikumeenia.
Oikumeenia tuleb kreekakeelsest sõnast oikós või oikonomía, mis tähendavad vastavalt „maja, koda, kodu, elupaika, perekonda, rahvast, templit, kuningakoda, paleed“ ning „majapidamise juhtimist, majapidamist, juhtimist, korraldust“ (vt ka Lk 16:2–4). Lisaks võib viimane Uues Testamendis kanda ka jumaliku majapidamise, Jumala armu majapidamise, Jumaliku korralduse tähendust (1Kr 9:17; Ef 3:2, Kl 1:25; 1Tm 1:4) (L’Huillier, 355–356).
Ajaloos on antud termin saanud mitmeid erinevaid tähendusi. Üks huvipakkuvamaid on kindlasti idakirikutes kasutatav asjade ökonoomsema lahendamise tähendus. Ka tänapäevases oikumeenilises dialoogis võib seda kohata, kui teatavate seisukohtade puhul, näiteks segaabielude ja seal sündivate laste ristimise korral, tuleb talitada nii nagu on ökonoomsem. Seda võib teisiti mõista ka kui mõistliku lahendusviisi leidmisena antud ressursside olemasolul. Küsida võib, kas säärane tõlgendus on kuidagi ka mõjutatud ida filosoofia otstarbekuse printsiibist, kuid see on ühe teise artikli teema. Antud tõlgendust võib siiski näha ka kui teatavate põhireeglite suhtes erandite tegemist nn majaisanda otsusega, mis tihtipeale tulenevad vajadusest. Loomulikult peab siinkohal aga alati küsima, kui kaugele on võimalik neid piire tõmmata, kes on otsustaja, mis on erand ja mis on juba hereesia? Kas ja kui palju on selle puhul abi kiriklikust hierarhiast?
Järgmiseks tuleks meil vaadelda oikumeenia avaramana mõistmist 19.–21. sajandi kontekstis, kui teatavat liikumist kiriku ühtsuse suunas.[3] Oikumeenilisel liikumisel on olnud erinevaid faase alates ühisest tegevusest misjoni ja diakoonia põllul, käies läbi kõrgkiriklikud dogmaatilised vaidlused ning jõudes otsapidi ka koostööni rohujuuretasandil. Praeguseks hetkeks on kõik erinevad harud aktuaalsed, kuid kindlasti võib näha nende osatähtsuse muutumist ajas.
Mis siis on eklesioloogiline oikumeenia? Või ehk oikumeeniline eklesioloogia? Kui vaadata seda oikumeenia ökonoomsest printsiibist lähtuvalt, siis oleks kindlasti lihtsam seletada teist terminit – tegemist on kiriku mõistega, mis kohandub vastavalt oludele ning mis on piisavalt paindlik, lähtuvalt vajadusest, kuid siiski jäädes oma olemusele kindlaks (kuigi ka seda olemust saab näha erinevate vaatenurkade alt).
Kuid mis siis ikkagi on eklesioloogiline oikumeenia? Oma algtähenduselt ei olegi ju tegu niiväga erinevate sõnadega. Mõlemate peamine sisu on kooslus, perekond, osadus. Seega tuleks seda terminipaari vaadelda ehk kõrgkiriklikust erinevalt ning rohujuuretasandist lähtuvalt. Viimase puhul on asi lihtsam. Tegu ongi osadusega selle sõna kõige sisukamas mõttes: rahvas, mis on kogunenud ühiseks koduks, ühiseks perekonnaks, ühiseks osaduseks, ühiseks jumalateenistuseks. Kõrgkiriklikult tuleb aga näha seda kui mõistet, mille abil tunnistavad erinevad denominatsioonid üksteist kirikuteks. Kui on loodud võimalus ühiseks osaduseks – nii kantsli- kui lauaosaduseks.
Kas ja kuidas seda terminit kasutada oikumeeniliste kõneluste perspektiivis?
Nüüd tuleks küsida: mida selle terminiga üldse peale hakata? Mille tarbeks seda kasutada? Leian, et antud mõiste aitab avada oikumeeniliste kõneluste fooni ning tuua välja erinevad rõhuasetused. Näiteks võiksime vaadelda, kus asuvad erinevad läbirääkimised nn eklesioloogilise oikumeenia indeksis. Selle tarbeks tuleks aga esmalt täpsustada mainitud indeksi parameetrid, ja loomulikult ei saa me olla lõpuni kindlad, kas see on ikka õige tee või järjekordne võimalus kalduda väga normatiivsesse dogmaatikasse.
Kaugemale minev võimalus on luua indeksile parameetrid nii kõrgkirikliku kui rohujuuretasandi oikumeenia tarbeks ning neid omavahel võrrelda, mis omakorda annaks ehk parema sisendi, nägemaks, kuidas tegelikkuses ametlikud dialoogid mõjutavad inimeste reaalset osadust. Kasvõi näiteks, milline on ühtsuse sisu viimati ilmunud katoliiklaste ja luterlaste ühisdokumendis From Conflict to Communion? Kuidas siis ikkagi saab see reaalne communion toimida?
Oikumeenia on valdkond, milles on võimalik liikuda väga mitmes suunas; oluline on leida rohkem võimalusi ühendada või ristvaadelda erinevaid dialooge ning püüda näha võimaliku osaduse reaalset sisu terviklikumalt.
[1] Selle kohta saab pikemalt lugeda ka Gooder, 10–11.
[2]Antud väitele võib muidugi vastu vaielda ning tuua sisse kiriku sünni sünagoogide juures; seda võis näha ka sõna kreekakeelse tõlgenduse juures.
[3] Loomulikult võib minu säärasele väitele ka vastuväiteid tuua, eriti lähtuvalt erinevast denominatsioonilisest taustast.
Viidatud kirjandus
Campbell, W. S. „Church as Israel, People of God“ – Dictionary of the Later New Testament and Its Developments. Ed. by Martin, Ralph P.; Davids, Peter H. Leicester: Inter Varsity Press, 1997.
Congar, Yves O.P. „CHURCH: Ecclesiology“ – The Encyclopedia of Religion, Vol. 3. Ed. Eliade, Mircea, jt. New York: Macmillian, 1987.
Gooder, Paula. „In Search of the Early Church“ – The Routledge Companion to the Christian Church. Ed. by Mannion, Gerard; Mudge, Lewis S. Routledge, 2002.
Kleis, R; Torpats, Ü; Gross, L; Freyman, F. Ladina-eesti sõnaraamat. Tallinn: Valgus, 2002.
Lepajõe, Marju. Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik. Tartu: Akadeemiline Teoloogia Selts, 2000.
L’Huillier, Peter. „Economy (Oikonomia)“ – Dictionary of the Ecumenical Movement, 2nd edition. Ed. by Lossky, Nicholas jt. Geneva: WCC Publications, 2002.
Triin Käpp (1982) on Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja, MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool juhatuse liige.
